(jutt aastast 1970)
eesti keeles: «Armunud Ishmael»
Robert Silverberg «Maa teine vari» 1994
Mäletan, et minu jaoks oli see esmalugemisel üks kogumiku kehvemaid lugusid... mingil hämaral ajendil lugesin ta nüüd uuesti üle ning olen ikka ilges vaimustuses küll. Noh, on hea lugu... see delfiin ja tema õnnetu armastus.
Samas pean mainima, et tegelikult ma üldse seda delfiiniulmet ei salli... see ka veel lisapluss, kui sihuke ebameeldival teemal lugu sedavõrd hea tundub... siis ta peab ju hea olema.
Need kõrvalseisja kommentaarid inimliigi sugu- ja armuelu kohta olid ka mõnusalt muhedad ning samas miskis mõttes üsna halastamatud.
Ei pea vist vastama küsimusele, kas saab sellisel armastusel olla mingitki perspektiivi. Emotsionaalne, dünaamiline ja ootamatu perspektiivi alt jutustatud lugu on üks minu absoluutseid lemmikuid kogumikust «Maa teine vari», mida ma pean jätkuvalt kirjaniku tugevaimaks originaalkogumikuks.
Lisaks delfiini õnnetule armuloole on siin ka põnevusloo liin: osa jaama töötajaid tahab inimeste-delfiinide koostööd lõpetada ja kavandab diversiooniakti, nad tõmbab aga haneks just minajutustaja, laiksilm-delfiin Ishmael.
Kirjanik meenutab, et sai jutu jaoks inspiratsiooni ajakirjas Science ilmunud delfiinide-alasest artiklist, viimased olid tollal teaduses trendikas uurimisteema. Silverbergil oli ajakirja Fantasy & Science Fiction toimetaja Edward L. Fermaniga tollal kokkulepe, et ta saadab talle looideede sünopsised ja kui need Fermanile meeldivad, kirjutab lood valmis, mille siis viimane on kohustatud avaldama. Igatahes unustas ta tulekahjujärgses vaimses hajaliolekus sisukokkuvõtte saatmata, aga Ferman ostis jutu ometi, tõsi, hiljem peale tulnud uued jutud lükkasid selle avaldamist ligi kaks aastat edasi.