Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni (SFWA) 21. suurmeister (2004) ja teine president aastail 1967-1968 Robert Silverberg avaldas septembrist 1968 kuni veebruarini 1969 ajakirjas Galaxy kolm lühiromaani, mis ilmusid septembris 1969 omaette kolmeosalise romaanina «Öötiivad».Romaani algus leiab lugeja koos kolme teelisega, kes lähenevad Roomale. Tegevus toimub kaugtulevikus, mil planeet Maa ja inimkond on läbi teinud galaktilise õitsengu ja domineerimisperioodi ning seejärel elanud üle tohutu apokalüpsise, mille tingis inimkonna enda soov saada kontrolli alla planeedi kliimat.
Selle tagajärjel on maailma füüsiline geograafia kõvasti muutunud (Ameerikaid enam pole, Euroopat ja Aafrikat ühendab kuskil Itaalia otsas maismaatee jne), samuti tehniline areng, millest suurem osa on tsivilisatsiooni jaoks kadunud, hävinud. Osaliselt veel töökorda jäänud tehnikavidinaid kasutatakse, aga nende tööpõhimõtteid vist väga enam ei tunta.
Kuigi Silverberg seda väga täpselt ei kirjelda, tundub see maailm koosnevat varasemate tsivilisatsioonitsüklite suurehitiste varemetest, mida on asutud veidi korrastama ja lappima. Selline on ka selle maailma inimeste mentaliteet: pooljumaliku tasemeni tõusnud inimene, kes on siis läbi käinud sügavaimast kloaagist ning sellest nüüd napilt välja roninud olend.
Rooma on teel vananev Valvaja koos noorukese naissoost Lendajaga, kelle vastu ta lisaks avalikule isaarmastusele ka seksuaalset salaarmastust tunneb, ning Gildideväline Muutuja, kes süümepiinu tundmata noorukese Lendajaga ka ihulise armastuse vilju naudib. Lendajad nagu ka Valvajad ja Mäletajad ja Palverändurid ja Isandad ja Valitsejad jt kuuluvad vastavatesse Gildidesse, mis ongi selle postapokalüptilise tsivilisatsiooni keskne struktuur. Valvajad vaatlevad teatav riistvaraga tähistaevast, et hoiatada inimkonda ähvardava tulnukate invasiooni eest, Mäletajad uurivad ja talletavad ajalugu jne.
Rooma jõudnult satub nooruke Lendaja sealse despootliku Rooma vürsti voodisse, lunastades sellega oma kaasteelistele peavarju ja ninaesise vürsti palees. Ees ootavad aga veel tulnukate invasioon, seetõttu oma Gildi ja sellega kogu senise elu mõtte kaotanud endise Valvaja reis Pariisi koos pimedaks torgatud ja incognito Palveränduri maski all reisiva Rooma vürstiga, kes suudab seal Mäletajate gildis tekitada suuremat sorti tüli ja traagilise lõpplahenduseni viiva armastuskolmnurga. Ning seejärel peategelase palveränd Jeruusalemma, taaskohtumine Lendaja Avluelaga ning meeleparandus, uuestisünd ja lõputu armastus.
See romaan peaks kindlasti eesti keeles olemas olema, siin on ulmeajaloos oluline postapokalüptiline maailm ning armastuse, armukadeduse ja meeleparanduse lugu. Kuigi ma fix-upromaani esimesele kahele lühiromaanile (Rooma, Pariis) rahuliku südamega maksimumhinde panin, siis kolmas osa (Jeruusalemm), mille tegevuseks üleüldine armastus, meeleparandus ja uuestisünd, kisub terviku hinde alla.
Lauri on ühes eelmises arvustuses juba teinud viite lillelaste, armastuse ja meelemürkide kümnendi meeleoludele selles romaanis – mina lisan lihtsalt, et selle kümnendi meeleolud jäävad minu jaoks isiklikult väga kaugeks. Seega teksti moraal paneb mind õlgu kehitama. Mina hindan seda peamiselt süžee ja loodud maailma pärast.
Postapokalüptiline maailm ja kirjeldus, kuidas inimkond sellise maailmani jõudis, on tipptasemel, samuti esimese kahe lühiromaani süžeed ja karakterid (Valvaja, Muutuja, Lendaja, Vürst, Mäletajad), kolmanda loo meeleparandust ja uuestisündi mina läbi tunnetada aga ei suuda. Vist tõesti väga-väga tüüpiline Silverberg.
Sellesuvine ülelugemine veenis mind otsustavalt, et romaani esimene kolmandik eraldi võetuna on märksa õnnestunum kui kogu tervik. Tolles loos on olemas see postantiikne varemete maailm, terviku parimad motiivid (armastus ja armukadedus) ning kõige värvikamad tegelased.
Õnneks on seda lühiromaani «Nightwings» ka piisavalt sageli eraldi antologiseeritud ning ühes Tor Double`is ka iseseisvalt välja antud. Ning lõppeks - romaani reklaamitakse igal võimalusel kui Hugo-võitjat. Jama! Hugo-auhinna saigi just nimelt kolmiku esimene lühiromaan, mitte see tiba logisev ja kuhugi hämusse ärasumbuv tervik. Romaan ise sai parima tõlkeromaani auhinnad Jaapanis (1972) ja Prantsusmaal (1976).
