(jutt aastast 1969)
See septembris 1968 kirjutatud pala on ka üks põhjusi, miks «Armunud Ishmaeli» ilmumine ajakirjas Fantasy & Science Fiction pidevalt edasi lükkus. Võite aimata minu hämmingut. Igatahes saavutas tekst ilmumisjärgselt suure menu, jõudis Nebula auhinna finalistide sekka, aga Silverberg taandas ise teksti konkursilt, kuna ta kandideeris samas kategoorias juba jutuga «Reisijad», mida pidas lihtsamaks ja efektsemaks looks. Kalkuleering tasus ära, kirjanik ei pidanud iseendaga konkureerima ning viiski oma esimese Nebula auhinna koju.
Üsna segane ja unenäoline jutt räägib planeedist, kus grupp maalasi hävitab mittemõistusliku Sööjate eluvormi esindajaid, et saaks planeedile inimesi koloniseerida. Üks labiilse närvisüsteemiga töötaja hakkab aga segi pöörama ja talle hakkab tunduma, et ta hävitab mõistuslikke olendeid.
Indiaani juurtega tegelane hakkab nägema paralleele oma esivanemate hävitamisel 19. sajandi Metsikus Läänes ja oma praegusel tegevusel. Ta asub eluvormi uurima, talle hakkab tunduma, et need peavad mingit rituaalset päikesetantsu, antropoloogina hakkab ta nende keskel palju aega veetma ning tantsus osalema.
Ülejäänud grupi töötajad näevad seda käitumist aga vaid kui mastaapset vaimset kokkuvarisemist ja sassipööramist. Lugu on mitmekihiline, kohati pisut unenäoline ja on raske aru saada, mis on tõde ja mis näivreaalsus. Selline pisut philipkdickilik tekst, lisaks on see jutustatud mitmes erinevas isikus, mis loo jälgimist palju kergemaks ei tee. Kokkuvõte: tunnustan, aga isiklikult ei meeldi kohe üldse.