«Öösse viiv teekond» on kirjutatud kirjaniku debüteerimise ajal, 1954. aastal, aga pärast seda, kui seitse või kaheksa ajakirjatoimetajat olid selle teksti kui liiga depressiivse, morbiidse ja negativistliku ning avaldamiskõlbmatu tagasi lükanud, pani Silverberg teksti riiulisse. Kaks aastat hiljem näitas ta seda äsja Clevelandist New Yorki ja täpselt tema naabrimeheks kolinud noorele Harlan Ellisonile, kes karjatas loo lugemise järel: «Hiilgav! Suurepärane!» ning lubas tekstile ise avaldamiskoha leida.
Selle ta varsti leidiski Hans Stefan Santessoni ajakirja Fantastic Universe näol, kus jutt lõpuks ilmavalgust nägi.
Loo tegevus toimub tuumasõjajärgses New Yorgis aastal 2054, kogu linn on varemeis, Appalatši mäestik äärmiselt radioaktiivne ning linnas (nagu ka kogu maailmas) napib toitu. Sellest, mis saab toidu otsalõppemise järel jõuetust ja vaimselt ning moraalselt degradeerunud inimühiskonnast, see jutt räägibki. Kannibalismist on kirjutatud palju-palju, ning Silverbergki möönab, et ei mõista, mis selles loos toona nii erilist tundus, et see riiulile pidi jääma, kuna Damon Knight, Fritz Leiber ja Theodore Sturgeon olid taolisi tekste ometi juba avaldanud.
Loo sisu on kaunis keskpärane, midagi üllatavat pole ka kumuleeruva pinge vallandumislaadis ning lõpplahenduses, tekst on isegi natuke puine ja dialoogid mitte kõige profimalt tehtud, aga midagi selles jutus on. Midagi painavat. Ehk mõned napid talveõhtuse varemeis New Yorgi kirjeldused, kus varjudena liiguvad ringi jõuetud ja näljas inimesed, kes ajuti gruppidesse koondudes koeri püüavad ning neid seejärel söögiks ära jagavad, või kasside-koerte otsalõppemise järel sedasama oma nõrgemate kaaskodanikega ette võtavad... Kui Charles Dickens oleks kirjutanud midagi tuumasõjajärgsest talvisest Londoni tööstusmaastikust, kus vohab kannibalism, oleks tulemus ehk midagi pisut sarnast :)
Loomulikult on see lugu toidu otsalõppemise ja geograafilise immobiilsuse seisukohast ning kannibalismini jõudmise kirjeldusilt täiesti üks suur kehastunud loogikaauk, aga need mõjusad ja lummavad kirjeldused tõesti päästavad selle noore autori kohati toore ja logiseva vaimusünnitise.
Peaaegu «neli miinus».