Kui Roma Eterna proloogist saab teada, miks kristlust ei tekkinud ja kuidas Impeerium püsima jäi, siis on loomulik ka seletada, mis juhtus islamiga. Seda teeb keegi ülik, kelle imperaator on karistuseks pederastia eest (too oli näppinud imperaatori lemmikut veinikallajat) saatnud spiooniks Arabia Desertaesse, linna nimega Meka. Aasta on 600 ja ülik veendub, et kreeklaste kaubandushaarmete laienemise asemel kujutab tõelist ohtu impeeriumile hoopis karismaatiline mees nimega Mahmud, kes juutide ainujumalakultuse järgi on vormimas uut, kõiki Araabia maid koondavat usundit. Võimaliku araablaste invasiooni eest päästavad Rooma üliku innukus imperaatori ees end puhtaks pesta ja salamõrtsuka pistoda. Igati viieväärne jutt ja eriti tõstaks esile Mahmudi (Muhamedi) kuju ja tema tegutsemismotiive.