(jutt aastast 1965)
Esmalt läheneb robotvalvurile Lipescu, vastab ära terve müriaadi erinevaid keerukaid küsimusi matemaatika ja kümne muu teadusharu vallast, kuni lõpuks tapab robot ta täiesti õige vastuse peale! Bolzano on hämmingus, kuid otsustab siiski ka proovida...
Ei pea olema kirjandusteadlane, mõistmaks, et lugu on inspireerinud tänase briti ulme superstaari Alastair Reynoldsit kirjutama lühiromaani «Teemantkoerad». «Teemantkoerad» pole mu eriline lemmik, ja seda pole ka «Kuues palee». Esiteks ei õnnestu mulle kuidagi maha müüa ideed sellest, et mingit aaret või teadmistevaramut peaks valvama mehhanism, mis lubab kedagi väärisasjadele lähemale mingitele matemaatilistele probleemidele lahenduste teadmiste või mitteteadmiste järgi.
Teiseks «Kuuenda palee» hädaks on lahenduse teatav kergekaalulisus ja tugev absurdne iseloom, millest kõnelesin ka eelmise kogumiku mõne loo puhul. Sellised lõpud sobivad anekdoodile või valmile, aga vaevalt küll, et seiklusliku koega ulmejutule. Kokkuvõttes võib märkida, et jutt ei tekitanud minus mingeid aktiivseid vastumeelsuspuhanguid, aga ega ta minu jaoks õieti elama ka ei hakanud.