Charles Stross

«Palimpsest on pärgamendileht või papüüruserull millelt on sinna esialgselt kantud tekst vastavalt kas maha kraabitud või kustutatud ning siis sinna uus tekst peale kirjutatud.

«Palimpsestis», mille tegevus ulatub loomisloost universumi lõpuni, muutuvad inimesed ja terved tsivilisatsioonid/ ajalooreaalsused palimpsestideks, mida saladuslik organisatsioon Stasis taasloob, muudab ja kustutab. Kuid Stasise seeski käib erinevate fraktsioonide vahel ajasõda ajaloo pärast...

Stasise roll on kindlustada, et inimkond ei häviks tsüklilises liikide tekkimise ja huku loomulikus ringkäigus. Selleks hoiab Stasis päikest kustumast ja läidab selle vajadusel uuesti ning asustab Maa pärast järjekordset inimkonna hävingut uuesti inimestega varasematest ajalooperioodidest.

«Palimpsesti» peategelane on Stasise agendiks treenitav Pierce, kes satub tähelepanu keskpunkti, kui keegi üritab teda tappa... Sellest loost leiab kõiki Kuldajastu ulme teemasid ja elemente: ajareise ja -paradokse, täheinsenere, aga ka moodsa ulme võlusõnaks olevat singulaarsust.»

Nii olen ma kirjutanud selle lühiromaani tutvustuses. Mitmed arvustajad on iseloomustanud seda teksti kui Stephen Baxteri ja Charles Strossi kohtumispunkti ja eks ta nii olegi. Selgemalt ja kindlamalt on tegu ka kummardustesarjaga klassikalistele ajarännu-tekstidele, millest otseselt viidatakse Poul Andersoni «Ajapatrulli»-tsüklile ja Isaac Asimovi «Igaviku lõpule».

Õieti ongi Stross kirjutanud «Igaviku lõpu» uusversiooni (mida ta kusjuures üldse ei salga – viited originaalile on väga otsesed). Moodsama, kiirema, fragmentaarsema... ja sellisena täiesti aktsepteeritava. Võitis vähem kui pool aastat tagasi ka aasta parima lühiromaani Hugo auhinna.

Kirjanik on vihjanud, et kuna lühiromaanist sai tegevuse ja teemade ülitihe kontsentraat, siis karjub see kõik romaani järele. Eks näis.

Seost Asimoviga ei kavatsenud autor varjatagi, seepärast teab lugeja kohe, et Stasis on ju paha. Autor kinnitab selle ka igaks juhuks üle lk 71: „Nagu iga organisatsioon, see elab ja kasvab iseenda jaoks, mitte ülesande jaoks, milleks see loodi.“ Aga et Stasis on paha ja Pierce’il võiks olla hävitamises suur roll, see oli ju kohe selge, nii et mul tekkis umbes poole peal küsimus, et mida ma õieti loen, millest see lugu on kirjutatud. Ja see tunne üha süvenes. Esimese kolmandiku peal oleksin ma andnud hindeks „viie“ aga edasi enam mitte, sest ma tunnistan päris ausalt, et ma ei saanud lõpuks üldse mitte midagi aru. Noh, võib-olla ainult seda, et Asimovil oli võimalik Igavik üsna lihtsalt ära hävitada aga siin nagu ei saanud. Või kunagi keegi saab? Või ei olegi enam Stasist? Või pole muud kunagi olnudki? Või mis siis ikkagi on? Igatahes on selge vahe alguse ja lõpu ülesehituses – kenasti kombineeritud ja jutustatud stseenide Yellowstone’st ja agentide koolist asemele tuleb minu jaoks raskesti jälgitav tegevus ja kuidagi imelikult segaseks aetud dialoog.

Hindeks on „neli“, sest positiivse hinde päästavad universumi lühiajaloo slaidid – need on romaani parim osa ja väärivad palju kiitust. Autoril on haaret ja julgust pööraseid asju teha... aga miski sisetunne ütleb mulle, et erilist vaimustust see tekst meie fandomis ei tekita.

Noh, oli ka. Stross mulle üldiselt ei meeldi. See lühiromaan siiski teatud kombel isegi meeldis. Samas, kui järelsõnas mainitud lühiromaanist korraliku romaani ümberkirjutamine aset leiab, siis too romaan jääb minust küll päris kindlasti poodi. See lühiromaan siin ja praegu, Orpheuse raamatukogu nr. 2, saab tugeva "nelja".

Natuke käis närvidele kontseptsioon inimkonna paratamatust hukust - nimelt on väga raske ette kujutada, mismoodi saaks inimkond kõik endasse kuuluvad 7 miljardit isendit hävitada. Paraku võib muidugi olla, et kunagi sellinegi võimekus tekib. Samuti on inimkond läbinud palju väiksemaid geneetilisi pudelikaelu, kui jutustuse alguses mainitud 20 000 isendit. Päästepaadiks muutunud Maa taeva täielik tühjenemine ei ole usutav - näeme ju meiegi praegu lisaks meie galaktikas ja kohalikus rühmas asuvatele tähtedele väga kaugeid objekte, superparvi, kvasareid ja nii edasi. Eemaldumine Linnuteest ja sellega põrkuvast galaktikast ei tühjenda mingil juhul öötaevast.

Masendava väljanägemisega toodete produtseerijana kuulsa kirjastuse "Fantaasia" jõupingutused pakile paberile raamatu vormi andmisel on ka käesoleva projekti puhul lõppenud ootuspäraselt õnnetult. Kujundajaks-küljendajaks on kuskilt leitud keegi Mihkel Laar, kelle jaoks on ilmselgelt olnud tegemist liiga keerulise ülesandega. Poolitamine laipkü-lm on juba iseenesest mäda tomatit väärt ning sellele lisanduvad kolm uuelt lehel algava peatüki pealkirja eelmise lehekülje allääres. Kui tegu oleks katsega kokku hoida, võiks seda ju isegi mõista - pole kirjastusäri Eestis veel kedagi rikkaks teinud ja kui annaks leheküljega koonerdada, võidaks ju tervelt 1/88 paberist (kui kaasi mitte arvestada). Aga võta näpust - viimasele leheküljele jätkub teksti vaid kahe rea jagu, nii et ettekavatsetud kröönimise asemel vististi jälle lihtsalt läks nii. Peale selle tunduvad leheservad olevat maitsetult kitsad. Eriti käib see kaanekujunduse kohta, mis oleks ju päris ilus, kui pildile oleks jäetud hingamise ruumi ja seda mitte peaaegu kaane alumise nurgani välja venitatud.

Muidugi mõista ei hakka meie postmodernistlikul ja dünaamilisel ajastul sarja toimetaja või veel mõni muu asjamees tubli kujundaja tööd üle kontrollima, hoidku selle eest... Ilu on ju vaataja silmades, maitse üle ei vaielda ja lugejad närigu heinu või tehku ise oma kirjastus ja andku oma ilusaid raamatuid välja ja olgu üldse rõõmsad, et nii tühise summa kui 13 euro eest RAAMATU saavad...