«Lõpu ootel» on nö sisuline eellugu jutule «An Outpost of the Empire», mis peaks kujutama Lääne-Rooma võitu Bütsantsi üle 1453. aastal.
1198. aastaga dateeritud eellugu kujutab jällegi kodusõda, kuid selles episoodis kirjeldatakse Ida-Rooma võitu Lääne-Rooma üle.
Peategelaseks on Lääne-Rooma keisri Maximilianus VI kreeka keele tõlk Lucius Aelius Antipater, keda ta kreeka päritolu tõttu sellel kõige kreekaliku vaenulikul perioodil natuke nagu reeturiks peetakse. Mida ta siiski pole. Bütsantsi basileus Andronicuse väed on selges ülekaalus ning Maximilianus otsustab ilma verevalamiseta alistuda, saades vastutasuks mugava vanaduspõlve mingis mereäärses villas. Ka Antipater valmistub koos oma naise Justinaga keisrile eksiili järgnema, kuid saab järsku üllatava ettepaneku viimase nooremalt vennalt Germanicuselt, keda seni on Roomas harjutud poliitikast mittehuvituvaks naiste- ja napsumeheks pidama.
Jutu kulminatsiooniks ongi peategelase arutlused selle üle, kas minna koos oma leivaisaga turvalisse eksiili või ühineda Germanicusega ning hakata vihmases ja tuulises Gallias Bütsantsile vastupanu osutama.
See üsnagi õpetliku moraaliga lugu, mille lõpuks kangelane otse loomulikult koos naisega Gallia-reisi jaoks asju pakkima läheb, pole eriti sündmusterikas ega põnev, ka emotsionaalne külg jäi veidi nõrgaks, mistõttu ka selline hinne.
Kindlasti tõstaks aga esile seda ülimalt vahvat alternatiivset maailma, millest jutus vihjamisi aimu antakse. Lääne-Rooma allajäämises Bütsantsile oli suuresti süüdi mõne aja eest valitsenud keiser Saturninus, kes oma suurushullustuses otsustas vallutada Nova Roma - nii nimetatakse äsjaavastatud Ameerikat. Tohutuid ressursse nõudnud sõjaretk lõppes aga täieliku lüüasaamisega inkadelt jt kohalikelt.
Kokkuvõttes päris asjalik jutt ustavusest valitsejale ja ustavusest isamaale.