Ulmekirjanduse BAAS - Robert Silverberg

Arvustused (9)

22.07.1997, kell 22:19

Tüüpiline Silverberg, tema keelekasutus ja karakterid. Kuid mõtted, mida mõeldakse väärivad juurdlemist... Sarja esimene raamat, mis on baasiks kõigile ülejäänuile. Majipoori koronal (planeedi valitseja) ei see kes ta on, kehas on vale vaim... Tegelik koronal ei tea alguses oma olemusest midagi... Ei tea üldse midagi oma päritolust, ega vanusest... Pikkamööda saab ta targemaks, unenägude kaudu (mis on planeedil kas karistuseks, avardavad teadmisi või on tavalised unenäod) saab ta ajapikku teada, kes ta on. See teadmine tuleb muidugi pikkamööda ja filosoofiliselt. Siis aga hakkab ta oma positsiooni tagasi võitma, aegamööda. Planeedi ülesehitus väga huvitav, omapärane. Soovitan igal juhul lugeda, saab palju tarkust juurde :)

Teksti loeti inglise keeles

Jüri Kallas

1.11.1997, kell 08:39

See on siis Silverbergi comebackromaan pärast mitmeaastast pausi. Kui ta ilmus, oli ta (ilmselt) üsna suur üllatus. See küps Silverberg (1967-1975) oli sedavõrd hea kirjanik, et mingil hetkel hakkasid kirjastajad hädaldama, et ta tekstid on liiga head ja keerulised ning et lugeja ei saa aru jne. "Valitseja Valentine'i loss" on tunduvalt kergekaalulisem ning tunduvalt paksem kui tavaSilverberg. Romaan algab sellega, et koronal Valentine leiab end maailma äärelt ja võõras kehas. Algab maailma avastamine. Et Valentine on positiivne tegelane, siis leiab ta lobedalt sõpru ja kaaslasi ning kohasena tõelisele monarhile võtab nad armulikult oma kaaskonda. Üsna alguses juba on lugejale selge, et õiglus võidutseb ning Valentinest saab taas koronal. Aga ega seetõttu romaan veel kehv pole. Võlub maailm ja selle elanikud, legendid, õhustik, situatsioonid. Ning loomulikult autori stiil ja keel. Omaette mastaap on veel ka see planeet, kus tegevus toimub: mäed kõrgemal kui pilved, suur kogu planeeti kattev ookean ja need mõned saared... Silverberg on super! Romaan on vormilt fantasy, aga sisult SF. Soovitan kõigil lugeda, kes hindavad värvikat ja mahlakat lugu, mis ajuti üsna julmaks ning kalgiks võib muutuda. Oeh, hea on! Muide, omal ajal väitis üks kretiin, kes oli elus ühe "Lord of the Rings" nimelise raamatu läbi lugenud, et see Silverbergi romaan on Tolkieni plagiaat. Inimlikul lollusel pole tõesti piire! PS: Romaan võitis ajakirja "Locus" auhinna, kui aasta parim fantasyromaan.

Teksti loeti inglise keeles

Milady

10.11.1997, kell 20:34

Seda raamatut soovitan soojalt igaühele. See on olnud mu pikaajaline lemmik ja mitu korda üle loetud. Silverberg on säravalt ette kujutanud värvika, eksootilise, ja läbimõeldud maailma. Kui loed, tundub, et näed selle troopilise maailma niisket udu ja nuusutad lillede l6hna. Tegelaskujud on huvitavad ja kaasat6mbavad. Näiteks pole Silverbergil mingit v6ltspaatost, Valentin ei hakka kannatama ega saatuse lööki needma, kui ta oma mälu tagasi saab. Ta on hoopis kuidagi inimlik, ja nii on ka tema kaaslased, kes osalt v6iksid olla ju stereotyypsed, aga ei ole. Näiteks sõjanaine Lisamon Hultin pole mingi raudrüüs beibe vaid tohutu pikk ja paks ja väga hoolimata oma valjust häälest väga heasüdamlik. Nagu ma juba ütlesin, ja nagu teisedki on õieti maininud, Majipoori planeet, tegevuse maailm, on lihtsalt v6rratu. Arvan, et see raamat sobib eriti hästi ühel pikal külmal igaval talveööl lugemiseks.

Teksti loeti inglise keeles

Krister Haav

13.12.1999, kell 19:54

Väga tore raamat. Minule meeldis just selle raamatu selline soe ja mõnus toon, eriti "esimeses raamatus" (ei mäletagi, mis selle nimi oli). Edasi järgneb pinge tõus (unenäod jms) kuni viimase lahinguni ja siis... on raamat avatud juba järgmisteks osadeks. ´Igatahes VÄGA meisterlik kirjeldus ja jutustusoskus. Mina igatahes hakkasin pea-aegu et zhongleerima :)

Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla

2.05.2000, kell 11:50

Üsna segased tunded valdavad mind peale selle läbilugemist. Ei oskagi nagu seisukohta võtta. Ühest küljest pole romaanile nagu midagi ette heita...teisalt kujunes selle lugemine kuidagi venivaks ja uimaseks.

Kindlasti on tegu kirjandusliku meistritööga, eriti jutustuslaadi ja stiili silmas pidades. Kõik 500 lehekülge on edasi antud rahulikult voolavas ja mahlases keeles, ilma odavate drametiseeringute ega põnevuskirjanduse "vihjekeeleta". Lugejal on kogu aeg sama pilt ees, mis Valentine`il; on ta sama kaugel, teab sama palju.

Romaani põhisisuks on quest, mis edasi antud kõigi zhanrireeglite kohaselt. See tähendab ilma suuremate üllatusteta, kõik kulgeb nii, nagu lugeja ootab, finaalini välja. Valentine saab taas koronaliks...

Põhiväärtuseks polegi siis ilmselt mitte tegevus või kandvad ideeed (eks viimaseidki leia), vaid just see maailm - Majipoor - hard-SF`i seisukohalt ilmselt küllaltki võimatu maailm, science fantasy jaoks aga kõigiti sobiv. Teine väärtus on muidugi keel, narratiivne külg, mis lihtsalt suurepärane.

Isiklikult jäi mind pisut piinama tegelaste kaugus lugejast; Valentine & Co ei muutunud väga lähedasteks (Zalzan Kavol vahest ainsana) ning tõugatud koronali quest jättis pisut külmaks. Hoolimata, et Valentine põrkub kokku igatsugu raskustega -võitleb metamorfidega, satub merelohe kõhtu, asjatab Labürindi ja Unesaare bürokraatiaga, sõdib libakoronali jõududega, kulgeb tema rännak suhteliselt valutult ja kergelt. Võibolla ongi selles teksti põhisisu - et tõde tõuseb ja vale vajub, võlts- ja näilised väärtused ei maksa midagi, kui sa pole tegelikult see, keda sa vaid teeskled. Omaette väärtus on ka maagia ja võlukunst, see unenägude ja nägemuste kaudu mõjutamine, mis tahaks nagu öelda, et selliste võimetega tegelemine nõuab suurt ja rasket vastutust.

Kes soovib võib Majipoorist välja lugeda ka sarnasusi tänapäeva maailmaga, võimude lahususe printsiibi kummalist muundumist silmas pidades. Kindlasti pakub teos ka ainet administatiiv-riigivalitsemislisteks mõtisklusteks - et kas head ja õiged jõud ikka võivad sellist suurt maailma psühhovõimetega (-terroriga) valitseda. Ega Majipoor mingi demokraatia musternäidis just pole. Koronal, Emand ja Unede Isand teevad, mis tahavad. Mõneti masendav tulveikupilt.

Nagu räägitakse, pidid aga sarja kaks järgmist osa paremad olema. Elame, näeme...

Panen "nelja", tunnustades romaani väärtusi, eriti puänti (!), kuid jätan viielisetks pisut teistlaadsed romaanid. Igaljuhul tasub seda lugeda, kasvõi turismiraamatuna on see suur elamus.

Teksti loeti inglise keeles

Taavi Kalju aka Ghilderich

15.01.2002, kell 08:28

Ka minule jättis see romaan üsna segase tunde. Kui midagi ette heita, siis vast paljusõnalisust. Tegelikult ainuke emotsioon peale raamatu lõpetamist oligi, et paljusõnaline.

Sest tegelikult on raamat ju üsna lihtne. On Pahad, kes röövivad Hea (Valentine) trooni ja mälu ja saadavad ta laia maailma hulkuma. Pikapeale Hea taipab seda, kogub enda ümber värvikireva seltskonna ja läheb tagasi nõudma seda mis oma. Ja saavutabki selle.

Mis aga muudab selle raamatu heaks, on Silverbergi nauditav keelekasutus, hästi läbimõeldud (kuigi mõnes mõttes loogikavaba, aga see ei häiri) maailm ja salapärane maagia (unenägude saatmine ja nendega kommunikeerumine, mõistuste vahetamine jne.).

Päris viite ma siiski panna ei tahaks, aga neli koos mitme rasvase plussiga tuleb ilusti välja.

Teksti loeti inglise keeles

Meelis Friedenthal

9.07.2002, kell 19:05

Õppisingi kunagi pärast selle loo lõpetamist zhongleerima. Järelikult oli mõjus raamat :)

Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Ruumet

24.08.2005, kell 07:36

Kristjan Rätsep

20.08.2007, kell 01:08

Kõigepealt traditsioonilised tänusõnad Lauri Lukasele, kes laenas mulle ka selle raamatu.

Romaan äratab suhteliselt vastandlikke tundeid. Kaasa haaras ta juba esimesest peatükist ja seda kuni Valentine`i jõudmiseni Unesaarele. Lõpupoole aga valdasid mind kohati sarnased tunded nagu Indrek oma arvustuse esimese lõigu viimases lauses kirjeldab. Siiski otsustasin lõpuks maksimumhinde kasuks-tegemist ju hea raamatuga, ehkki mu lemmikraamatuks ei saaks ta ilmselt kunagi.

Kirjutan alla eelmiste arvustajate väitele, et romaani tegevusmaailm ja õhustik on märksa tugevamad kui sü˛ee. Ilmselt just see muudabki romaani alguse paremaks kui lõpu-tegelaste muretu ringihulkumine sooja kliimaga planeedil, armastus, vein ja maitsvad toidud (umbes nagu Indrek Hargla loomingus) jätavad kuidagi sümpaatsema mulje kui võimuvõitlus lõpposas. Mis pealegi tundub tänu Majipoori planeedi elanike patsifismile suhteliselt lapsik-see pole mingi Martin. Muretus maailmas toimuvasse romaani sobivad paremini muretud teemad.

Majipoor on omamoodi maailm, ühelt poolt hea ja õnnelik, samas, nagu Indrek mainis-on see ikka õige, et mingi kitsas grupp hoiab tohutut lapsemeelset elanikkonda pahade unenägudega vaos? Muide, tagantjärele tekkis mul kahtlus, et äkki on planeedi tehnoloogilise taandarengu põhjuseks asjaolu, et siis on seda lihtsam valitseda, mistõttu ei impordita tehnikat arenenud maailmadest? Teatud tasandil võib tõmmata paralleele Huxley ja Zamjatini loominguga-liigne õnn äratab kahtlust.

Kui romaan peaks kunagi eesti keelde tõlgitama, oleks päris huvitav teada, milliseks saab forest brethrenite eestikeelne vaste. Otsetõlge oleks "metsavennad" , aga mul on kuri tunne, et see tõlgitaks kuidagi teisiti...:)

Teksti loeti inglise keeles

Robert Silverberg

15.01.1935-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Silverberg ·

Lisavahendid:

Robert Silverberg

15.01.1935-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Silverberg ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: