Kasutajainfo

Charles Stross

18.10.1964-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Charles Stross ·

Accelerando

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: «Accelerando»
Tartu «Fantaasia» 2009 (Sündmuste horisont, nr 15)

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
8
6
0
0
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (14)

[Märkus: vaatasin siin, et romaan koosneb üksikutest lugudest, mis siin eraldi kirjas ja millest üht olen lausa arvustanud, kuid no seekord kindlasti kohe ei viitsi neist igaühele eraldi midagi kirjutama hakata...]

Ühineda jääb Musta Kassiga selles osas, et tõepoolest uued ja pöörased ideed ei ole ulmes otsa saanud, iseasi, kas neist tuletatud maailm meile meeldib. Käsitledes toda 9-osalist lugudekogu romaanina, algab esimeses peatükis kõik sellest, et üks mees teeb kõiki teisi rikkaks oma ideedega, elades ka ise tavamõistes üsna nihkes elu – talle ei kuulu midagi, näiliselt ta ei teeni midagi, kuid tema ideede eest ollakse talle niipalju võlgu, et ta saab endale üsna palju lubada. Kui ma tagantjärele romaanile mõtlen, oli too osa "Lobsters" vast ehk kõige teravam ja kirju headest ütlemistest -- et venelased on viimased, kes Microsofti kasutavad, kuna aparatchikud püsivad arvamusel, et kui sa tarkvara eest maksad, peab see midagi väärt olema; et NASA on kamp lolle, kes tahavad primaadikonservi Marsile saata (canned primates originaalis); et kui valitsus ei suuda midagi maksustada, ei suuda ta sellest ka aru saada... Üldse oli ehk pisut kunstlik, kuid väga hea see vastandus -- nimelt esindas peategelase armuke ühtlasi ka USA maksuametit ja nuhkis kuti järele, kui keppimisest aega üle jäi... Merivähid (või homaarid; ma ei tea, kuidas see eesti keeles õigem oleks) puutuvad asjasse niipalju, et kui nende närvisüsteem sai arvutisse kaardistatud, oli see ka teadvuse omandanud ja lõpuks leiavad nad nö oma koha elus seeläbi, et saadetakse juhtima esimest komeedikaevandust.

Üldse esindas kogu raamatu esimene kolmandik ühe briljantse idee arendust -- nimelt jõuavad tsivilisatsioonid varem või hiljem suurema hulga mateeria konvertimiseni nö mõtlevaks aineks (computronium) ja kui see protsess on kord alanud, on see pidurdamatu, kuni kogu kättesaadav aine vastava tähe läheduses on arvutustehnikaks konverditud. Et tähtede ümber tekivad sellised tänapäevasemad Dysoni sfäärid -- loendamatu hulk protsessoreid, mis toituvad otse päikeseenergiast ja peavad sided laseritega, ja lisaks on neid veel mitu kihti, iga järgmine kasutab eelmise jääkenergiat. Nimetab Stross sellist asja "Matrjoshka ajuks" ja kui romaani alguses on idee, siis lõpuks on selline asi olemas -- arvutusvõimsus, mis ületab kogu inimkonna oma kümnete suurusjärkude jagu rohkem, kui inimese teadvus näiteks nendesamade merivähkide primitiivse närvivõrgu... Tasapisi kolib mõtlemine, teadvus Maalt ära, algab siseplaneetide lammutamine, et ikka uut riistvara teha ja päikese ümber orbiidile saata. Ent nagu öeldud, kuni sellest räägitakse, on kõik hästi, kui see olema saab... miljardid virtuaalsed maailmad, mis mahutavad miljardeid kordi targemaid olendeid, kui kogu inimkond kokku...

Raamatu teises kolmandikus jälitatakse tulnukate signaali ja lõpuks saadetakse tähelaev uurima nn Ruuterit, mis peaks asuma 3 valgusaasta kaugusel pruuni kääbuse orbiidil ja võimaldama silmapilkset sidet teiste samasugustega. Laev on kokapurgi suurune ja lähevad muidugi vaid teadvused. Mängu tuleb tehisintellekt Aineko, kes alustas kassikujulise mänguasjana, kuid kuna peategelane pidevalt ta riistvara on uuendanud, on tema tegelikult see, kes õieti küsimust formuleerides tulnukate signaali lahti harutab. Leitakse... olgu, ei räägi ära, kuid maalaste õnneks leitakse vaid õnnekütte ja degenerante ;-)

Raamatu viimane kolmandik (kolm juttu) olid minu jaoks õige pisut nõrgemad, sest tundus, et teema käib autorile pisut üle jõu. Ma ei saa teda ka hukka mõista, sest kuidas veel leida mingi koht inimestele või väheselgi määral inimesi meenutavatele olevustele sellise superteadvuse kõrval? Need jutud on tegelikult head, kuid jäävad pisut kaugeks. Muidugi on häid leide, kasvõi tolle peategelase mõnda aega eksisteerimine tuviparvena, kuid kas on siis vaja panna teda oma lapselapsele pähe sittuma... Lõpuks tõmbab ta kõik ripnevad niidid muidugi kenasti kokku ja ette heita ei ole midagi... Teatud pinguldatust ehk? Probleem on ju selles, et inimeksistents on suhteliselt napi ajaga muutunud tundmatuseni ja paratamatult tuleb seda selgitada, sealjuures otsides tasakaalu loo ja tausta vahel. Stross teeb seda loogiliselt ja hästi, ideed on head, kuid paratamatult muutub tulemus pisut kuivaks.

Kokkuvõttes on siiski tegemist tugeva asjaga. Küberpunk segatuna kosmoseooperi ja panoraamsete tulevikuvisioonidega -- kui meeleheitlikult zhanrit määratleda püüda :-P

Teksti loeti inglise keeles

Stross ei lakka mind üllatamast, ja kui “Iron Sunrise” välja arvata, on need üllatused seni meeldivad olnud. Itaaliakeelse pealkirjaga ingliskeelne “Accelerando” pole erand. Esiteks on seda keeruline paigutada kindlasse formaati — lugesin teost ühtede kaante vahel nagu romaani (täiesti võimalik ja tõenäoliselt isegi soovitav), aga olen seega jäänud igavesti ilma võimalusest nautida jagusid eraldiseisvate novellidena suvalises järjekorras, millest on ka natuke kahju, sest üle lugeda tuleb see sisutiheduse apoteoos niikuinii.

Teiseks on Stross andekas futurist ja erinevalt ulmekirjanike lausenamikust teab ka tegelikult üht-teist reaalteadustest, tehnoloogia võimalustest ja potentsiaalsetest arengusuundadest, tänu millele on võimeline tulevikku ja progressi kiirenevat käiku (mis kas või eelarvustajate kirjelduste põhjal võivad ehk tunduda liiga pöörased ja ebainimlikud) oma kirjelduses edastama eriliselt elaval ja seejuures vahvalt visualiseeritaval moel. Sisu on siin eespool ka juba üsna ära kirjeldatud, ent uskuge mind — ükski ümberjutustus ei anna teose tegelikest mõõtmetest korralikku aimu. Lugemiselamust ei riku ka. "Accelerando" (muusikaterminoloogias "kiirendatult") on nimelt kirjutatud samas tempos, milles toimub inimkonna areng romaani ajaskaalal, mistõttu on kogu aeg tunne, et kohe-kohe lõppeb võime orienteeruda Strossi (k)über-tehnoloogiliste visioonide ja sü˛eeliste surmasilmuste labürindis, ainult lehekülg veel... Ent lend aina kestab ja jääbki kestma, lõpuni välja.

Sellist peadpööritav sõitu suudavad pakkuda vähesed geeniused. Seega on mul hea meel, et Stross otsustas ulmekirjanduse kasuks, mitte ei valinud näiteks põnevuskirjaniku laia ja libedat teed, sest muidu jääks need kogemused ilmselt saamata. Ma ei loe põnevikke.
Teksti loeti inglise keeles

Kohustuslik kirjandus neile kes väidavad nagu oleks ulmekirjanduses ideede kriis. Oli vist Aleksandr Gromov kes ytles et kriis kui niisugune on ulme kui zanri loomulik seisund.. Raamatu enda kohta on Ants Miller juba hea ylevaate andndud. Tõesti – viimane komandik tundus hakkavat autoril yle pea käima. Mis värk nende mõistuslike finantsinstrumentidega toimus – jäi mulle ausaltöelda kohe päris segaseks. Aga hinnet viielt alla see ei tõmba – just sellist futurismi ostaks mitte ainult (mustad) kassid. On kahtlus et ei lähe kaua kuni see romaan saab sama moodi kultusklassikaks nagu omal ajal Gibsoni Neuromancer.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli tulvil täis ideid, osa neist selged, osa neist segased ja osa ilmselgelt põrunud. Aga täiesti loetav, kuigi selleks tuli tugevalt pingutada ja lugedes rahulikuks jääda. Läheb aega, enne kui koguda kokku viitsimist, et see üle lugeda.

Annan hinde tervele kogumikule, peatükkidele eraldi ei viitsi tähelepanu pöörata, sest lugemise ajal ei teadnud, et neid võiks eraldi vaadelda ja hinnata.
Teksti loeti eesti keeles

Selle romaani novellides - mille mõnele osale olen ka maksimumhinde andnud - tähtsus ei seisne mitte kirjanduslikus meisterlikkuses kui zhanri arengu verstaposti seisundis (nagu keegi eelnevalt võrdles "Neuromandiga"). Jah, muidugi on küberpunki ka enne kirjutatud ja sarnaseid ideid enne arendatud (nagu oli see ka "Neuromandi" puhul), aga käesolev tekst tõuseb ikkagi oma jõulisuse ja kontsentreerituse tõttu esile.

Ja kindlasti saab sellest taas üks "tulevik, mis ei realiseerunud ega saanudki realiseeruda", nagu Asimovi robotilugude või "Neuromandi" maailmad.

Teksti loeti eesti keeles

monumentaalne teos muidugi, millega Stross on kirjutanud end ühte ritta selliste meestega nagu Stapleton, Asimov, Clarke ja ehk isegi Gibson. ehk siis andekas ülevaade ühest võimalikust tulevikust, iga lugu ikka järgmisest aastakümnest, haarates nii kolme sugupõlve - viimasel lool on eelmistega küll pikem vahe ja ringiga jõutakse tagasi alguse tegelasteni. õnneks on Stross, vastupidiselt näiteks Sterlingile, inimesekeskne. jah, tehnika areneb, maailmavaated muutuvad, aga jutt on sellest, kuidas need muutused mõjutavad inimeste käitumist. või vähemalt edumeelsemate, arenemisvõimelisemate inimeste tõekspidamisi ja käitumist. arenemis- ja mõtlemisvõimet nõuab see raamat muidugi ka lugejalt. keskmine kolmandik, Amberi noorus ja teekond ruuterini meeldis mulle ehk kõige rohkem. ja, vastupidiselt lugude kirjutamisajale, on nüüd paraku ka selgeks saanud, kuidas need isetoimivad (eba?)mõistlikud finantsinstrumendid võivad tegutseda.

pole aga parata, tõlkijale vähemalt vapruse eest au andes pean ma seda raamatut siiski tõlkimatuks. muidugi poleks ma ise seda paremini tõlkinud, ma aimasin ette, millised jamad tekkima hakkavad, ja põgenesin selle võimaluse eest. aga kui inglise keel enam-vähem selge ja arvutiterminoloogiaga ka natuke kokkupuutumist olnud, siis tundus Accelerando igati ladusa, kohati lausa nauditavalt mängulise lugemisena. eestikeelset tõlget peaks aga vist lugema, võõrsõnade leksikon või mingid muud teatmeteosed teises käes. ehk siis on küll täiesti nauditavaid lehekülgi, ent pahatihti takerdub lugeja (eesti keeles!) raskestimõistetavate terminite rägastikku.

jamasid on tõlkimisel tekkinud kahte liiki - mitte et ma nüüd kogu teksti oleskin paralleelselt üle vaadanud. mõnes kohas on lihtsustused. "antitorque wrench" ei ole ju lihtsalt "mutrivõti" (lk 133), eriti kui järgnevat kirjeldust arvestada. ja mõnes kohas on kõigile toimetajatele ja konsultantidele vaatamata arusaamatusi. peab tunnistama, et kui ma jõudsin terminini "ruudu õigused" (lk 221), siis sai raamat kannatada ja sein sai ka natuke kannatada. kuna ma ei lase agurisme oma arvutisse, siis ma muidugi ei tea, võibolla ongi selle koha peal, kus normaalselt on "run as administrator" eesti keeles nüüd "jooksuta ruuduna", aga ma hästi ei usu.

niisiis, võimas nägemus, kahtlemata 21. sajandi esimese kümnendi ulme tipp. aga kui peakuju ei luba küberpungist aru saada, siis oleks mõistlik eemale hoida. ja kui keeleoskus vähegi lubab, siis saab originaali lugemisest parema elamuse.

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Tegelikult meeldis mulle raamatu esimene pool rohkem kui teine. Selles oli täiesti usutavalt kirjeldatud lähitulevikku ehk seda, millisesse kriisi läänemaailm võib 21. sajandi jooksul jõuda. Erilised plusspunktid autorikaitse/maffia temaatika eest ehk siis Strossi näol tegu inimesega, kes teatud asjadest tõtt räägib.

Kuni Amberi noorpõlve kirjelduseni oli raamat päris huvitav. Autor kohe oskas nooruslikust energiast tulvil tegelased sümpaatseks ja kopitanud süsteemi konservatiivist jüngri Pamela ebameeldivaks kirjutada. Mingist hetkest muutus tekst aga järjest segasemaks ja lõpp polnud enam nii põnev. Singulaarsuse-järgne maailm lihtsalt erineb meie igapäevasest reaalsusest nii palju, et sellest ei saa eriti midagi aru.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei ole ennast kunagi suureks küberpungi fänniks pidanud. Ilmselt on probleem minu jaoks selles, et IT-inimese professionaalne kretinism ei võimalda mul eriti tõsise näoga lugeda tekste, mille aluseks olevad arusaamad tehnoloogiast on tänaseks ilmselgelt aegunud. Kui veel ka teose sisu on selline, et tehnovidinate kirjeldamine kipub prevaleerima kirjanduse üle, ongi tulemus mitteloetav.

Kui nüüd üldistatud hädaldamine lõpetada, siis nendin et alati on meeldiv kohtuda reeglit kinnitavate eranditega. "Accelerando" on ülalkirjeldatud puudustest (hetkel) peaaegu vaba. Teose "riistvara" erilisi kõhklusi ei ärata, ja kui kuskil keskel tekkiski korraks tunne et lugu kui selline läheb täitsa kaduma ja järele jääb ainult seosetu killuviskamine a la Kurt Vonnegut, siis õnneks nii ei juhtunud.

Hetkel saab teosele plussiga nelja kõhklemata ära panna, kuid 25 aasta pärast üle lugedes võib ta siiski üsna anakronistlik tunduda.

Teksti loeti eesti keeles

Ootused olid suured, kuid paraku need ei täitnunud. Ma ei tea, kas asi on selles, et romaan ei allu hästi tõlkimisele või milleski muus, aga kohati oli raamatu lugemine päris vaevaline. Enim häiris just esimese otsa püüd öelda lihtsaid asju võimalikult keeruliselt. Ilmselt tingis selle autori soov rõhutada seda, kui erinev ja keeruline on ikka kõik kirjeldatu võrreldes lugeja tänapäevaga. Tulemus oli paraku vastupidine: kõik see terminoloogiline ilutulestik kippus sündmusi varjutama. Õnneks jäi enamik verbaalsest gemüüsest raamatu esimesse kolmandikku ja ülejäänu oli juba päris loetav. Tõsi, viie saamiseks sellest ei piisanud.
Teksti loeti eesti keeles

Stross on ideedekirjanik ja "Accelerandos" on neid rohkem kui küll. Autori visioon on igatahes võimas. Digitaalajastu teeb oma võidukäiku ning varsti pole me midagi muud, kui andmed küberruumis. Mitte just kõige meeldivam väljavaade, kuid sellest hoolimata üsna huvitav. Romaan koosneb üheksast jutust, mida tinglikult võib jagada kolmeks osaks. Nende keskmes üks perekond. Algab raamat võimsalt. Lisaks peadpööritavale visioonile mõistab autor ka täiesti korralikult kirjutada, luua maailma ja arendada tegelaskujusid. Kahjuks ei suuda ta taset päris lõpuni hoida. Mida kaugemale lugu areneb, seda pealiskaudsemaks Stross muutub. Justkui ei huvitaks teema teda ennast ka enam ning ta tahaks sellele joone alla tõmmata. Lugemist ja nautimist see ei seganud. Vähemalt minu puhul mitte ja oma viie teenib raamat auga välja. Parim asi, mida ma üle pika aja lugenud olen
Teksti loeti eesti keeles

Mõtted on Strossil väga head ja värsked. 80ndate juba tehniliselt-teaduslikult iganenud küberpunk stambid on kõrvale heidetud, asendatud parematega või läbinunud noorenduskuuri.

Tõsiselt lahe idee oli nt teadvusest lõimete loomine ja nendele erinevate ülesannete jagamine, ehk siis tehnoloogiline lahendus üheaegselt mitmes kohas olemiseks (kes meist siis ei igatseks seda). Samuti on hästi kirjeldatud lahti üleminekuid, kus kogu maailm ragiseb pingest mis uus tehnoloogia ja kiirem areng on peale sundinud nii tavadele, kujutlustele, seadusandlusele kui majandusele

Autori ilu seisneb ka mitmetele vanale ideedele, näiteks nagu Dysoni sfäär, uue vindi andmises. Nii on tema loos planeetidest ehitatud päikest ümbritsev kest, mis koosneb lugematust hulgast kosmoses hulpivatest protsessoritest. Sellised sfäärid, mis omakorda ümbritsetud veelgi suuremate sfääridega moodustavad tema teoses hiiglaslikke matrioskaajusid, mis on sedavõrd suure võimsusega, et sudavad simuleerida paraleelselt tuhandeid inimkondi jms.

Küll aga on teos stiililt neetult raskelt loetav ja vajas arusaamiseks omajagu „arvutikeele“ mõistmist. Joonealuste märkustena on seletatud ainult eriti rasked mõisted ning terminid nagu "inkrementaal varukoopia" on jäetud lugeja enda mõistatada. Töö iseloomu tõttu suutsin neist arvutiterminitest end kenasti läbi närida aga jäin samas hätta füüsikaliste ja bioloogiaalaste terminitega. Seega on üldiselt kaks võimalust. Et kas lugeda raamatut wikipedia lahti või siis lüüa käega ja lastagi tehnilisel mumbo-jumbol külgimööda maha libiseda.

Võibolla polegi paberkuju selle teose jaoks ideaalne? Ehk olekski parem epub versioon, kus kõik terminid on varustatud linkidega wikipediale ja muudele netiallikatele? Igaljuhul tõmbaks tugeva paraleeli Accelerando ja Michael Crichtoni teoste vahel. Ainult, et viimane suudab minu isikliku arvamuse kohaselt keerulist teadusjutt paremini teksti pakendada ja lugejale seveerida, seletades läbi tegelaste ka neid kasutatud mõisteid lahti, mitte jättes neid lugeja enda puurimiseks.

Ühesõnaga Accelerando juures pole parim osa mitte lugemismõnu vaid hiljem loetu üle mõtisklemisest tulev rahuldus. Ideid on Strossil väga palju, enamasti on need väga magusad ja uuenduslikud.

Olen kahevahel, kas panna maksimumhinne või kiskuda lugejavaenulikuse eest hinne nulli? Kas hinnata fantastiliselt häid ideid või materdada kohutavalt viletsat stiili? Ah põrgusse, paneme nelja ära.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019
jaanuar 2019
detsember 2018
november 2018

Autorite sildid: