Kasutajainfo

Robert Silverberg

15.01.1935-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Silverberg ·

Hunt the Space Witch

(lühiromaan aastast 1958)

ajakirjapublikatsioon: «Science Fiction Adventures» 1958; jaanuar [autorinimega Ivar Jorgenson]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Jaht kosmosenõiale»
autorikogus «Valitud teosed 1: Tähehiiglaste orjad» 2016

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
0
1
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (3)

Ajakirja Science Fiction Adventures 1958. aasta jaanuarinumbris ilmunud jutustus «Jaht kosmosenõiale» on 1950ndate klassikalise kosmoseooperi musternäidis. Napile 35 leheküljele on ära mahutatud terve romaani jagu maailmu, tegelasi ja sündmusi, siin on värvi, fantaasiat ja erinevaid eepilisi lugusid rohkem kui keskmises moodsas 500-leheküljelises ulmetellises ning mingil täiesti ebaloogilisel ja müstilisel moel see jabur kontsentraat töötab.

Kosmoselaev, millel Barsac teenib, teeb vahepeatuse Glauruse-nimelisel planeedil, aastatega, mille eest mees siin viimati viibis, on planeet muutunud tõeliseks urkaks ja kolkaks, meil on taaskord tegu sellise koloniaaltüüpi ulmetekstiga, kus eksisteerib planeete, mille kosmodroomide tagant hakkavad pihta puuhurtsikutest koosnevad linnaosad, kus juuakse odavat viskit, tegeletakse kõige võimaliku kriminaalsega, kus liiguvad ringi värdjate rändtsirkused ja mida valitsevad korrumpeerunud asekuningad. Ehk siis on tegu ulmega, mida tänapäeval keegi enam naljalt kirjutada ei julgeks.

Barsac tahab üles otsida ja laevale vakantsele kohale kutsuda oma vana sõbra ja verevenna Zigmunni, kellega on aastate eest kontakti kaotanud, kuid kes peaks just sellel planeedil elama. Ühes odavas kõrtsis leiab ta prostituudi, kes on talle välja tehtud joogi eest nõus rääkima, mis Zigmunnist saanud on. Nimelt on mehega ilmselt toimunud mingit laadi vaimne kokkuvarisemine, sest ta on astunud vabatahtlikult tähesüsteemi kaugeimal külmal ja surnud planeedil Azondal tegutseva kummalise religioosse sekti - Kosmosenõia kultuse – liikmeks ning veedab seal oma noviitsiaega.

Ma ei püüagi ümber jutustada, mis selles loos kõik juhtuma hakkab, enne kui lugeja arugi saab, on prostituut rituaalsel moel tapetud, kohalik politsei ütleb, et Kosmosenõia kultuse liikmete sooritatud rituaalmõrvu nemad uurima ei hakka, asekuningas, kes on kultuse liige, püüab Barsacist nii viisakalt kui võimalik lahti saada, mees klobitakse korduvalt läbi, röövitakse paljaks, ometi süvendab just kõik see temas soovi oma sõbra ja verevennani jõuda ning viimane ajuloputusest päästa.

Sellel kolkaplaneedil pole aga keegi see, kellena paistab. Sõbrana tunduv rändtsirkuse juht võib su joogi sisse mõtetekontrolli võimaldavat mürki segada ning peagi oled sa sellesama sõbra ihukaitsja ja vaba tahteta ori. Lõpuks aga ilmuvad välja ka kultuse teenrid, kes teevad oma kosmoselaevast maha jäänud ja vaimselt ning moraalselt põhja käinud peategelasele ettepaneku, millest ei saa keelduda, ning tundub, et planeet Azonda, kuhu tal varem iga hinna eest pääsemist takistati, on talle nüüd avatud...

See on ääretult lummav ja mastaapne ning hoogne seiklusulme: siin on kosmoseooperi, planeedifantasy (Majipoor!) ja mille kõige elemente veel. Mis aga peamine: lugu on jutustatud karmi koolkonna kriminaalromaani võtmes, sellises bogartlik-pohhuistlikus stiilis, kus viski on sitt, suitsud kibedad, kõik tegelased lurjused, protagonistil ei vea ikka kohe üldse ning ta veedab suurema osa ajast kellegi käest peksa saades.

Loo lõpp oli aga üpris ootamatu ning sellise kergpretensioonika seiklusloo kohta hämmastavalt sünge ja kahemõtteline, igatahes midagi happyendist kaugemat annab otsida.

Teksti loeti inglise keeles

Eelarvustaja kiidusõnadega jääb üle vaid ühineda-"Jaht kosmosenõiale" on tõesti hea lühiromaan: põnev, põhjalikult läbimõeldud sündmustiku ja maailmaga, ootamatute süžeepööretega ning parajalt sünge. Asjaolu, et peategelane on juhmivõitu tümikas, ei tee teksti üldsegi halvemaks...
Teksti loeti eesti keeles

See tekst juba täitsa lubab.
Kui "Astu mu pähe" puhul kirjutab esmaarvustaja ja eestikeelse valitud teoste I köite koostaja virtuaalreaalsusest, siis siin võib tuua paralleeli igasugu Quest-tüüpi arvutimängudega ("Leisure Suit Larry" jt). Muidugi inspireeris neid kirjandus, mitte vastupidi, kuid imelikul kombel ei häiri teksti struktureeriv mehhaaniline korduvus (stseeni sisse -> kellegagi rääkida -> saada info või asi -> stseenist välja või koomasse) seetõttu nii väga kui võiks.
Plusse on seevastu mitu. Peategelasele on raske kaasa tunda ning jutu seeski öeldakse otse välja, et tal on küll musklid, kuid ajud puuduvad. Muidugi ei tule talle midagi kergelt kätte, kuid see vähenegi, mis tal on, ei kao ka kergelt - autor on vaeva näinud usutavate detailide ning allakäigu järkjärgulise kujutamisega.
Kahjuks ei suuda autor täielikult pigisse mängitud protagonisti usutavalt päästa - sajandeid eksisteerinud sekti peakorter asustamata planeedi ainsas koloonias hävitatakse nii, et keegi tõugatakse mingi klaasist aparaadi vastu, see läheb ümber ja katki ning ongi kogu tehislik keskkond hetkega kutu. Seepärast ei saa ka head hinnet anda.
Tulevase meistri kätt on aga tunda küll.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018
mai 2018

Autorite sildid: