Ulmekirjanduse BAAS - Robert Silverberg

Arvustused (14)

7.01.1999, kell 17:17

Inimkond on endale mingil hetkel endale kaela saanud nähtamatud parasiidid. Elu mõjutab see nii palju, et aeg-ajalt kaotab inimene enda üle kontrolli, tema juhtimine läheb `reisijate` kätte ja nii on paar-kolm päeva või koguni terve nädal elust nagu pühitud. Tegevus, mida `reisija` kontrolli all olev inimkeha visiidi ajal korda saadab toimub tast justkui lahus. Umbes nagu mäluauk. Inimkond üritab uue olukorraga ka kohaneda, mis seisneb paraku peamiselt selles, et visiitide teema on tabu ehk mahavaikitud. Kellegi ajutise kadumise kohta kellelgil küsimusi pole jne.Jutu peategelast kohtame hetkel, mil ta `reisija mõju alt vabaneb. Imekombel on tal `reisi` ajal toimunust ka midagi meeles. Toimus mingi seksiorgia.Tänaval kohtab mees juhuslikult endist orgiapartnerit. Algab ettevaatlik lähenemine naisele, mis lõpuks ka peaaegu edukas on. Puänt on veel eriti karm. Üsna keeletuks võttis see jutt.

Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Rätsep

27.06.2005, kell 15:10

Toomas Aas

25.07.2005, kell 11:25

Omamoodi jutt selle poolest, et harjumuspäraselt peaks inimkond (või selle valitud osa - kamp keskkooliõpilasi, uuriv ajakirjanik, ametist loobunud palgamõrtsukas vms.) asuma kirjeldatava nuhtlusega võitlusse, mille lõpuks nurjatutele tulnukitele nende koht kätte näidatakse. Siin aga midagi sellist ei sünni. Tõmmatakse lihtsalt pea õlgade vahele ja püütakse see nuhtlus kuidagi välja kannatada.

Lugedes tuli mulle mõte, et kirjeldatud ühiskonnakorraldus annab igaühele võimaluse panna toime ükskõik milliseid sigadusi ja ajada pärast kõik Reisijate süüks. Jutus ilmneb see ainult sedavõrd, et peategelane võtab endale ühe vaba päeva, aga võiks minna palju kaugemale.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander

1.08.2005, kell 00:01

Hea lugu, kuid nelja saab sama mõttekäigu eest, mida Toomas Aas oma arvustuse viimases lõigus väljendas. Loogikaauk, millest marsiks kõigi mammutite isa lahedalt läbi. Küsimusel on sealjuures kaks poolt. Esiteks, mida teha inimesega, kes teeskleb, et on haaratud Rändajast? Teiseks, mida teha inimesega, kes on haaratud Rändajast, kuid kelle Rändaja otsustab ennast mõnel jutus esinenutest vähem süütul moel lõbustada? Peale seksi on ju maailmas muidki asju, mida teha...

Teksti loeti eesti keeles

Siim Espenberg

24.08.2005, kell 15:38

Minu meelest "Aphra" antoloogia parim jutt. Juba seetõttu pean Skarabeusi kirjastuse teost õnnestunuks.

Tavapärasega võrreldes hoopis teistsugune võõrplaneetlaste sissetungi kirjeldus. Igal juhul jätab kogu olustik (Reisijate ja "visiitidega" seonduv on tabu ja keelatud vestlusteema) ja meeleolu ebameeldiva mulje, kusjuures nagu juba mainitud ei paista kuskilt imepäraste võimetega kangelast, kes paharettidele koha kätte näitaks. Väga hästi kirjutatud ja mõtlemapanev lugu. Kindel "5".

Teksti loeti eesti keeles

Johannes Koit

27.11.2005, kell 19:29

Silverberg oma tuntud headuses. Tulnukate invasioon on toimunud, kui erinevalt paljudest teistest samalaadsetest üllitistest ei valitse selles tulnukad maailma. Nad ainult sigatsevad natuke ja see annab märksa paremaid tulemusi, kui ükskõik milline genotsiid või inimkonna allasurumine. Pole selles maailmas kangelasi, kes asuksid nähtamatu vaenlasega võitlusesse, teadlasi, kes pakuksid käigult seletusi. Inimesed on tulnukate julmade mõttemängude ohvrid ja ei saa sinna midagi parata. Üldiselt üsna sünge ja masendav lugu. Peaaegu igalt lehelt vastu vaatav lootusetus muutus lõpuks nii tugevaks, et kõik vahepeal tekkinud küsitavused ununesid. Võimas lugu. Kindel viis

Teksti loeti eesti keeles

Ilmar Kerm

12.08.2006, kell 11:18

Andreas Jõesaar

14.01.2007, kell 18:18

Jõhkralt hea lugu. Esimestest lausetest peale tekkisid assotsiatsioonid Aleksandr Mireri "Kus on rändurite kodu?"-ga. Aga Silverberg paneb karmimalt - Reisijatel pole mingit kavatsust inimkonda alistada, nad lihtsalt lõbutsevad eesmärgitult. Ja tundub, et inimestel pole midagi teha... Sünge! Lootusetu!

Teksti loeti eesti keeles

Martin Kivirand

19.05.2007, kell 19:55

Kristjan Ruumet

16.03.2009, kell 23:42

Mai Mesilane

17.03.2009, kell 14:00

Autor on suutnud oma ridadesse väga tugeva emotsionaalse konksu põimida, mistõttu väärt iga lugemiseks kulutatud hetke.

Teksti loeti eesti keeles

Aasa Tamm

11.03.2012, kell 05:05

Selgelt ja kindlalt Aphra parim jutt. Kui ma olen selle kogumiku mõne jutu puhul avaldanud kahtlust tõlkija suutlikkuses, siis praegu on kõik OK. Lihtne järeldus – minu rahulolematuse põhjused on ikka olnud algtekstis ja mitte tõlkesuutmatuses.

Minategelane on skisofreenikust börsianalüütik. Talle tundub, et keegi kontrollib tema käitumist, et ta ei ole vaba tahtma ja tegustema. Ta on veendunud, et see iseloomustab kõiki inimesi, kõik teavad ja on sunnitud kuuletuma. Kontrollijad on kosmoses olevad tulnukad. Olukorrad, kus inimene on tema ise (kogu oma vaba tahtega(!?)) ja kontrolli all olevad olukorrad on selgelt eristuvad. Tema puhul on need kellegi poole kontrollitavad perioodid reeglina mitme päeva pikkused, selgelt (ja ainult(?)) seksuaalsed.
Peategelane on hoolitsenud oma seksuaalse keha eest ja seda arendanud ja selle üle väga uhke. Ta on avatud juhuseksile – nii kontrollitaval kui kontrollivabal perioodil. Töösse suhtub ta märksa ükskõiksemalt.
Lisaks tahtevabadusele puudumisele häirib teda inimliku kontakti puudumine. Ta tahaks jõuda tõelise mina seosele teise inimese tõelise olemusega. Talle tundub see võimalik olevat vaid konvensioonide eiramisega – aega on vähe.
Jutus vaadeldaval perioodil üritab ta läheneda ühele endisele juhuseksi partnerile, ehki ta usub olevat hea tooni teha nägu, et orgiakaaslasi hiljem ei tunta. Tema inimliku kontakti püüdlused osutuvad taas seksitaotlusteks – ise ta selles mingit vastuolu ei märka. Seks kontrolli all ja vabast tahtest on justkui kaks erinevat asja ja ometi üritab ta oma käitumisega kiirendada voodissemineku hetke lähenemist.
Kui lugeja tajub tõelise inimliku läheduse teket, selle saabumist, kaob peategelasel taas kontroll enda üle ja ta alustab homoseksuaalset juhusuhet.

Lugejal tekivad peategelase arutlused tahtevabadusest ennastmõistetavalt arusaama ettemääratuse ja kontrolli kahe põhilise liigi eristamisele: bioloogiline ja sotsiaalne. Bioloogiline oleks siis geneetiliselt tingitud liigiomane käitumine, jutus suht valimatu sugustus-sundus, sotsiaalne – ühiskondlike nõudmise täitmine, konformism.
Sotsiaalne ettemääratus peategelast ei häiri, ta peab seda loomulikuks, aga märkab töökaaslaste poolset ebakonvensionaalset käitumist. Kummalisel kombel seondub sotsiaalsete nõudmiste eiramine tema jaoks (kellegi teise) kontrolli all olemisega ... Et vaba tahe avaldub normses käitumises (!?).

Mõte kannab, ei ole üheplaaniline.
Detailid loovad õhustikku.
Domineeriv lootusetus. Ja õige käitumise olulisus lootusetuses. Ja õige käitumise määratlemise keerukus.
Olla aus.
Aus olemine ei taga midagi.
Aus olla on ka (selge) mõtlemise vaev.
... ja kahtlus jääb. Kas mõtlemine on olnud õige? Kas mõtlemisel on üldse mõtet? Kas ja kus on skisofreenia piirid?
Ja küsimus, mis jääb lõpuks ülesse – kui viimane Reisija saab minevikuks, kas siis on mul veel julgust otsida kontakti inimesega? Vabast tahtest?

Teksti loeti eesti keeles

Raul Sulbi

28.04.2012, kell 01:05

Jaanuaris 1967 kirjutatud «Reisijaid» peab Silverberg ise esimeseks oma tõeliselt raskeks tekstiks. Ta meenutab, et eelmine, 1966. aasta tõi talle esimesed suured tunnustused (auhinnanominatsioonid, Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni presidendiks valimine), samuti oli see esimene aasta, mil ta oli täiega ja selgelt ulmes tagasi, ilmus palju uue loomeperioodi ja kvaliteedi kättejõudmisest märku andnud tekste jne.

Igatahes meenutab kirjanik, et pakkus lugu oma aja kõige raskemale toimetajale Damon Knightile, kes tollal oli just asunud koostama oma originaalantoloogiasarja Orbit. Knighti nõudmisel kirjutas Silverberg lugu neli korda ümber, ta ise rõhutab, et võinuks esimese variandi vabalt Frederik Pohlile maha müüa ja oma loominguga edasi minna, aga teksti müümine Knightile oli muutunud talle omaette kinnisideeks ja väljakutseks. Igatahes Orbiti 4. köites 1968. aastal jutt lõpuks ilmus ning tõi Silverbergile tolle esimese Nebula, mistõttu ei pannud kirjanik tagantjärele sugugi pahaks neid 5 erinevat versiooni loost, mis ta jaanuarist märtsini 1967 kirjutas.

«Reisijad» on Arvi Nikkarevi antoloogias «Aphra» ka eesti keeles kättesaadav, mistap võib sisu kohta öelda lühidalt vaid, et on maailm, kus tulnukad vallutavad lühikesteks ajavahemikeks inimeste teadvusi ning käituvad siis inimeste asemel selle aja jooksul, nagu neile pähe tuleb. Ühiskond on selliste järsku veidralt käituma hakkavate kaaskondanikega leppinud ja harjunud: peamiselt loodetakse, et see kuri juhus ennast uuesti ei tabaks.

Sellised mäluaugud tingivad olukordi, kus ühes voodis võivad järsku ärgata kaks võhivõõrast inimest, kes tulnukate valduses olles on teinud kurat teab mida... Miskipärast see lugu mulle eriti ei meeldi. Seda inimsuhete ja mäluaukude ja puuduva mineviku teemat on autor ise käsitlenud märksa paremini ja põhjalikumalt lühiromaanis «Mis juhtus siis, kui minevik taganes».

Ega ta pole halb lugu, aga ma eelistanuks sellisele skeemile-skeletile rohkem luudele kasvatatud liha. Praegu on selline kummaline puhta idee demonstratsioon, kus ümber minu meelest napib kirjanduslikku liha, vatti, mahtu. Mingeid ühisjooni võib leida ka varasema jutuga «Märgata nähtamatut», mis samuti räägib paariastaatusest ja ühiskonna suhtumisest, ning mis on siinarvustatavast palast märksa parem.

Aga minu mittemeeldivus on subjektiivset laadi, objektiivselt on vist tegu väga kõva jutuga.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pärtel Riit

6.06.2016, kell 23:07

Väga mõjus jutt. Jah, lool on selgeid küsitavusi, millele on viidanud ka eelkommenteerijad, kuid üldmulje on nii võimas, et hinnet see alla ei vii. Pessimistlik jutt, mis mulle meeldib? Jah, juhtub maailmas veel imesid.

Teksti loeti eesti keeles

Robert Silverberg

15.01.1935-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Silverberg ·

Lisavahendid:

Robert Silverberg

15.01.1935-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Silverberg ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: