4.2013
Esiteks: mina ja teismekad, meil ei ole omavahel väga suuri probleeme. Niisiis ei tunne ma, et mi...
Esiteks: mina ja teismekad, meil ei ole omavahel väga suuri probleeme. Niisiis ei tunne ma, et minu arvustus sellele teosele oleks ebaõiglane seepärast, et ma ei ole sihtrühm.
Teiseks võiks mainida, et see üsna uus raamat on meil juba kenasti eesti keeles olemas, mis on tore ja põhiline põhjus, miks ma teda üldse lugesin.
Kolmandaks ei meeldinud "Tütar suitsust ja luust" mulle eriti.
Algus oli täiesti hirmus, tundus, et loen koolitüdruku poolt kirja pandud klassikalist Mary Sue lugu, kus imekaunis, võitlusoskuste ning ülima kunstiandega, lisaks ka otse peast eresinistena välja kasvavate juustega tibi nimega Karou kotib elu eest oma truudusetut ekskallimat.
Ekskallimast hakkas kahju, tibi tundus talumatu molkus.
Siis läks tasapisi paremaks. Muuhulgas selgus, miks need juuksed tal peast sinistena välja kasvavad, aga eelkõige tegi loo ja tegelase paremaks see, et Karoud hakati kirjeldama võtmes "teismeline, noh. Sellised ongi omadega puntras, tahavad mõjuda lahedamalt ja vingemalt, kui tegelikult on - ja tal on keeruline eluolukord tõesti".
Keeruline eluolukord tähendas üleloomulikku salaperekonda, ja üleloomulik salaperekond selgus olema üsna tõsiste probleemide ees.
Noh, ja just siis kui läheb tõeliselt põnevaks, jätkatakse lugu armastusloo võtmes. See, kui ilmub välja armuloo meeskangelane, on kohe alguses kahtlane värk, sest miks peaks keegi kulutama nii palju aega kirjeldamaks, kui ilus see paha tegelane siis ikkagi on? Ei, kahtlustasin kohe, et ilmselt hakkab see ilu mingit rolli mängima.
Ja nii oligi.
Kogu raamatu teine pool jutustab meile hästi dramaatilist armastuslugu, mis on küll kenasti kõigi klisheede järgi kokku pandud, aga mida häirivad hirmsasti mõned nüansid:
* Mis värk selle iluga on? Pidevalt jahvatatakse sellest kui ilus on see ja kui ilus on teine. Paar korda küll mainitakse ka, et kuna see ja see on iluga harjunud, polnud sel tema jaoks suurt tähtsust, aga lastakse siis sama ilukiitmisega edasi - ja ei anta ka mingit muud põhjust, miks isane isend ja emane isend üksteise peale peast lolliks lähevad.
Tõsi, vahel ilust ei piisa e. mõned teised tegelased on ka väga ilusad, aga nende peale ei minda peast lolliks. Ja vahel selgub, et nende teiste puhul see polegi PÄRIS ilu vaid selline, mis on endale külge ehitatud (ja see on põlastusväärne!), vahel aga osutub isik, kes ei pea ennast ilusaks ja keda ka teised ilusaks ei pea, ilgeks molkuseks.
Ilmselt selleks, et oleks ikka selge - kõik ilusad isikud ei ole alati ülilahedad, aga kui tegelane on kord juba inetu, on ta selgelt halvem ja madalam olevus, kui need, kes on ilusad. Ilu pole tähtis, aga inetud on ikkagi jobud - ja eriti jobuks teeb nad see, kui nad soovivad kah ilusad olla.
* Kaastunne kui anomaalia. Kohe ei olnud aru saada, et kaastunne ei kuulu sellesse lukku, aga mida kaugemale asi jõudis, seda hullemaks läks. Vahepeal jäi mulle tegelikult mulje, et isane läks emase peale peast lolliks seepärast, et emase näol oli tegu nende kultuurikontekstis imeliselt hella, avatud südamega ja kaastundliku olevusega. Sellisega, kes armastab kõiki ja vihkab vägivalda nt. Hiljem selgus aga, et ei, emane oli sellest, et ta isast kohe maha ei nottinud, sama hämmeldunud kui haavatu ise. Ning põhjendas seda mõttes sellega, et
a) ta oli nii ilus, ja
b) neil oli saatusest määratud armuda
Mis võis ju autori meelest maru romantiliselt kõlada, aga mulle siiski meeldinuks, kui mõni tegelane oleks ka HEA - mitte ainult et Armastuse ja Saatuse vägi hoiab neid tagasi teisi igal võimalusel maha tapmast.
Nojah. Pärast pikemat armastusloole keskendumist ja justnagu õnneliku lõpu poole tüürimist päästis autor raamatu täielik läila ila olemisest üsna toreda lõputwistiga - mille abil ta ilmselt on suutnud kirjutada teosele kaks järge, mida ma pole lugenud - mis armastajate õnnele teatava kivi teele ette veeretab.
See andis loole päris tublisti juurde ja koos peategelase parima sõbranna karakteriga (juba iidamast-aadamast nukuteatriga tegeleva perekonna 150-sentimeetri pikkune naissoost liinijätkaja, kes käitub nagu päris inimene ja kellelt pärinevad ka kõige paremad dialoogilaused) tõstab mu hinde kõikuvalt kolmelt miinuselt tubli tüseda "rahuldava" peale.
Kahju, et meeskangelane selline klishee ja naiskangelane nii teismeline sattusid - üleloomulik maailm, mis nende taha ehitatud oli, tundus päris lahe.
Teiseks võiks mainida, et see üsna uus raamat on meil juba kenasti eesti keeles olemas, mis on tore ja põhiline põhjus, miks ma teda üldse lugesin.
Kolmandaks ei meeldinud "Tütar suitsust ja luust" mulle eriti.
Algus oli täiesti hirmus, tundus, et loen koolitüdruku poolt kirja pandud klassikalist Mary Sue lugu, kus imekaunis, võitlusoskuste ning ülima kunstiandega, lisaks ka otse peast eresinistena välja kasvavate juustega tibi nimega Karou kotib elu eest oma truudusetut ekskallimat.
Ekskallimast hakkas kahju, tibi tundus talumatu molkus.
Siis läks tasapisi paremaks. Muuhulgas selgus, miks need juuksed tal peast sinistena välja kasvavad, aga eelkõige tegi loo ja tegelase paremaks see, et Karoud hakati kirjeldama võtmes "teismeline, noh. Sellised ongi omadega puntras, tahavad mõjuda lahedamalt ja vingemalt, kui tegelikult on - ja tal on keeruline eluolukord tõesti".
Keeruline eluolukord tähendas üleloomulikku salaperekonda, ja üleloomulik salaperekond selgus olema üsna tõsiste probleemide ees.
Noh, ja just siis kui läheb tõeliselt põnevaks, jätkatakse lugu armastusloo võtmes. See, kui ilmub välja armuloo meeskangelane, on kohe alguses kahtlane värk, sest miks peaks keegi kulutama nii palju aega kirjeldamaks, kui ilus see paha tegelane siis ikkagi on? Ei, kahtlustasin kohe, et ilmselt hakkab see ilu mingit rolli mängima.
Ja nii oligi.
Kogu raamatu teine pool jutustab meile hästi dramaatilist armastuslugu, mis on küll kenasti kõigi klisheede järgi kokku pandud, aga mida häirivad hirmsasti mõned nüansid:
* Mis värk selle iluga on? Pidevalt jahvatatakse sellest kui ilus on see ja kui ilus on teine. Paar korda küll mainitakse ka, et kuna see ja see on iluga harjunud, polnud sel tema jaoks suurt tähtsust, aga lastakse siis sama ilukiitmisega edasi - ja ei anta ka mingit muud põhjust, miks isane isend ja emane isend üksteise peale peast lolliks lähevad.
Tõsi, vahel ilust ei piisa e. mõned teised tegelased on ka väga ilusad, aga nende peale ei minda peast lolliks. Ja vahel selgub, et nende teiste puhul see polegi PÄRIS ilu vaid selline, mis on endale külge ehitatud (ja see on põlastusväärne!), vahel aga osutub isik, kes ei pea ennast ilusaks ja keda ka teised ilusaks ei pea, ilgeks molkuseks.
Ilmselt selleks, et oleks ikka selge - kõik ilusad isikud ei ole alati ülilahedad, aga kui tegelane on kord juba inetu, on ta selgelt halvem ja madalam olevus, kui need, kes on ilusad. Ilu pole tähtis, aga inetud on ikkagi jobud - ja eriti jobuks teeb nad see, kui nad soovivad kah ilusad olla.
* Kaastunne kui anomaalia. Kohe ei olnud aru saada, et kaastunne ei kuulu sellesse lukku, aga mida kaugemale asi jõudis, seda hullemaks läks. Vahepeal jäi mulle tegelikult mulje, et isane läks emase peale peast lolliks seepärast, et emase näol oli tegu nende kultuurikontekstis imeliselt hella, avatud südamega ja kaastundliku olevusega. Sellisega, kes armastab kõiki ja vihkab vägivalda nt. Hiljem selgus aga, et ei, emane oli sellest, et ta isast kohe maha ei nottinud, sama hämmeldunud kui haavatu ise. Ning põhjendas seda mõttes sellega, et
a) ta oli nii ilus, ja
b) neil oli saatusest määratud armuda
Mis võis ju autori meelest maru romantiliselt kõlada, aga mulle siiski meeldinuks, kui mõni tegelane oleks ka HEA - mitte ainult et Armastuse ja Saatuse vägi hoiab neid tagasi teisi igal võimalusel maha tapmast.
Nojah. Pärast pikemat armastusloole keskendumist ja justnagu õnneliku lõpu poole tüürimist päästis autor raamatu täielik läila ila olemisest üsna toreda lõputwistiga - mille abil ta ilmselt on suutnud kirjutada teosele kaks järge, mida ma pole lugenud - mis armastajate õnnele teatava kivi teele ette veeretab.
See andis loole päris tublisti juurde ja koos peategelase parima sõbranna karakteriga (juba iidamast-aadamast nukuteatriga tegeleva perekonna 150-sentimeetri pikkune naissoost liinijätkaja, kes käitub nagu päris inimene ja kellelt pärinevad ka kõige paremad dialoogilaused) tõstab mu hinde kõikuvalt kolmelt miinuselt tubli tüseda "rahuldava" peale.
Kahju, et meeskangelane selline klishee ja naiskangelane nii teismeline sattusid - üleloomulik maailm, mis nende taha ehitatud oli, tundus päris lahe.
Teksti loeti
eesti keeles