(jutt aastast 1957)
eesti keeles: «Varjatud võimetest»
Robert Silverberg «Maa teine vari» 1994
ESP-lase viimane eksam: oma võimete näitamise asemel peab ta neid hoopis varjama... ning varjata tuleb hoolega, planeedi iga linna keskväljakul on sihuke tore teraspost, mille küljes nõidu (loe: eksaminante) põletatakse.
Selle jutu juures meeldib mulle just see headus ja helge toon, mis tekstist kõlama jääb. Planeedi elanikel on oma tõde, ESP-lasel oma tõde... keegi pole paadunud lurjus, igaühel tuleb leida oma olemisviis ning ärgu keegi olgu solvatud.
See jutt tuletab mulle miskitpidi Robert Sheckleyt meelde, aga seal, kus Sheckley on küüniline ja metsik, seal on Silverberg südamlik ja mõista püüdev.
Hinne on viis mitme miinusega. Miinused just selle lihtsapoolse ja pinnapealse lõpplahenduse tõttu... sihuke asi töötab vaid üks kord!
Aga ikkagi viis!
Telekineesiga Davisoni saatmise lugu mahajäetud ja kitsarinnalisele Mondarran IV-le, kus põletatakse igasuguseid erinevaid inimesi, tundub mulle lihtsalt nii hea. Siin on üsna hästi välja joonistatud ja piisavalt ära värvitud karakterid, dünaamiline tegevus, pinge ja pidev surutis, et kuna nüüd peategelane oma võime kogemata paljastab ja mis siis edasi saab, ning täiesti töötav ja mittejantlik lõpplahendus.
Ehk siis on siin koos elemendid, millest mõni või enamik reeglina mainitud kogumiku lugude puhul lonkab ühte või mõlemat jalga, mistap lood tervikuna tööle ei hakka. See lugu hakkab ja just seda pole nonde kaante vahele võetud! Ega ka ühtegi teise taolisse kogusse, õieti ongi «Maa teine vari» ainus kord, kui see jutt ingliskeelses maailmas raamatukaante vahele on jõudnud.