Üsna segased tunded valdavad mind peale selle läbilugemist. Ei oskagi nagu seisukohta võtta. Ühest küljest pole romaanile nagu midagi ette heita...teisalt kujunes selle lugemine kuidagi venivaks ja uimaseks.
Kindlasti on tegu kirjandusliku meistritööga, eriti jutustuslaadi ja stiili silmas pidades. Kõik 500 lehekülge on edasi antud rahulikult voolavas ja mahlases keeles, ilma odavate drametiseeringute ega põnevuskirjanduse "vihjekeeleta". Lugejal on kogu aeg sama pilt ees, mis Valentine`il; on ta sama kaugel, teab sama palju.
Romaani põhisisuks on quest, mis edasi antud kõigi zhanrireeglite kohaselt. See tähendab ilma suuremate üllatusteta, kõik kulgeb nii, nagu lugeja ootab, finaalini välja. Valentine saab taas koronaliks...
Põhiväärtuseks polegi siis ilmselt mitte tegevus või kandvad ideeed (eks viimaseidki leia), vaid just see maailm - Majipoor - hard-SF`i seisukohalt ilmselt küllaltki võimatu maailm, science fantasy jaoks aga kõigiti sobiv. Teine väärtus on muidugi keel, narratiivne külg, mis lihtsalt suurepärane.
Isiklikult jäi mind pisut piinama tegelaste kaugus lugejast; Valentine & Co ei muutunud väga lähedasteks (Zalzan Kavol vahest ainsana) ning tõugatud koronali quest jättis pisut külmaks. Hoolimata, et Valentine põrkub kokku igatsugu raskustega -võitleb metamorfidega, satub merelohe kõhtu, asjatab Labürindi ja Unesaare bürokraatiaga, sõdib libakoronali jõududega, kulgeb tema rännak suhteliselt valutult ja kergelt. Võibolla ongi selles teksti põhisisu - et tõde tõuseb ja vale vajub, võlts- ja näilised väärtused ei maksa midagi, kui sa pole tegelikult see, keda sa vaid teeskled. Omaette väärtus on ka maagia ja võlukunst, see unenägude ja nägemuste kaudu mõjutamine, mis tahaks nagu öelda, et selliste võimetega tegelemine nõuab suurt ja rasket vastutust.
Kes soovib võib Majipoorist välja lugeda ka sarnasusi tänapäeva maailmaga, võimude lahususe printsiibi kummalist muundumist silmas pidades. Kindlasti pakub teos ka ainet administatiiv-riigivalitsemislisteks mõtisklusteks - et kas head ja õiged jõud ikka võivad sellist suurt maailma psühhovõimetega (-terroriga) valitseda. Ega Majipoor mingi demokraatia musternäidis just pole. Koronal, Emand ja Unede Isand teevad, mis tahavad. Mõneti masendav tulveikupilt.
Nagu räägitakse, pidid aga sarja kaks järgmist osa paremad olema. Elame, näeme...
Panen "nelja", tunnustades romaani väärtusi, eriti puänti (!), kuid jätan viielisetks pisut teistlaadsed romaanid. Igaljuhul tasub seda lugeda, kasvõi turismiraamatuna on see suur elamus.
