See oli minu kõige esimene Majipoori teemaline tekst, mida ma lugesin... ilmus teine kunagi mingis "Omni" valitud lugude antoloogias. Olen Killuga täiesti solidaarne, et Majipoori sarja tuleb lugeda raamatute ilmumise järjekorras: kõigepealt "Lord Valentine`s Castle", siis "Majipoor Chronicles" jne. Nüüd, kus see Lossi-romaan on loetud ning eelnevad lood kroonikate raamatust ka, nüüd jätab jutt hingekunstnikust ja kujumuutjast hoopis parema mulje. Jutu sisuks on ühe õukonnas ääretult populaarse hingekunstniku pagemine tsivilisatsioonist ning tema (seks)suhe ühe kujumuutjaga (ehk metamorfiga). Hingekunstnik on sihuke tegelane, kes vaatab midagi, laseb selle oma teadvusest läbi ning kannab siis tekkinud kujundi telepaatiliselt spetsiaalselt tema jaoks häälestatud lõuendile. Vaat, see kunstnik tunneb, et ta on end tühjaks maalinud ning otsustab ilmakärast taanduda, et endas selgusele jõuda. Elades metsas (metamorfide maal) kohtab ta kord üht metamorfi... hiljem kohtab ta sealkandis hoopis piltilusat tütarlast... jutt ongi nende suhtest ning sellest, kuidas kunstnik sihukese suht ebaloomuliku suhte kaudu end uuesti leiab. Miks see suhe siis ebaloomulik on? Metamorfid on Majipoori põlisasukad, inimesed ja teised rassid on nad aga kõrvale tõrjunud ning praktiliselt on metamorfid mingid (kahjuks ikka veel olemas olevad) ebasoovitavad olendid omaenda maal.