(romaan aastast 1980)
Ka minule jättis see romaan üsna segase tunde. Kui midagi ette heita, siis vast paljusõnalisust. Tegelikult ainuke emotsioon peale raamatu lõpetamist oligi, et paljusõnaline.
Sest tegelikult on raamat ju üsna lihtne. On Pahad, kes röövivad Hea (Valentine) trooni ja mälu ja saadavad ta laia maailma hulkuma. Pikapeale Hea taipab seda, kogub enda ümber värvikireva seltskonna ja läheb tagasi nõudma seda mis oma. Ja saavutabki selle.
Mis aga muudab selle raamatu heaks, on Silverbergi nauditav keelekasutus, hästi läbimõeldud (kuigi mõnes mõttes loogikavaba, aga see ei häiri) maailm ja salapärane maagia (unenägude saatmine ja nendega kommunikeerumine, mõistuste vahetamine jne.).
Päris viite ma siiski panna ei tahaks, aga neli koos mitme rasvase plussiga tuleb ilusti välja.
Romaan äratab suhteliselt vastandlikke tundeid. Kaasa haaras ta juba esimesest peatükist ja seda kuni Valentine`i jõudmiseni Unesaarele. Lõpupoole aga valdasid mind kohati sarnased tunded nagu Indrek oma arvustuse esimese lõigu viimases lauses kirjeldab. Siiski otsustasin lõpuks maksimumhinde kasuks-tegemist ju hea raamatuga, ehkki mu lemmikraamatuks ei saaks ta ilmselt kunagi.
Kirjutan alla eelmiste arvustajate väitele, et romaani tegevusmaailm ja õhustik on märksa tugevamad kui sü˛ee. Ilmselt just see muudabki romaani alguse paremaks kui lõpu-tegelaste muretu ringihulkumine sooja kliimaga planeedil, armastus, vein ja maitsvad toidud (umbes nagu Indrek Hargla loomingus) jätavad kuidagi sümpaatsema mulje kui võimuvõitlus lõpposas. Mis pealegi tundub tänu Majipoori planeedi elanike patsifismile suhteliselt lapsik-see pole mingi Martin. Muretus maailmas toimuvasse romaani sobivad paremini muretud teemad.
Majipoor on omamoodi maailm, ühelt poolt hea ja õnnelik, samas, nagu Indrek mainis-on see ikka õige, et mingi kitsas grupp hoiab tohutut lapsemeelset elanikkonda pahade unenägudega vaos? Muide, tagantjärele tekkis mul kahtlus, et äkki on planeedi tehnoloogilise taandarengu põhjuseks asjaolu, et siis on seda lihtsam valitseda, mistõttu ei impordita tehnikat arenenud maailmadest? Teatud tasandil võib tõmmata paralleele Huxley ja Zamjatini loominguga-liigne õnn äratab kahtlust.
Kui romaan peaks kunagi eesti keelde tõlgitama, oleks päris huvitav teada, milliseks saab forest brethrenite eestikeelne vaste. Otsetõlge oleks "metsavennad" , aga mul on kuri tunne, et see tõlgitaks kuidagi teisiti...:)