(jutt aastast 1968)
eesti keeles: «Tumeda tähe poole»
Robert Silverberg «Maa teine vari» 1994
Tegelikult oli see XXX sajandi maailm ning seal elavate olendite kiuslikud suhted miski kustuva tähe ligiduses ikka üsna igavad... nojah, eks see elu ise on ka ajuti üsna igav asi...
Neli kirjutamistehnika eest (lõpp läks ka paremaks), aga muidu oleks kahe ja kolme vahel.
Tumeda tähe surma ja mustaks auguks muutumist on vaatlema saadetud parimatest ekspertidest koosnev ekspeditsioon, kuhu kuuluvad maalane, mikrotsefaal Quendar IV-lt ja adapteeritud naine Maaga võrreldes kahekordse raskusjõuga Prooküoni süsteemist, keda Silverberg kirjeldab kui monoliitset lihaplokki. Seltskond tülitseb juba teel sündmuskohta ning tõeline konflikt puhkeb siis, kui on vaja leida kolmikust üks vabatahtlik, kes nõustuks suunduma eluohtlikule missioonile sureva tähe lähedusse...
Loomulikult on jutu sündmustikku käivitav probleemipüstitus läbinisti jama: sellisele ekspeditsioonile ei satuks mitte kuidagi säärane omavaheliseks koostööks ja suhtluseks võimetu trio, aga see on tolle perioodi ulmetekstidele tüüpiline, et igasuguseid kosmilisi uurimisretki kõlbaks nende läbimõelduse, psühholoogiliste ja sotsioloogiliste mõjurite arvestamise ning teadusliku ettevalmistusastme poolest võrrelda pigem rattamatkaga Kambjasse kui kasvõi lõbureisiga purjelaeval ümber maailma. Aga mis teha.
Need inimsuhted olid omas võtmes siiski leidlikud ja hoolimata sellest maakerasuurusest loogikaaugust see tekst mulle meeldib.