(lühiromaan aastast 1985)
eesti keeles: «Teekond Bütsantsi»
Robert Silverberg «Meid ootab Pimedus» 2003
Lugu algab muistses Alexandrias ainult, et 50. sajandil. Charles Phillips teab enamvähem kindlalt ainult kolme asja - et ta ise on pärit 1984.aasta New Yorgist; et Alexandria siin on üks viiest maailma linnast ja kolossaalne tehislik turmismiobjekt; ja et ta armastab Gioia`t.
Ka ülejäänud linnad on mingid muistsed poolmütoloogilised projektsioonid, mille ainsaks eesmärgiks on meelelahutus. Täidetud on nad teatavat laadi tehisinimestega, kes peavad looma muistse autentse õhkkonna. Suhelda nendega nö "väljaspool rolli" on mõttetu. Phillips ei tea, miks ta seal on ega mäleta ka peale olmedetailide midagi oma 20.sajandi elust.
Edasi reisitakse muistsesse Hiinasse ja seal Gioia kaob, põgeneb armastatu eest õieti, jättes ennast asendama ühe sõbratari. Phillips asub Gioiat otsima, külastab kõiki muid linnu ja selle rännaku käigus selgub talle tõde endast, Gioiast, elust ja armastusest.
Armastust ja elu jaatav teos, tõepoolest Silverbergi igimottive käsitlev, selline kurblik, masendav, nukrameelne ja optimistlik ühteaegu. Silverbergi on meister maailma kolossaalseid ja panoraamseid vaatepilte (Majipoor näit.); siin kirjeldab ta meile hingematvalt kunagiste metropolide suurust ja vägevust, mille taustal Phillips kirjanduse klassikalistele teemadele lahendusi otsib.
Järkekordne näide, kuidas just ulmekirjanduslik tunnetus suudab seda, milleks tavakirjabduse raamid kitsaks jäävad; millise veenvusega Silverberg siin ütleb - kui sa armastad, siis sa elad, oled olemas.