Tüüpiline küpse perioodi Silverberg. Pole seda välist (ja ajuti üsna odavat ning mõttetut) ulmebutafooriat... on lihtsalt üks fantastiline lugu inimestest ja maailmast. Antud juhul puistab miski soga mingit preparaati suurlinna veevärki... ning siis inimesed unustavadki...
Autor uurib inimeste käitumist sihukese vaikse ekstreemsuse situatsioonis. Noh, tegelikult on olukord muidugi üsna hull... on inimohvreid ja traagikat, aga see kõik on kuidagi sordiini all.
Neile, kes pole Silverbergi 1967-75 aasta romaane lugenud... neile võiks öelda, et umbes sihukesed nad ongi — hea ulmeKIRJANDUS.