Lühiromaanide sarja "The Gameshouse" avaosas satub õnnetult abiellunud juuditar Thene oma pigem jõuka kui nutika abikaasa kannul Mängude Majja, ja samal ajal kui mees ennast edukalt põhja mängib märkab Thene et temale need mängud päris sobivad. Sama meelt on ka vahekohtunikud, ja peatselt seisabki Thenel ees esimene "päris" mäng kõrgemas liigas. Maja on välja valinud neli uut kõrgema liiga kandidaati, kes aga peavad kõigepealt läbima kvalifikatsiooniturniiri. Väga sobivalt peaks varsti ametisse saama uus Veneetsia tribuun, millisele ametikohale on kandidaate rohkemgi kui neli. Jagatakse kaardid ja algab mäng, kus võita saab vaid üks.

Nagu näha, läheneb sari "The Gameshouse" kulunud väljendile "poliitiline mäng" vägagi sõnasõnaliselt - põhimõtteliselt kõik ongi mäng, ja vandenõuteoreetikutel on õigus - mängu juhib nähtamatu salaorganisatsioon! Samas aga tekib küsimus, kas kõrgema liiga mängijad omakorda pole nupud mingis veelgi kõrgema liiga mängus...

Ülesehituse poolest oli tegu igati meeldiva looga. Mäng oli kenasti käikude haaval lahti kirjutatud ja sai kaasa elada peategelasele, kellele loomulikult põnevuse huvides ei olnud kätte jagatud just parimad kaardid.

Omaette tähelepanuväärne on teose õhkkond. Lugemisel tekib umbes selline tunne nagu vaataks mõnda El Greco maali. Meile näidatakse ohtrasti üksikasju nii et lausa silme eest võtab kirjuks. Palju erinevaid tegelasi ("mängukaarte") kes on kujutatud väga värvikalt aga jäävad samas siiski kuidagi ebareaalseks, kahemõõtmeliseks, ja mõjuvad kohati mitte pärisinimeste vaid mingisuguste allegooriatena. Palju antakse edasi 17. sajandi Veneetsia olustikku mille tänavatel ja paleedes tegevus toimub, aga ka sellest on tagantjärele meenutaes jäänud pigem selline tunne nagu kirjeldataks mitte päris linna vaid pildialbumit. Kui see kõik nüüd etteheitena tundus siis sellena ei ole see tegelikult mõeldud. 16. sajandi maali vaadates ma ei ootagi et see mõjuks samamoodi nagu 21. sajandi virtuaalreaalsus.

Kui millegi kallal norida siis teose pingutatult kõrgelennuline stiil võib tunduda ülepaisutatuna ja mõnele lugejale vastuvõetamatuks osutuda.

Eespool on sisu juba enam kui piisavalt ümber jutustatud, ütleksin isegi, et spoilerdatud. Seega ei hakka ma ise seda tegema, vaid kirjeldan pigem oma lugemiselamust. Ja see elamus oli vägev.

Lugu haaras mind esimestest lehekülgedest ning kuigi originaali viimasest ülelugemisest on möödas vähemalt 5 aastat, ei seganud see üldse. Autor ei eelda lugejalt algse teosega kursis olemist vaid seletab ja kirjutab varem või hiljem kõik "Trifiidide päeva" viited lahti. Ja üldse kirjutab Simon Clark täpselt nagu John Wyndham: loo algus on väga sarnase ülesehitusega, peatükkide pealkirjad samuti, kogu jutustuse struktuur ka ja sarnasusi leiab veel teisigi. Vaid ühes aspektis leidsin erinevuse: kui "Trifiidide päevas" jääb roheliste välkude põhjus lõpuni saladuseks (jah, kuuleme nii komeedi kui meteoriidi ja lausa sõjaliste satelliitide teooriaid, kuid autor ei kinnita lõpuni, milline neist õige on), siis "Trifiidide öös" käiakse lõpuks üsna kindel seletus välja. Minu poolest oleks võinud selle otsa lahtiseks jätta.

Lugu on tohutult seikluslik ning seda toetab täiega ka stiil - iga peatüki lõpus on nn cliffhanger (andestage mulle siinkohal see anglitsism) ning seetõttu on võimatu lugemist pooleli jätta. Tegin pause vaid peatükkide keskel ja viimasel sajal leheküljel isegi enam seal mitte, vaid lugesin loo ühe soojaga lõpuni.

Tõsi, olen nõus, et lõpp on vast veidi liiga hollywoodlik, kuid kas siis originaali lõpp polnud? Sealgi tundus veel kümmekond lehekülge enne raamatu lõppemist, et kõik on läbi, kuid ometigi pääsesid kangelased üle noatera. Nii et minu meelest oli seegi osa teosest igati originaalitruu.

Nii et lõppkokkuvõttes olin mina sellise, mõnede arvates fanfictioniks liigituva, järje kvaliteedi üle meeldivalt üllatunud ning ausalt öeldes võiks Simon Clark vabalt meie kangelaste või nende laste ja lastelaste seiklustest edasi jutustada - ta teeb seda lihtsalt niivõrd hästi!

„Süsteem“ , muide, märgiti ära 2015. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel, mis on igati tubli tunnustus ning jõudis ca poole aastaga ka trükki – au, mis ei lange osaks kaugeltki igale romaanivõistlusel äramärgitud tööle. Võistlustel läheb autoril üldse hästi, tänaseks on ta oma järgmise käsikirjaga jõudnud kinni panna kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse noorteromaani võistluse ning ka see raamat sisaldab kuuldavasti ulmelist elementi. „Süsteem“ paraku ei ole žanriulme, mis ehitaks raamatus kujutatud maailma üles kooskõlas ulmežanris käibivate reeglitega, vaid lähtub autori sügavalt arbitraarsetest valikutest ja on põhjendatud stiilis „nii on“. See on ka omamoodi kirjandusvool, mida võiks nimetada arbitraarulmeks ning mida Eestis ilmub iga aasta, peamiselt romaanidena, mitu nimetust, tihti omakirjastuslike väljaannetena.

Niisiis saame romaanist teada, et 1000 aastat peale katastroofi on kogu maailmast on järgi mingid pudemed ja siis Tartu. Tartu of all places! Tallinna ei mainita, niisamuti Peterburi ega ühtki tänast läheduses asuvat suurlinna. Terves Euroopaski näib eksisteerivat üksainus asustatud punkt, uuslinn, millele on pandud nimeks Europe. Aga Tartu on olemas. Sellepärast et on. Ilmselt sellepärast, et siin on ülikool. See ainus ja tõeline Eestis. Kriipsuvõrra absurdsem võiks lugu olla vaid siis, kui selleks ainsaks säilinud tsivilisatsioonikübemeks siinpool Elbet oleks Kokaviidika.

Täiesti segaseks jääb, mismoodi Reinita eksistents Süsteemi ohustab. On mõeldav, et Süsteem jookseb kokku, kui sinna Reinita DNA-kood sisestatakse, nt vereproovi võttes, n.ö hukatuslik parool. Aga seda pole ju juhtunud. Veel vähem saavad Süsteemi jaoks probleemiks olla Reinita võimalike järglaste rämpsDNAga risustatud geenid. Ning kui Reinita isik on nii suureks probleemiks, siis miks ei võetud teda sünni järel juba vanematelt ära ja ei likvideeritud? Selle asemel lastakse tal elada ja õitseda ja vabalt ka tsivilisatsioonivälist elu elada (nii amatöörliku enese hukkumise simuleerimise oleks läbi hammustanud ka nõukogude miilits). Mingil segasel põhjusel saab Reinita ametlikult mitteeksisteerivana oma krediitkaardi ekvivalenti vabalt kasutada, mingit häiret ei anta. Katastroofijärgne režiim tundub oma funktsioonide jõustamisel seetõttu erakordselt pehmo, käpardlik ja jätkusuutmatu.

Osutub, et see väidetavalt ülimalt ohtlik linnaväline keskkond on oma ohtlikkuse osas ka rohkem nagu naljanumber, sest seal saab suurepäraselt hakkama vati sees kasvanud tupsuke, kes kasvatab endale kahe peenra peal aasta söögivarud (kuidas selle maailma põllumajandus printsiibis funktsioneerib, pole autorile muidugi ka eriti oluline) ning kodustab möödaminnes tassi piimaga mängleva kergusega kõigile teistele inimestele kohutavaks ohuks olevaid "hiiglaslikke kihvu" evivaid 20cm-se läbimõõduga lepatriinusid.

Kui autori forte pole worldbuilding, siis tekib küsimus, mis võiks selleks olla? Laurikule hingelähedase teema võiks võtta kokku sõnaga "elukool". Iseenesest on see, antud juhul ühe neiu täiskasvanuks küpsemine, üks kirjanduse suuri narratiive, coming of age. Et katsume selle tarbetu ulmeosa kuidagi tähelepanuta jätta ja vaatame arengulugu taustast isoleerituna, seda enam, et väljamõeldud maailm peategelase draamat kuidagi reljeefsemaks ei muuda, pigem vastupidi, häirib keskendumist. Tütarlapse suureks saamine, nagu seda romaanis kujutatud on, võiks vabalt toimuda tänapäeval, meie kõrval. Häda on selles, et kogu peategelase traagika on väheeluline. Tegu on siiski eliitkooli eliidiga, keda ümbritsevad valdavalt heatahtlikud inimesed ja tühised olmeprobleemid a la elan prestiižsest linnaosast kaks kvartalit vasakul ja tunnen end seetõttu tõrjutuna ja minu poisile ihub keegi teine hammast ja see on suur probleem, mis sest, et ka poisile ei lähe see pliks kuidagi korda. Enamik Reinita probleeme on suuresti ta enda peas tekitatud, arusaamatuste farss ning ta ei tule tühisemategagi nendest kuidagi toime. Seetõttu on talle ka üpris raske kaasa elada. Ja kui seal on ka midagi sellist, mis võiks päris draama olla, ehk siis episood, kus peategelast vägistatakse, siis see ots jääb üldse õhku rippuma, on see esimese vaatuse püss, mis ühtegi pauku ei tee, ainult võbeleb seinal.

Laskume parem rohujuure tasemele ehk sõnalise teostuse juurde. Romaanis on esindatud kõik amatööride tüüpvead.

A) lüngad üleüldises loogikas (inimestel on mälu nagu haugil või oli see vastupidi?)

"Terve aasta või isegi kaks ei saa ta oma jalga Tartusse tõsta. Mitte enne, kui inimesed on tema surmaga leppinud ning tema näo unustanud."

B) lüngad tegevusloogikas (autor unustab kahe rea jooksul ära, mida tegelane teeb, ehk mitu korda tuleb üht arvet maksta)

"Ta vandus, rüüpas suurte lonksudega oma kohvi ning maksis arve.

"Seal sa oledki!" hüüatas tuttav hääl mõne meetri kauguselt.

Ray viskas pilgu naisele ja viipas käega vabandavalt enne maksma minemist."

C) lüngad keeleloogikas (ei ole leidlik ega täpselt kirjeldav sõnastus, on eksitav-poolarusaamatu ja nilbe)

"Lummav, kirglik ja avameelne suudlus, mis viimaks suunas nende mõlema riided alluma gravitatsioonile, ühendas iga rakku nende kehades."

Ausalt öeldes, kui ma romaanile tagasi mõtlen, siis esimese asjana meenub selles esinev palavikuline kohvikeetmine ja –joomine, kui iga inimliku kontakti rituaalne sissejuhatus.

Tegevusmaailm mulle väga tuttav ei tundunud-kolme esimest Asimovi roboti-romaani sai ürgammu loetud. Kui kaks esimest, viiekümnendatel kirjutatut, jätsid päris korraliku mulje, siis "Koidu robotid" oli juba üsna halb ja neljas romaan jäi minust lugemata. Tegelikult on "Asunduste öös" kujutatud kosmose-tulevikumaailm, kus erinevad koloniaalplaneedid jagunevad kõrgtehnoloogilisteks, pikaealiste üliinimeste poolt asustatud Välisilmadeks ja primitiivsemateks Asundustuseks, puhtalt Asimovi looming. "Asunduste öö" sündmused käivitabki väidetava robotite vandenõu, mille eesmärgiks on inimkonda Asunduste leviku abil primitiivsel tasandil hoida, nurjamise kava.

Romaanis on valesti üsna mitmed asjad. Kogu sündmustik on äärmiselt segane ja kaootiline, tegelasi on palju ning üksteisest ei erine nad väga ei käitumise ega sõnakasutuse poolest-sõltumata sellest, kas tegu on mitmesaja-aastaste välisilmlaste, noorukeste asunike või mingit tüüpi inimrobotitega. Veelgi hullem on aga asjaolu, et romaan on paksult täis dialooge, millega sisuliselt püütakse suuremat osa sündmustikust ja tegevusmaailmast edasi anda, ent mis on äärmiselt tuimad ning lisaks veel mingit punnitatud killurebimist täis. Autor kipub ka justkui ära unustama, et millises aegruumis ta tegelased tegutsevad-kosmosemaailmas mitme tuhande aasta pärast tulevikus hakatakse omavahelises vestluses justkui muuseas analüüsima II maailmasõja süüdlasi või kasutatakse väljendit "Vatikani-tüüpi sõltumatus". Lisaks veel üldine rabedus-näiteks on üks peategelane algul seitsmekümneaastane ätt, siis aga mingil hetkel on öeldud, et näeb tänu noorenduskuuridele välja nagu 40, kusjuures ilmselgelt ei toimunud noorenduskuur vahepealse sündmustiku jooksul.

Mis aga hinde minu jaoks lõplikult "2" pealt tõmbas-aeglaselt arenev ja lahtikeriv sündmustik leiab täiesti ootamatu ning ebaloomuliku lõpu. Ma ei tea, kas autor kavandab romaanile mingeid järgesid või mitte, ent eraldivõetuna kipub see romaan küll kuidagi tooriku mulje jätma.

Raamatu üldine õhustik, mis silme ette tekib, on pärit justkui filmist „The City of Lost Children”, kuhu on lisatud veel täiendavalt verd ja rupskeid, moodsatest õudusfilmidest pärinevaid olendeid ja kummalisi ümbertehtud ebardeid. Värvikust lisab autori reljeefne kõnepruuk, kus ta leiutab üha uusi viise, kuidas linna sitahunnikuga võrrelda. Põhimõtteliselt võiks tõmmata paralleeli suisa Lovecraftiga, ainult selle erinevusega, et kui Lovecraft kirjeldas kui õudne kõik on, siis Miéville kirjeldab pidevalt, kui sitt ja haisev kõik on. Samuti laenab autor palju 19. sajandist ja pöörab omalaadsesse nihkesse, näiteks Rappija Jacki asemel on linnas müstiline tüüp nimega Jack Poolpalvetaja, kelle ühe käe asemel on tohutu suur palvetajaritsika jalg.

Tulles sündmustiku juurde, on raamatu üheks olulisemaks keskseks tegelaseks nö „põrandaalune teadlane” Isaac Dan der Grimnebulin, kelle laborisse astub ühel päeval sisse Yaghareki nimeline lindmees, kes on mingi klannisisese kuriteo tõttu oma tiibadest ilma jäänud ja soovib, et Isaac talle uued tiivad ehitaks. Isaac hakkab hoolega tööle (motivatsiooni lisab suur kotitäis kulda) ning alustab erinevate lennuvõimeliste olendite ja nende tiibade arengu uurimisest. Selleks laseb ta endale üle linna kokku kanda igat laadi linde ja putukaid ning ootamatult avastab ta, et talle on lisaks kõigile muudele sulelistele ja kitiinilistele olenditele toodud üliharuldane unenägusid õgiv ja unepasa nimelist narkootikumi tootev putukas. Viimane paneb muidugi laborist plehku ja hakkab viimaks ohustama kogu linna eksistentsi.

Valdav enamus raamatu tegevust ongi seotud sellega, kuidas õnnetu teadlane üritab kaht pealtnäha võimatuna tunduvat ülesannet lahendada ja peab seejuures lisama, et Isaac oli vähemalt minujaoks tegelane, kellega oli väga kerge samastuda. Tõsi küll, tema seksuaalne huvi putuknaiste vastu jäi pisut arusaamatuks, aga muus osas hästi loodud ja mulle väga meeldinud karakter. Eks ma olen ise ka pisut vastaline ja kergelt ülekaaluline tehnikahuviline.

Kõigist teistest värvikatest tegelastest oligi järgmine kõige põhjalikumalt välja joonistatud tegelaskujuks Isaaci armastatu Lin. Ülejäänud paljud ujuvad-hüppavad-lendavad tegelased jäid minu arvates liiga sündmuste käivitamiseks vajalikeks atribuutideks. Mõnede puhul (nagu näiteks linnapea ja värdjalikult deformeerunud narkoboss) oleks isegi soovinud rohkem tausta teada saada, kuid nende liinid jäid lõpuni häirivalt lahtisteks.

Kokkuvõtteks on mul raamatu kohta halba öelda vaid seoses kujunduse, tõlke ja formaadiga. Kui end China Miéville`ilikult väljendada, siis Erseni kaanele oleks justkui soolehaigusega Fotoshop lasknud, vedelama osa pärast saapaga laiali hõõrunud ja sinna veel otsa sülitanud. Tõlkeosas tundusid mõned laused kohmakad ja boiler ei tõlgita boileriks! See on katel. Ja kõik kes sellele vastu vaidlevad, püüdku korraks ette kujutada raamatut „Tants ümber auruboileri”. Naljakas, eks-ole?

Ja miks on teos löödud kolmeks, aga mitte kaheks? Praegu on saadud üks paks ja kaks õhemat teost, tegelikult oleks võidud teha täiesti julgelt kaks ühepaksust osa. Arvestada tuleb ka seda, et tänu kolmekslöömisele on tegemist kõige kallima teosega, mida ma kunagi ostnud olen - vanas rahas tuleks selle hinnaks mingi tuhat krooni. Mitte, et ma ostu kahetseks, aga ikkagi.

Arvustus ilmus esmakordselt Reaktoris: http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-perdido-tanava-jaam

Mõnede juttude vahelt leiab küll päris otsesed seosed, näiteks on "Nurgatagune reisibüroo" üksnes sissejuhatuseks sellele järgnevale hoopis terviklikumale jutule. Samuti leiab Fantaasia jutuvõistlusel teise koha ja hiljem Stalkeri pälvinud "Sipelgalõvi" sündmustik aset samal planeedil kui "Vihma seitse nime".

Neis kahes viimatinimetatud loos on Weinberg vähemalt niisama hea, kui Indrek Hargla oma kosmoseulme kirjutamise perioodi helgematel päevadel 15 aastat tagasi. Samuti on vägagi harglalik ja ühtlasi ka väga mõjus jutt "Kadunud ja leitud", mis sarnaneb üldiselt tonaalsuselt ehk enim Hargla "Minu päevad Liinaga" tsüklile, aga millest saadav emotsionaalne laeng on enam-vähem sarnane sellega, mida oli võimalik saada "Väendrut" lugedes.

Samas ei ole Weinberg üksnes Hargla nägu - "Kui udu hajub" meenutab oma vere- ja kuulirohkusega hoopis Maniakkide Tänava action-lugusid, kannatades ühtlasi rängalt tegelaste, vaatepunktide ja tegevuspaikade rohkuse ning sellest tuleneva skemaatilisuse all. "Kasutusvalmist" võiks seevastu pidada Triinu Merese poolt kirjutatuks, kui raamatukaas muud ei väidaks. Üleüldse on tähelepanuväärne seegi, et seitsmest loost nelja peategelased on naissoost.

Kogumiku ava- ja nimilugu on kogu tsükli seisukohast kahtlemata võtmetähtsusega, kuid adekvaatsemaks hinnanguks peaksin ma teksti veelkord üle lugema, esmalugemise järgselt jäi häirima sündmustiku hüplikkus ning liiga rohke info kokkupressimine liialt vähestele lehekülgedele (eriti loo teises pooles).

Weinbergile stiili juurde kuulub tekstide varustamine väljavõtetega infomaterjalidest (millega paari loo puhul on liiale mindud) ning samuti on talle ainuomane vandesõna "saast", mida absoluutselt kõik Weinbergi tegelased eksklusiivselt kasutavad ning mis on peaaegu sama kummastav kui Lew R. Bergi legendaarselt nõme "härjasitt".

Minu meelest on Weinberg sündinud jutuvestja ja ilmne pretendent kohale eesti ulmekirjanduse kõige teravamas tipus; hing tahaks juba sellele raamatule hindeks panna viie, aga mõistus paneb sellele impulsile veto.

Õnneks oli raamat ise hoopis teisest ooperist. Ma ei hakka siia panema sisukirjeldust, sest sisu on eelarvustajad juba põhjalikult kirjeldanud, vaid lähenen vormile. Loos ei olnud pea ainsatki kirjeldust. Tegevus oli kiire, pidevalt vahelduva emotsiooni ning piltidega – nagu film (konkreetset filmi pole näinud, lihtsalt filmilik), nagu tänase teismelise argipäev. Kui tuua sisse analoogia toidu maailmast, oli tegemist kiirtoiduga, kuid kiirtoit selle sõna parimas mõttes.

Ühest küljest oli teaduslik pool antud lihtsasti hoomatavas vormis, luues kergesti seeditava koosluse. Teisalt oli kasutatud relvi, mida fantaasiakirjandus kasutab vast umbes sajandivahetusest alates (noorsookirjandus isegi enam), tuues emotsiooni vahetumana ja tooremana, kuid samas ka kiiremini lugejani. Kuigi kiirtoidul pole restorani kvaliteeti, ei saa seda iseenesest veel koheselt halvaks nimetada. Üha kiireneva elutempoga maailmas, kus me oleme harjunud info hetkelise haaratavusega, on seegi üks igapäeva osa. Osa laiema elanikkonna hulga elust kui maksimaalse kvaliteediga gurmeekraam seda oleks. Marslane on selgelt osa tänavakultuurist – kirjutatud laiale lugejaskonnale, mitte kvaliteedi taganõutamise tarvis ning sel moel on tegemist üsna hea kraamiga.

Teistpidi vaadatuna nautisin ma autori vaimustust. Iga tilluke pööre, mis loos oli, kandis märki mängulisest (kuid siiski üsna suurest) mõttetööst. Tabasin end tihti kujutlemas, kuidas autor vaimustusega järgmisele ja järgmisele probleemile lahenduse leidis, kuid selle kõrval ka vigade otsimisest ei loobunud. Sügavalt läbi mõeldud ideed on Sci-Fi puhul minu jaoks isegi olulisem korrektsest vormistusest.

Mis puudutab aga probleemi, millele Joel vihjas, et lugu jääb ajale jalgu enne, kui õieti loetud saab, siis taas tuleb nentida, et tänavatoiduna kirjutatud lugu just sellisena toimibki: neelad kiirelt alla ja astud edasi. Mind ei häirinud taoline taust vähimatki, kuid ma tabasin end mõttelt, et lisaks fantaasiakirjandusest kaasa haaratud toorele emotsioonile ja teadusulmele omasele teadmisi edastavale dialoogile, oli raamatus veel üks selle sajandi trend sees – viimaste aegade populaarteaduslikud raamatud armastavad sellist mängulisust (andes lahenduse, keerates see pea peale, pakkudes järgmise ning sõlmides sellegi).

Nagu ma aga ütlesin, on taoline kiirtoidu-kirjandus pigem selle sajandi trend, siis äärmise negatiivsusena tuleb nentida, et üksteisest sõltuvate protsesside muutmine on ebamugavalt inertne tegevus ning kahjuks ei ole ma veel kohanud ainsatki head tõlget taolise kiirtoidu puhul. Ei olnud ka kõnealune raamat mingi erand. Ühest küljest eelistaksin ma „tõlkimise“ asemel „eestindamist“, kuid teisalt on vist probleem lihtsalt selles, et massidesse jõudev kiir-kirjanduse tõlkimist on toimunud liiga lühikest aega selleks, et tõlkijatel oleks häid näiteid, mille najal õppida ja tegutseda. Ma vähemasti loodan, et asi aja jooksul paraneda võiks. Praegu on kahjuks nii, et „fish and chips“ asemel kipub paberile tulema „kala ja krõbinad“ (mitte, et mul midagi kasside vastu oleks). Lihtsalt liiga palju lauseid kukkusid täiesti valesse emotsiooni ning liiga sageli tabasin end lauset tagasi inglise keelde tõlkimas (kus see töötas imeliselt).

Olid ka mõned sisulised apsakad, kuid neil ma siin liigselt ei peatu. Paari koha peal oli aegu valesti kasutatud, kuid ma pole kindel, kas tegemist oli autori või tõlkija poolse veaga. Samas, kui kõike kokku võtta, siis mulle tõeliselt meeldis see kooslus kaasaegsest toorest emotsioonist, kiirest kirjeldusteta maailmast, teadus-ulme sügavast mõistuspärasusest ning populaarteaduslikkuse pedagoogilisusest. Täitsa maitsev roog oli.

Romaani tegevus toimub Klaasmerel ja selle kallastel, kus elavad pärisasukateks olev metsa- ja sisserännanud mererahvas. Mererahvas on selline progressi esindaja, metsarahvas ammutab jõudu loodusest ja maagiast. Omavahel suurt läbikäimist ei toimu, rohkem pinges on end allajäänutena tunnetavad metsaelanikud. Keskseid tegelasi on põhimõtteliselt kolm - kõik naissoost ja noored.

Mererahva sekka kuuluv Asel on teose nö valvefeminist, kes soovib õppida ravitsejaks isekal põhjusel (isa ja õe tervislik olukord), kuid kuna selles ühiskondlikus formatsioonis naisi päris inimesteks ei peeta, on see tal raskendatud. Peaksin lisama, et tol tüdrukul on raskendatud kõik, mis ta ette võtab, sest ta on suuteline oma plaane hetkeliselt kõrvale heitma, kui liivatera kinga satub. Nii hülgab ta plaani arstiks õppida niipea kui talle tundub, et kool ei suuda talle väärilisi tarkusi pakkuda ning peseb oma käed puhtaks parema ülikooli asutamisega seotud tegevustest, kui esimesed kohalejõudnud õppejõud ei ole tema arvates piisavalt kompetentsed. Teisisõnu, palju kära, vähe villa.

Metsarahva hulka kuuluv Reu on samuti ebaõnnestuja - graatsia-märter, kes peab edastama Klaasmere teisel kaldal elavatele hõimuvelledele salasõnumi, aga jätab sinnapaika oma ülesande ja ohverdab oma sotsiaalsed sidemed niipea kui näeb, et ka mererahva liige (Asel) võib olla inimene.

Kolmas naispeategelane - prostituudi tütar, kes otsib oma isa - on üksnes visandlikult kujutatud.

Romaani algus mulle meeldis, aga sündmustiku lahti rulludes kipub domineerima ninnu-nännusus ning hoolimata ühest, justkui vormitäiteks lisatud seksistseenist, on teos olemuslikult rõhutatult aseksuaalne. Ei puudu ka lugeja eksitamise elemendid. Näiteks ühes stseenis näeme mererahva jõuka suguvõsa võsu Tollegarn Ondeldi eliitväeosa katsete osaks olevat julguseproovi edukalt läbimas. Nooruk nimega Ratker Oriss kukub samas katses läbi. Esimene läheb ühes relvakonfliktis kaotsi ja lõpetab orjana metsarahva juures, teine aga kaotab põrumise tõttu näo ja matab oma valu hooramisse ja valenime taha. Mõni aeg hiljem põgeneb üks prostituut kaljusaarele ja sünnitab seal tütre, pärandades tollele teadmise, et tema isa on Tollegarn.

Kes on tütarlapse päris isa jääb selgusetuks nagu ka vajadus Ratkeri tegelaskuju järele - olenemata sellest, kas ta on seemne andja või ei. Enamgi, romaan pigem võidaks kui kaotaks midagi isa otsiva tüdruku tegevusliini puudumisest ning laiemas plaanis soovitaksin autorile järgmise teose kirjutamisel juba heaga pooled planeeritud tegelastest välja praakida, kui nendega midagi asjalikumat ette ei võeta, sest sama häda - liiga palju sündmustikuga lõdvalt seotud kõrvaltegelasi - kimbutas ka tema esikteost.

Iseenesest mõtlen ma, et kui imeulme, milline termin teose kaant ehib, on kasutusele võetud tähistamaks fantasy ainelist fan fictionit, siis on romaan üpris hästi kategoriseeritud. Kolm pluss.

Tundus tarbetu hakata lugusid ükshaaval arvustama, sest mõne kohta pole kuigi palju öelda. Kahest olen küll ka eraldi kirjutanud ja kui neile kolmas lisada, siis võiks selleks olla Howey "Select Character". Aga sellest allpool. Teatud dihhotoomia on kogumikus juba idee poolest, kui üks koostaja - Adams - on rohkem kirjanduse poolelt ning Wilson jälle teaduse ja arvutite poolelt. Sama siis ka autoritega, on neid, kel kirjanikuna mitte ainult kogemust, vaid ka tunnustust, ning neid, kellele arvutite hingeelu väga hästi tuttav. Mõnedki arvutipoole esindajad on osalenud ikka väga, väga legendaarseid mänge teinud kollektiivides. Aga paraku on mängud muutunud tõesti kollektiivseks loominguks, uute Roberta Williamsite jaoks, kelle kiiksuga huumorimeelt oleks mängides selgesti tunda, pole enam kohta. On tüüpilised lõksud, kuhu nii kirjanduse kui arvutite poolt tulles võib sattuda. Kirjanik võib mängu kasutada küll taustana, kuid ajada mingit "kirjanduslikku" asja ning mängutunnetus jääb puudu. Või siis püütakse enda jaoks haaravaks osutunud mängukogemust edasi anda lihtsalt toimunu kirjeldusega - tulemus on umbes sama, kui proovida näiteks "Enderi mängu" romaani kõigis selle nüanssides kümnel leheküljel edasi anda. Ja teisalt - IT-inimene võib arvutipoole täpselt paika saada, kuid jutu süžee osutub mitte eriti originaalseks.

Kui tuntud kirjanikest oli näiteks Holly Black võtnud endale sobiva ülesande ja sellega kenasti hakkama saanud, siis pärines ka kogumiku kõige loetamatum jutt nö päriskirjanikult. Või, noh, mul on paar T. Coraghessan Boyle`i teost isegi paberkandjal olemas ja romaaniks vormistatud juhtnöörid algajatele kanepikasvatajatele olid päris naljakad. Värk eluhetkede taasläbielamise masinaga poleks aga pidanud sellesse temaatilisse kogumikku sattuma, see hinges urgitsemise lugu jäi mul lugemata. Palju parem polnud ka Ken Liu postmodernne steampunk, aga selle ma lugesin vähemalt lõpuni. Ning kui ma seni olin pidanud Cory Doctorowi kohati huvitavate ideedega autoriks, kellel lihtsalt mõtete jutuks kirjutamine iga kord välja ei tule (ent siiski paremini kui Bruce Sterlingil), siis antud juhul paljastab ta end küll haleda sotsialistina - veel hullem, sellest käkist kasvatas ta terve romaani "For the Win".

Aga õnnestumistest. Endalegi üllatuseks pidin tõdema, et kõige sugestiivsemalt mõjusid kirjeldused tekstipõhistest mängudest. Üllatuseks seepärast, et ise ma neid väga mänginud ei ole - hea küll, Hitchikerit ja Amberi printse proovisin, aga eriti kaugele ei jõudnud, ka ei õnnestunud mul nende abiga laiendada oma arusaamisi arvutis toimuvast. (Sierra OnLine mängud õpetasid vähemalt memory dumpides tuhnima jne.) Aga nii Holly Black kui Chris Avellone suutsid mu oma teksti sisse tõmmata küll. No ja Roguet ning sellelaadseid on mängitud ikka kuude kaupa - Laidlaw kirjeldatu meenutab pigem Nethacki, tekitades meeldiva äratundmise. Teisest küljest, Oregon Traili olen ma mänginud küll, aga kuna kodanik Wassermanil on see vaid taustaks lesbilise armastuse nüanssidest rääkimisel, siis mingit resonanssi ei tekkinud.

Moodsatesse point-and-click fps-idesse on arvutis lihtne sisse elada, neist kirjutatut pole aga reeglina nii tore lugeda. Howey on sellega siiski hakkama saanud. No on noor abielupaar. Mehele meeldivad arvutimängud, naisele mitte eriti. Naine on väikse lapsega kodus ja leiab lapse lõunauinaku ajaks endale siiski huvi pakkuva mängu. Või õigemini enda variandi sellest. Mingi CofD laadis fps, alguses laaditakse osalistele lahingvarustus selga ja seersant jagab ülesandeid. Selle osa jätab naine vahele, läheb lattu, viskab kogu antud varustuse maha, võtab selle asemel püstoli, AK47 - sest selle juurde käib tääk - ja viis veepudelit. Ning pistab liduma. Linnamaastik, helikopterid, tankid, islamiterroristid - kuu aja jooksul on naine selgeks õppinud, kuidas mitte kohe surma saada. Vahepeal tuleb mees koju ja imestab. Kipub õpetama - sealt oleks snaiperpüssi saanud, seal selle tünni õhku laskmisega tohutult pointse teeninud. Naine vastu, et ei kogu pointse vaid läheb poodi. Pood on linna teises otsas, poe tagahoovis on aga peenramaa tomatitaimedega. Täägiga saab mulda kobestada, veega taimi kasta. Tomatid muudkui kasvavad. Puänt on lool ka. Nii et saab küll. Ka kaasaegsete mängude tunnetust kirjanduslike vahenditega edasi anda.