Kosmoselaev, millel Barsac teenib, teeb vahepeatuse Glauruse-nimelisel planeedil, aastatega, mille eest mees siin viimati viibis, on planeet muutunud tõeliseks urkaks ja kolkaks, meil on taaskord tegu sellise koloniaaltüüpi ulmetekstiga, kus eksisteerib planeete, mille kosmodroomide tagant hakkavad pihta puuhurtsikutest koosnevad linnaosad, kus juuakse odavat viskit, tegeletakse kõige võimaliku kriminaalsega, kus liiguvad ringi värdjate rändtsirkused ja mida valitsevad korrumpeerunud asekuningad. Ehk siis on tegu ulmega, mida tänapäeval keegi enam naljalt kirjutada ei julgeks.
Barsac tahab üles otsida ja laevale vakantsele kohale kutsuda oma vana sõbra ja verevenna Zigmunni, kellega on aastate eest kontakti kaotanud, kuid kes peaks just sellel planeedil elama. Ühes odavas kõrtsis leiab ta prostituudi, kes on talle välja tehtud joogi eest nõus rääkima, mis Zigmunnist saanud on. Nimelt on mehega ilmselt toimunud mingit laadi vaimne kokkuvarisemine, sest ta on astunud vabatahtlikult tähesüsteemi kaugeimal külmal ja surnud planeedil Azondal tegutseva kummalise religioosse sekti - Kosmosenõia kultuse – liikmeks ning veedab seal oma noviitsiaega.
Ma ei püüagi ümber jutustada, mis selles loos kõik juhtuma hakkab, enne kui lugeja arugi saab, on prostituut rituaalsel moel tapetud, kohalik politsei ütleb, et Kosmosenõia kultuse liikmete sooritatud rituaalmõrvu nemad uurima ei hakka, asekuningas, kes on kultuse liige, püüab Barsacist nii viisakalt kui võimalik lahti saada, mees klobitakse korduvalt läbi, röövitakse paljaks, ometi süvendab just kõik see temas soovi oma sõbra ja verevennani jõuda ning viimane ajuloputusest päästa.
Sellel kolkaplaneedil pole aga keegi see, kellena paistab. Sõbrana tunduv rändtsirkuse juht võib su joogi sisse mõtetekontrolli võimaldavat mürki segada ning peagi oled sa sellesama sõbra ihukaitsja ja vaba tahteta ori. Lõpuks aga ilmuvad välja ka kultuse teenrid, kes teevad oma kosmoselaevast maha jäänud ja vaimselt ning moraalselt põhja käinud peategelasele ettepaneku, millest ei saa keelduda, ning tundub, et planeet Azonda, kuhu tal varem iga hinna eest pääsemist takistati, on talle nüüd avatud...
See on ääretult lummav ja mastaapne ning hoogne seiklusulme: siin on kosmoseooperi, planeedifantasy (Majipoor!) ja mille kõige elemente veel. Mis aga peamine: lugu on jutustatud karmi koolkonna kriminaalromaani võtmes, sellises bogartlik-pohhuistlikus stiilis, kus viski on sitt, suitsud kibedad, kõik tegelased lurjused, protagonistil ei vea ikka kohe üldse ning ta veedab suurema osa ajast kellegi käest peksa saades.
Loo lõpp oli aga üpris ootamatu ning sellise kergpretensioonika seiklusloo kohta hämmastavalt sünge ja kahemõtteline, igatahes midagi happyendist kaugemat annab otsida.