Osa olendeid tahavad kohe sellest orust lahkuda, osa ei soovi seda üldsegi teha. Viimaste hulka kuulub üks vana ajalooprofessor, kel on haige süda ning kes enne orgu sattumist oli suremas. Loomulikult tekib sedavõrd erinevate olendite ja eesmärkida vahel tülisid (ja ka märksa positiivsemaid tundeid)... kakluste käigus vigastatakse ja tapetakse üksteist... ja paranetakse ja ärgatakse taas ellu. Näib, et orust pole võimalik isegi surma abil lahkuda...
Kena lühiromaan, mis pole loomulikult mingi meistriteos... kuid mõnuga loetav küll. Kui midagi ette heita, siis vaid mõningast pinnapealsust... vilunum autor oleks siit teinud toreda psühholoogilis-sotsiaalse seiklusloo. Võimalik, et kõigest kolmeaastase kirjandusliku staazhiga Robert Silverbergil oli see plaanis, kuid oskused ei kandnud välja... kuid, võimalik, et tal polnudki sellist plaani... et ta tahtiski vaid sellist värvikat ja pisut romantilist lühiromaani kirjutada. Hindeks olev nõrk neli märgib just minupoolset teatavat rahulolematust, mille on põhjustanud pillav ümberkäimine hea materjaliga.