Jutustus «Kosmosehulkur» on samuti 1958. aastal kirjutatud ajakirjale Science Fiction Adventures, kuid sarnaselt «Vaiksete sissetungijatega» jõudis ajakiri enne loo avaldamiseni jõudmist ilmumise lõpetada ning toimetaja Larry T. Shaw oli sunnitud teksti avaldama oma teises ajakirjas Infinity. Et 1950ndate pulp- ja digestulmeajakirjade buum oli otsa lõppenud, siis oli Infinity 1958. aasta novembrinumber, kus tekst kaaneloona ilmus, ka selle ajakirja jaoks viimane. Samuti ilmus see pseudonüümi (Webber Martin) all, kuna samas numbris oli ka Silverbergi nime all üks jutt – juba varem arvustatud «Oli kord vana naine...»Barloomile tagasi jõudnud kosmosehulkur Barr Herndon satub kohe esimese asjana linnakese orjaturule, kus hakkab ühe kohaliku ülikuga võistu pakkuma, et omandada proteus, pidevalt kuju ja värvi muutev olend, kelle ta teab piinlevat iga sekundi, mis see on oma kodumaailmast eemal olema pidanud. Pettusega õnnestub tal oksjon võita ning kõigi silme all teeb ta oma värskele orjale ja omandile otsa peale. Sellega jääb ta loomulikult linnakese kahtlasele põhjakihile silma ning värvatakse õige pea kalliskivide smugeldamisega tegelevasse kuritegelikku gruppi.
Tegelikult on Herndon plastilise operatsiooni läbi teinud kohalik Zonnigogi aadlimees ning pärit selleltsamalt planeedilt, mille valitseja, Senjöör Krellig, aasta varem tema vanemate kantsi rüüstas, isa-ema tappis, õe eelnevalt ka vägistas ja venna orjaks müüs. Herndon on naasnud kättemaksuplaanidega, mille teoks tegemiseks peab ta aga suutma imbuda valitseja lähikonda ning pääsema tolle audientsile.
Jutustus näitabki Herndoni kannatlikku ja pikka teekonda selle viimase õhtuse audientsini, kus süttib tõe tuleriit ja prahvatab vimm, mis kogunend salaja. Temast saab kuritegeliku grupi, millesse kuulub ka valitseja lähima vasalli lord Moarise, kelle Herndon orjaturul haneks tõmbas, noorem vend Heitman Oversk, uus kalliskivide kuller. Nende ja kauge Vyapore’i džungliplaneedi kaudu, kust smugeldatakse narkootilise ja tapva toimega tähejuveele, õnnestub tal jõuda leedi Moarise voodisse ning sealt viimase mehe soosingu kaudu Krelligi õukoda audientsile...
Silverberg kirjeldab kõigeks selleks kulunud pikki kuid ja rännakuid, keerukaid plastilisi operatsioone ja salakaubitsejate maailma: lugu on taas kord värvikas ja ülemääragi materjali poolest rikkalik. Ja lõpetuseks arvan ma, et eelarvustajate loetud venekeelne tõlge oli lihtsalt kehv ja rikkus üldmulje, kuna minul tekstile ühtki etteheidet pole. Ilmselt mitte kogumiku sisemiselt säravaim tekst, aga kindlasti veatu sooritus seiklusulme vallas.
