Tegevus umbes 1850 aasta paiku. Rooma Impeeriumis on lõppenud Teine taasühendamisesõda ja pealtnäha on kõik vaikne. Imperaator on keegi tühine lollpea Maxentius, aga selliseid on varemgi olnud. Naapolisse saabub keegi noor ja rikas britt, kelle isa on saatnud Rooma nö tõelist elu nuusutama. Noormees satub kohe Rooma kõrgseltskonna pidu ja pillerkaari keskele, ning õpib romansi käigus konsuli vennatütre Lucillaga uudseid ja vabameelseid armastamisviise. Lugu kulmineerub revolutsiooni elik veresaunaga, mille kõrgseltskonna vandenõulased korraldavad. On otsustatud, et Impeeriumi aeg peab ümber saama ja taastada tuleb vabariik. Impeeraatori perekond mõrvatakse, samuti ka kõik need, keda vandenõulased nö vanameelseteks peavad. Uus aeg on sündinud.
Võib-olla on siin Silverberg rohkem omas elemendis kui mõnes teises Roma Eterna loos. Siin on tegu rännakuga, tugeva rõhuga erootikal. Rännatakse läbi kaunite ja eksootiliste paikade, on rohkelt pidutsemist ja veinijoomist ja kõik see on kirja pandud selle Silverbergi meisterliku detailsuse, sujuvuse ja geniaalse kergusega. Väga omane Silverbergile on ka tegelaste viimine kuhugi ekskursioonile – siin külastatakse Popmei varemeid ja Kapri saart... Mõnes mõttes meenutab lugu neid kultuurilisi palverännakuid, mida peale brittide ka meie oma kunstiinimesed (Tuglas, Viiralt, Ristikivi jne) ette võtsid.