(jutt aastast 1968)
eesti keeles: «Reisijad»
antoloogia «Aphra» 2005
Lugedes tuli mulle mõte, et kirjeldatud ühiskonnakorraldus annab igaühele võimaluse panna toime ükskõik milliseid sigadusi ja ajada pärast kõik Reisijate süüks. Jutus ilmneb see ainult sedavõrd, et peategelane võtab endale ühe vaba päeva, aga võiks minna palju kaugemale.
Tavapärasega võrreldes hoopis teistsugune võõrplaneetlaste sissetungi kirjeldus. Igal juhul jätab kogu olustik (Reisijate ja "visiitidega" seonduv on tabu ja keelatud vestlusteema) ja meeleolu ebameeldiva mulje, kusjuures nagu juba mainitud ei paista kuskilt imepäraste võimetega kangelast, kes paharettidele koha kätte näitaks. Väga hästi kirjutatud ja mõtlemapanev lugu. Kindel "5".
Minategelane on skisofreenikust börsianalüütik. Talle tundub, et keegi kontrollib tema käitumist, et ta ei ole vaba tahtma ja tegustema. Ta on veendunud, et see iseloomustab kõiki inimesi, kõik teavad ja on sunnitud kuuletuma. Kontrollijad on kosmoses olevad tulnukad. Olukorrad, kus inimene on tema ise (kogu oma vaba tahtega(!?)) ja kontrolli all olevad olukorrad on selgelt eristuvad. Tema puhul on need kellegi poole kontrollitavad perioodid reeglina mitme päeva pikkused, selgelt (ja ainult(?)) seksuaalsed.
Peategelane on hoolitsenud oma seksuaalse keha eest ja seda arendanud ja selle üle väga uhke. Ta on avatud juhuseksile – nii kontrollitaval kui kontrollivabal perioodil. Töösse suhtub ta märksa ükskõiksemalt.
Lisaks tahtevabadusele puudumisele häirib teda inimliku kontakti puudumine. Ta tahaks jõuda tõelise mina seosele teise inimese tõelise olemusega. Talle tundub see võimalik olevat vaid konvensioonide eiramisega – aega on vähe.
Jutus vaadeldaval perioodil üritab ta läheneda ühele endisele juhuseksi partnerile, ehki ta usub olevat hea tooni teha nägu, et orgiakaaslasi hiljem ei tunta. Tema inimliku kontakti püüdlused osutuvad taas seksitaotlusteks – ise ta selles mingit vastuolu ei märka. Seks kontrolli all ja vabast tahtest on justkui kaks erinevat asja ja ometi üritab ta oma käitumisega kiirendada voodissemineku hetke lähenemist.
Kui lugeja tajub tõelise inimliku läheduse teket, selle saabumist, kaob peategelasel taas kontroll enda üle ja ta alustab homoseksuaalset juhusuhet.
Lugejal tekivad peategelase arutlused tahtevabadusest ennastmõistetavalt arusaama ettemääratuse ja kontrolli kahe põhilise liigi eristamisele: bioloogiline ja sotsiaalne. Bioloogiline oleks siis geneetiliselt tingitud liigiomane käitumine, jutus suht valimatu sugustus-sundus, sotsiaalne – ühiskondlike nõudmise täitmine, konformism.
Sotsiaalne ettemääratus peategelast ei häiri, ta peab seda loomulikuks, aga märkab töökaaslaste poolset ebakonvensionaalset käitumist. Kummalisel kombel seondub sotsiaalsete nõudmiste eiramine tema jaoks (kellegi teise) kontrolli all olemisega ... Et vaba tahe avaldub normses käitumises (!?).
Mõte kannab, ei ole üheplaaniline.
Detailid loovad õhustikku.
Domineeriv lootusetus. Ja õige käitumise olulisus lootusetuses. Ja õige käitumise määratlemise keerukus.
Olla aus.
Aus olemine ei taga midagi.
Aus olla on ka (selge) mõtlemise vaev.
... ja kahtlus jääb. Kas mõtlemine on olnud õige? Kas mõtlemisel on üldse mõtet? Kas ja kus on skisofreenia piirid?
Ja küsimus, mis jääb lõpuks ülesse – kui viimane Reisija saab minevikuks, kas siis on mul veel julgust otsida kontakti inimesega? Vabast tahtest?
Igatahes meenutab kirjanik, et pakkus lugu oma aja kõige raskemale toimetajale Damon Knightile, kes tollal oli just asunud koostama oma originaalantoloogiasarja Orbit. Knighti nõudmisel kirjutas Silverberg lugu neli korda ümber, ta ise rõhutab, et võinuks esimese variandi vabalt Frederik Pohlile maha müüa ja oma loominguga edasi minna, aga teksti müümine Knightile oli muutunud talle omaette kinnisideeks ja väljakutseks. Igatahes Orbiti 4. köites 1968. aastal jutt lõpuks ilmus ning tõi Silverbergile tolle esimese Nebula, mistõttu ei pannud kirjanik tagantjärele sugugi pahaks neid 5 erinevat versiooni loost, mis ta jaanuarist märtsini 1967 kirjutas.
«Reisijad» on Arvi Nikkarevi antoloogias «Aphra» ka eesti keeles kättesaadav, mistap võib sisu kohta öelda lühidalt vaid, et on maailm, kus tulnukad vallutavad lühikesteks ajavahemikeks inimeste teadvusi ning käituvad siis inimeste asemel selle aja jooksul, nagu neile pähe tuleb. Ühiskond on selliste järsku veidralt käituma hakkavate kaaskondanikega leppinud ja harjunud: peamiselt loodetakse, et see kuri juhus ennast uuesti ei tabaks.
Sellised mäluaugud tingivad olukordi, kus ühes voodis võivad järsku ärgata kaks võhivõõrast inimest, kes tulnukate valduses olles on teinud kurat teab mida... Miskipärast see lugu mulle eriti ei meeldi. Seda inimsuhete ja mäluaukude ja puuduva mineviku teemat on autor ise käsitlenud märksa paremini ja põhjalikumalt lühiromaanis «Mis juhtus siis, kui minevik taganes».
Ega ta pole halb lugu, aga ma eelistanuks sellisele skeemile-skeletile rohkem luudele kasvatatud liha. Praegu on selline kummaline puhta idee demonstratsioon, kus ümber minu meelest napib kirjanduslikku liha, vatti, mahtu. Mingeid ühisjooni võib leida ka varasema jutuga «Märgata nähtamatut», mis samuti räägib paariastaatusest ja ühiskonna suhtumisest, ning mis on siinarvustatavast palast märksa parem.
Aga minu mittemeeldivus on subjektiivset laadi, objektiivselt on vist tegu väga kõva jutuga.