(romaan aastast 1983)
Metamorfid on valla päästnud vandenõu Majipooril inimeste võimu kukutamiseks; planeeti tabavad katastroofid; inimesed hulluvad; tekivad võlts-koronalid; saabub üleüldine anarhia. Hädasõnumid tavabad koronali ringreisil olles. Valentine ei taha metamorfidega sõdida, vaid lahendada kriisi rahumeelselt. Teine peategelne on too poiss Hissune, kes saab regent-nõukokku ja keda Valentine koronaliks upitab. Hissune on oma protezheest palju auahnem ja energilisem, temagi asub metamorfide vandenõu vastu võitlusesse, seda aga palju otsustavamate meetoditega.
Autori kaamera peatub veel hulgal kõrvaltegelastel, siin ja seal üle Majipoori; loomulikult on lugejal võimalus kogu inglise keele väljandusrikkuse skaala ulatuses kaunist planeedist osa saada. Lõpplahenduses tuuakse mängu kõik seni visandatud Majipoori ühiskonna toimimise printsiibid; kirjandustehniliselt on tegemist meistriteosega ja nii edasi, jne.
Ma ei oska seda – kindlas veendumuses antud – “kolme” kuidagi objektiivselt põhjendada. Subjektiivselt – jah, raske on hinnata kõrgemalt romaani, mida ei jaksanud üle 30 lehekülje korraga lugeda, mis väsitas ja tüütas. Sisuliselt ei loo Silverberg siin ühtegi inimeste vahelist konflikti ega tekita intrigeerivat vastandamist. Probleemid on lihtsad ja selged, ei enam mingeid uue laine äärmusi, pigem müügiedu silmas pidades (Majipoor ongi pea ainuke RS trükisolev ja üle maailma leviv teos) fantasy-kaanonid ning vaimset turismi võimaldav lugemisvara.
Kummardus keelekasutuse ja süzheevaldamise eest. Sisu ma siit ei leidnud. 10-15 aastat enne Majipoori oli RS teravam ja huvitavam. Ka armustseenide edasiandmisel on noorem Silverberg dramaatiline ja kirglik osaleja (seda ka veel Majipoori Kroonikates) ent nüüd vaid häbelik eemalt piiluja. Valentine’i triloogia tippteos ongi Kroonikad, sest lühivormis jääb Silverberg löövamaks.