See lugu ei kanna kuidagi välja. Algus on paljutõotav, aga siis tuleb mängu ainult rumalusega seletatav müstiline hirm tehisisiksuste ees ja lõppkokkuvõttes produtseerib autor vaid hulga üsnagi teravmeelset, kuid mitte millegi suhtes eriti väljapaistvat dialoogi kahe erinevatest aegadest väljarebitud tondikuju vahel. Nii et ma ei oska seda jubinat kuidagi hinnata - polegi seal midagi… Belials kirjutab selliseid ja saab mult ausaid kolmesid (vabandust Veiko, see oli kiitus ;-) ) Mingid ekraanilt vastuvaatavad silmad on õudsed, "järsku pääseb kuidagi kastist välja" - no jätke järele! Ei olnud need tehisisiksused elusad, ei olnud. Mida nad õieti rääkisid? Midagi, jurasid nii "taskutarga" tasemel. Tühi.