Kasutajainfo

Mairi Laurik

  • Eesti

Teosed

· Mairi Laurik ·

Süsteem

(romaan aastast 2016)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2016

Hinne
Hindajaid
0
1
1
0
1
Keskmine hinne
2.667
Arvustused (3)

Romaani üks tegevusliin leiab aset lähitulevikus ja jutustab ulmekirjanikust ning programmeerijast Ray Domenist, kes juhtub parajasti Egiptuses viibima, kui ühel hetkel kõikjal maailmas tuumaelektrijaamad õhku lendama hakkavad. Domenil õnnestub põgeneda koos Egiptuses kohatud Laura-nimelise naisterahvaga sügaval Aafrika sisemaal asuvasse teadlaste kolooniasse, kus tehakse kramplikke pingutusi inimkonna ellujäämiseks tuumakatastroofi-järgses maailmas.

Teine tegevusliin hõlmab enamiku romaani mahust ja leiab aset tuhande aasta pärast Tartus. Tuumakatastroofi järgne olukord on stabiliseerunud, ent maailm on tundmatuseni muutunud. Inimesed elavad üksteisest isoleeritud linnades, metsik loodus on täis kardetavaid metslasi ja mutante. Linnades on elu suhteliselt stabiilne ja Domeni loodud programm, mis pidi oma ajas tagama inimkonna ellujäämise sobivate geenidega isikute paaripanemise abil, on jätkuvalt enamike abielude aluseks. (Maailma tehnoloogiline tase on kohati meie omast kõrgemgi, eksisteerivad üliarenenud virtuaalreaalsus ja ookeane ületavad membraan-raudteed, ent näiteks õhusõit on seoses lennuvõimeliste mutantelukatega seotud ohtudega unustusse vajunud.) Selle tegevusliini peategelaseks on Tartust pärit andekas tütarlaps Reinita. Reinita vanemad on abiellunud armastusest (s.t. neid pole kokku viinud Domeni loodud programm) ja teda huvitab muistses väljasurnud eesti keeles kirjutatud kirjandus. Renita (kelle geneetilises koodis näib sisalduvat kogu paaripanekusüsteemi mingil moel ohtu seadev viga) ja tema armastatu Kaur Kirendelli keerulisele elukäigule romaan valdavalt keskendubki.

Aeg-ajalt vilksatavad kahe peamise tegevusliini vahel ka personifitseeritud Emakese Maa mõttemõlgutused inimkonna üle (Gaia hüpoteesi õnneks romaani sisse ei tooda) ja lühikesed kirjeldused inimeste paaripanekuga seotud programmi arengutest Domeni-järgsetel sajanditel.

Romaani peamiseks puuduseks on see, et see koosneb valdavalt tundlemisest ja suhtedraamast, mis pole seejuures ka väga põnevalt kirja pandud. Ma ei pea ennast lugejana tundetuks tümikaks, kes naiselikumaid ja tundelisemaid tekste lugeda ei suuda (näiteks de Linti looming ei tekita minus mingeid tõrkeid), aga käesolevas romaanis kipuvad peategelase hormoonide möllamine ja erinevate meeleolude kirjeldused jätma varju kogu ulmelise maailma ning süžee. See, mida Reinita geneetilise koodi edasikandumine endaga maailmale kaasa tooks, polekski nagu üldse oluline, kõik keskendub ainult sellele, kuidas see ta armu- ja pereelu mõjutab. Lisaks on kõik need tunded ja suhtedraamad pandud kirja kuidagi... igavalt, ebakirglikult. Kohati tekib küsimus, et miks seda kõike üldse ulmelisse maailma (mis näib olevat pigem kulissiks Reinita elukäigule) paigutada... paari väikese mugandusega saaks seda kõike ka reaalses maailmas kujutada.

Teiseks, maailm. Lugedes on kogu aeg selline "miski-on-siin-pildil-valesti"-tunne. Maailm on üheaegselt teadusele keskendunud, metsik, stagnantne ja väikekodanlik. Väga palju tegeldakse teadusega, aga tuhat aastat pärast tuumakatastroofi pole isegi suudetud lendmutante hävitada ja õhusõitu taasleiutada. Maal elavad metslased ja mutandid, aga linnaelanike suurimaks mureks näib olevat elumaja omamine prestiižses kohas. Lisaks veel Süsteemi (pereloomise arvutiprogrammi abil) kummaliselt ebausklik kummardamine ja põhiintriig selle ümber-jäi arusaamatuks, kuidas see Süsteem täpselt maailmas rahu säilitab või kuidas Reinita seda ohustama peaks või miks seda Süsteemi üldse nii kaua pärast tuumakatastroofi on alles hoitud. Igatahes ei mõju tegevusmaailm kuigi usutavalt, nagu ka selle seostamine peamise tegevusliiniga.

Lisaks veel vähemalt üks ei kuhugi viiv tegevusliin ehk Reinita vägistamine Ameerikas... Ei saa selgeks, kes vägistas ja üldse ei mõjuta see kogu romaani hilisemat tegevust. (Võiks arvata, et iga normaalne mees on oma armastatu vägistamisest kuuldes puruvihane ja püüab süüdlase üles leida, aga Kauri ei paista nagu üldse huvitavat.)

Alla "3" anda siiski ei raatsiks, on näha, et romaan on kuidagi südamega kirja pandud ja võib-olla pole ma lihtsalt lugejana päris õige sihtgrupp.

Teksti loeti eesti keeles
6.2016

Mul ei ole tegelikult väga suurt isu seda arvustust üldse avaldada, aga kui arvustus on paralleelselt lugemisega end ise peaaegu valmis kirjutanud, siis oleks jälle loll seda kusagil lauasahtli nurgas vedeldada. Hindest – tehniliselt võiks see ka „kaks“ olla, no et tööd on tehtud ja vaeva nähtud – kahtlemata! – aga ma olen BAASis ühe pannud nt Veskimehe „Haldjaradade ahvatlusele“, mis on „Süsteemist“ kindlasti suurem õnnestumine, nii et kardetavasti ei ole mul ses osas enam üldse mänguruumi.

„Süsteem“ , muide, märgiti ära 2015. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel, mis on igati tubli tunnustus ning jõudis ca poole aastaga ka trükki – au, mis ei lange osaks kaugeltki igale romaanivõistlusel äramärgitud tööle. Võistlustel läheb autoril üldse hästi, tänaseks on ta oma järgmise käsikirjaga jõudnud kinni panna kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse noorteromaani võistluse ning ka see raamat sisaldab kuuldavasti ulmelist elementi. „Süsteem“ paraku ei ole žanriulme, mis ehitaks raamatus kujutatud maailma üles kooskõlas ulmežanris käibivate reeglitega, vaid lähtub autori sügavalt arbitraarsetest valikutest ja on põhjendatud stiilis „nii on“. See on ka omamoodi kirjandusvool, mida võiks nimetada arbitraarulmeks ning mida Eestis ilmub iga aasta, peamiselt romaanidena, mitu nimetust, tihti omakirjastuslike väljaannetena.

Niisiis saame romaanist teada, et 1000 aastat peale katastroofi on kogu maailmast on järgi mingid pudemed ja siis Tartu. Tartu of all places! Tallinna ei mainita, niisamuti Peterburi ega ühtki tänast läheduses asuvat suurlinna. Terves Euroopaski näib eksisteerivat üksainus asustatud punkt, uuslinn, millele on pandud nimeks Europe. Aga Tartu on olemas. Sellepärast et on. Ilmselt sellepärast, et siin on ülikool. See ainus ja tõeline Eestis. Kriipsuvõrra absurdsem võiks lugu olla vaid siis, kui selleks ainsaks säilinud tsivilisatsioonikübemeks siinpool Elbet oleks Kokaviidika.

Täiesti segaseks jääb, mismoodi Reinita eksistents Süsteemi ohustab. On mõeldav, et Süsteem jookseb kokku, kui sinna Reinita DNA-kood sisestatakse, nt vereproovi võttes, n.ö hukatuslik parool. Aga seda pole ju juhtunud. Veel vähem saavad Süsteemi jaoks probleemiks olla Reinita võimalike järglaste rämpsDNAga risustatud geenid. Ning kui Reinita isik on nii suureks probleemiks, siis miks ei võetud teda sünni järel juba vanematelt ära ja ei likvideeritud? Selle asemel lastakse tal elada ja õitseda ja vabalt ka tsivilisatsioonivälist elu elada (nii amatöörliku enese hukkumise simuleerimise oleks läbi hammustanud ka nõukogude miilits). Mingil segasel põhjusel saab Reinita ametlikult mitteeksisteerivana oma krediitkaardi ekvivalenti vabalt kasutada, mingit häiret ei anta. Katastroofijärgne režiim tundub oma funktsioonide jõustamisel seetõttu erakordselt pehmo, käpardlik ja jätkusuutmatu.

Osutub, et see väidetavalt ülimalt ohtlik linnaväline keskkond on oma ohtlikkuse osas ka rohkem nagu naljanumber, sest seal saab suurepäraselt hakkama vati sees kasvanud tupsuke, kes kasvatab endale kahe peenra peal aasta söögivarud (kuidas selle maailma põllumajandus printsiibis funktsioneerib, pole autorile muidugi ka eriti oluline) ning kodustab möödaminnes tassi piimaga mängleva kergusega kõigile teistele inimestele kohutavaks ohuks olevaid "hiiglaslikke kihvu" evivaid 20cm-se läbimõõduga lepatriinusid.

Kui autori forte pole worldbuilding, siis tekib küsimus, mis võiks selleks olla? Laurikule hingelähedase teema võiks võtta kokku sõnaga "elukool". Iseenesest on see, antud juhul ühe neiu täiskasvanuks küpsemine, üks kirjanduse suuri narratiive, coming of age. Et katsume selle tarbetu ulmeosa kuidagi tähelepanuta jätta ja vaatame arengulugu taustast isoleerituna, seda enam, et väljamõeldud maailm peategelase draamat kuidagi reljeefsemaks ei muuda, pigem vastupidi, häirib keskendumist. Tütarlapse suureks saamine, nagu seda romaanis kujutatud on, võiks vabalt toimuda tänapäeval, meie kõrval. Häda on selles, et kogu peategelase traagika on väheeluline. Tegu on siiski eliitkooli eliidiga, keda ümbritsevad valdavalt heatahtlikud inimesed ja tühised olmeprobleemid a la elan prestiižsest linnaosast kaks kvartalit vasakul ja tunnen end seetõttu tõrjutuna ja minu poisile ihub keegi teine hammast ja see on suur probleem, mis sest, et ka poisile ei lähe see pliks kuidagi korda. Enamik Reinita probleeme on suuresti ta enda peas tekitatud, arusaamatuste farss ning ta ei tule tühisemategagi nendest kuidagi toime. Seetõttu on talle ka üpris raske kaasa elada. Ja kui seal on ka midagi sellist, mis võiks päris draama olla, ehk siis episood, kus peategelast vägistatakse, siis see ots jääb üldse õhku rippuma, on see esimese vaatuse püss, mis ühtegi pauku ei tee, ainult võbeleb seinal.

Laskume parem rohujuure tasemele ehk sõnalise teostuse juurde. Romaanis on esindatud kõik amatööride tüüpvead.

A) lüngad üleüldises loogikas (inimestel on mälu nagu haugil või oli see vastupidi?)

"Terve aasta või isegi kaks ei saa ta oma jalga Tartusse tõsta. Mitte enne, kui inimesed on tema surmaga leppinud ning tema näo unustanud."

B) lüngad tegevusloogikas (autor unustab kahe rea jooksul ära, mida tegelane teeb, ehk mitu korda tuleb üht arvet maksta)

"Ta vandus, rüüpas suurte lonksudega oma kohvi ning maksis arve.

"Seal sa oledki!" hüüatas tuttav hääl mõne meetri kauguselt.

Ray viskas pilgu naisele ja viipas käega vabandavalt enne maksma minemist."

C) lüngad keeleloogikas (ei ole leidlik ega täpselt kirjeldav sõnastus, on eksitav-poolarusaamatu ja nilbe)

"Lummav, kirglik ja avameelne suudlus, mis viimaks suunas nende mõlema riided alluma gravitatsioonile, ühendas iga rakku nende kehades."

Ausalt öeldes, kui ma romaanile tagasi mõtlen, siis esimese asjana meenub selles esinev palavikuline kohvikeetmine ja –joomine, kui iga inimliku kontakti rituaalne sissejuhatus.

Teksti loeti eesti keeles

Ilmus 2016. aasta juunikuises Algernonis

Mida alustuseks öelda?

Et minu meelest oli see täiesti loetav raamat; mul pihta hakates oli raske, aga kui tegelased vaikselt täiskasvanumaks said, tekkis palju paralleele omaenda eluga ning päris põnevus tuli peale?

See on hea algus küll. Selline kokkuvõtlik, aga ei ütle kõike ära.

Raamat räägib loo noorest naisest nimega Reinita, tema kasvamisest, küpsemisest ja elutahtest maailmas, mida juhib Süsteem ja mis on meie mõistes postapokalüpitiline. Tuhat aastat pärast maailmalõppu, kusjuures endine maailm lõppes tuumaplahvatuste jadas, mida täpsemalt ei kirjeldata – aga miks peakski? See ei ole see lugu. Tekkinud maailma kirjeldatakse mitmes kohas, ent kas emakese Maa vaatepunktist või lihtsalt detaile iseenesestmõistetavana sisse tuues. Süvenemist, miks miski just nii välja arenes, ei ole, aga see ei olegi see lugu.

See on Reinita lugu.

Süsteem kui teose pealkirjakski esile tõstetu, muuseas, on põhimõtteliselt meile tuttava interneti edasiarendus, kus kogu inimese elu on kirjas ning kuigi säilib – mitte piiramatult! – isiklik valikuvabadus, on kogu ametlik elu üleinimkonnaliselt Süsteemne ning mida keegi seni teinud on, mõjutab väga otseselt Süsteemi poolt talle tulevikus ettesöödetavat. Süsteem valib ka välja inimesele geneetiliselt ja isiksustüüpe analüüsivalt sobivaimad partnerid, Süsteemis on hinded koolis ja otsingud info järgi, mida sa elus teinud oled, seal on kõik, mis ühest inimesest saab netis olla, olemas ning – noh – süstematiseerituna.

Aga lugu on ikka Reinitast.

Üpris detailne lugu. Saab lugeda tema koolist ja selle lõpetamisest, tema vanemate ja sõprade elust kinoskäimise ning malemängimiseni välja, juuakse kohvi ning aastaid ja aastaid läheb jutt edasi ning on oma kohatises aususes lausa jahmatav. Oli kehalisi-perekondlikke detailitäpsusi, mida olin sunnitud lausa kulmukergitusega „oh, liigagi täpselt nagu mul!“ kviteerima; väikesed elavad pisiasjad tõid maailma ja tegelased ellu.

*

Maailmaloome kohta on teisal kirjutatud, et vilets – aga mina küll vaatan hoopis, et väga loogiline, pisiasjade omavahel klappima saamiseks on kõvasti tööd tehtud. Kui Euroopas ongi ainult kaht linna mainitud – Tartu ja Europe – siis minu jaoks see ei olnud miinus. Suvaliselt allesjäävate kohtade hulgas võib olla just Tartu sama hästi kui Cherbourg või Tüüringi. Miks peaks aga Eesti kirjanik kirjutama loo, sellest, kuidas ainus koht, mis säilib, on Tüüringi, on sutsu segasem kui tema kirjutamine Tartust.

Asi on loogiline piirini, kus tekivadki juba mõtlused pisidetailide üle, mida ära ei seletata – et pannakse loomale piima välja ja lugeja ehk mina mõtleb:

* oot, kust seda piima saadakse, kust ta poodi saab?

* kas sel on üldse mingi side imetajatega või tehakse taimedest?

* püsib värske, muidugi on kõrgpastöriseeritud või midagi.

Aga automaatne eeldus seal taga on, et mitte „ebaloogika! Autor ei mõelnud!“ vaid „ta ei seletanud, aga mingi seletus peab olema. Pean niisiis ise välja mõtlema, missugune.“

Sama kehtib rahakaardi kasutamise kohta pärast peategelase teeseldud surma. Seal ilmselt on mingi loogika, sest nii paljud muud detailid on läbi mõeldud; on väga väga ebatõenäoline, et autor lihtsalt unustas selle. Enne toimub veel mingi kontode ümbersuunamine, detailset selgitust ei ole, aga tunne, et loogika jäi, on. Kogu jutus on pisidetailid tähtsad – suuri seletusi ei tarvitse olla, aga kui tähelepanu pöörata, siis väikesed, nagu möödaminnes toodud pisiasjad seletavad väga palju.

Reinita loo ja tema seostest Lauraga seisukohalt on vast kõige segasem tõesti, miks on Süsteemi Viga kuidagi üldiselt ja müütiliselt kardetud üksus – aga samas, sellegagi on vaeva nähtud, et selgitada vaikselt, detailhaaval, et temast ei teatudki midagi, hirm oli puhtalt mütoloogilise õuduse külvatud. Midagi reaalselt hävitavat Reinita ju ei teinud, vähemalt raamatu sees. Hirm oli teistes inimestes enne olemas ning et ainus põhjus tema natuke teistmoodi elule oligi, et ta oli oma geenikombinatsiooni poolest Eriline.

See oli ka põhjendatud. Süsteemi loojate jaoks oligi see kombinatsioon Eriline ning selle kandja määratud erilist elu elama – aga millegi hirmsa ja hävitava ootus oligi vaid mütoloogiline hirm tundmatu ees.

Ei puutunud Reinitasse, kes oli sada protsenti inimlik, kuidagi.

*

Vaat see surma teesklemise läbiminek on ainus asi peale selle, et tegelased lihtsalt ei rääkinud omavahel olulistest asjadest, mis mind uskumatusest pead võttis vangutama – nii lihtsalt see küll käima ei peaks! Et tänapäeval ka verega määritud pluus kuskil põlenud auto juures võiks kaasa tuua „ah, ta on surnud“ järelduse politseilt, tundub väga ajuvaba, aga ühiskonnas, mis on nii Süsteemne, näib see veel eriti võimatu.

Olulistest asjadest mitterääkimine oli jutus natuke põhjendatud ja hiljem mõtlesid nood tegelased ka, kuidas olid üle mõistuse rumalad ikka – kuid et poolt raamatu sündmustikust poleks üldse olemas, kui Reinita oleks näiteks oma rasedusest Kaurile teada andnud, see ei muuda. Ning no kui mina jääks endalegi segastel asjaoludel rasedaks, ma ikka otsiksin väga võimalust sellest oma jooksva kallimaga rääkida, isegi kui me muidu kuigi tihti kontakti ei saaks ning elaksime eri riikides. See lihtsalt ei ole teema, mida sobivamale ajale suvaliselt edasi lükata!

Siiski: natuke on põhjendatud. Ning noh – võibolla kohati saab olla üle mõistuse rumal ka päriselus.

*

Peab rõhutama: raamatu vaikne, välja ütlemata moraal on ka „inimesed jäävad inimesteks, ükskõik mis nende ümber toimub“. Inimestel on kired ja armastused, meeldivused ja mittemeeldivused ja see, kui mitmesuguseid neid on ja kuidas üks inimene ei suuda teist mõista, võib tõesti juhtuda ning juhtubki igal pool, igal ajastul, kõikjal, kus üldse on meie mõistes inimesi.

Kus kaob inimlikkuse piir ja kõne alla tulevad mitteinimesed ja nende sisemised loogikad, ei ole selle raamatu teema. Inimeseks olemine on. Ja samas tuuakse ära ka emakese Maa vaatepunkt, mis läbi raamatu vaikselt aga selgelt, eraldi peatükkidena välja tuleb, millelt vaadates on inimesed nii väikesed, nii mööduvad. Tema küll vaatleb kohati üsna ebausutava detailsusega vahel isegi üksikinimesi, aga põhimõtteliselt see eri suurusega vaatepunktide vahel pendeldamine on mõnus.

Ütleme, idee on väga nauditav, teostus natuke nihu, inimese, lausa konkreetseks minevalt ühe inimese keskne siiski.

*

On üks asi veel, mida ma muidu ei hakkakski esile tooma, aga kuna selle puudulikkust loo seisukohalt on juba kahe inimese poolt avalikult enne ette heidetud, ütlen ära, mida mina välja lugesin.

Esiteks – vägistamine ei jäänud õhku, peategelane ise hoolitses selle eest, pannes oma „avarii“ toimuma sellisesse kohta, mis tõi kaasa „salakaubavedajate kinnivõtmise“ – aga kes küll võis olla mees, keda ta seal enne nägi, ära tundis ja kes kosejagu valusaid mälestusi kaasa tõi?

Napilt mainitud, napilt kirjeldatud, aga mina küll sain aru.

Teiseks – Reinita võpatamine ja puudutusekartus vajavad mingit muud põhjendust kellele?

Kolmandaks – oot, ja mida Kaur pidanuks siis vägistamisest kuulmise peale tegema? Võtma noa hambusse ja ülejäänud raamat oleks siis kättemaksulugu temast kui Rambost?

Elu ei ole selline. Inimeste inimlikkusest rääkivas raamatus sellist süžeepööret oodata on veel eriti pime – praegu, meie päris ühiskonnas, on seksuaalvägivalda kogenud iga üheksas naine, muide ka iga 80. mees (natuke varieerub, kust statisika võtta ja mis vanuses see on, ning mina tegin lihtsa 50/50 jagamise meeste ja naiste vahel ning arvutasin protsendid ümber). Kas kõigil neil naistel on kuidagi Ramboks läinud mees-vend-poeg-niisama sõber ette näidata...?

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019
jaanuar 2019
detsember 2018

Autorite sildid: