3.2010
Hee! Ei mäletagi, millal viimati midagi nii head lugesin.
Niisiis, meie Freya on tulnud kasiinost välja dirižaabli rõdule ja mõtleb parajasti, kas mitte hüpata alla sinna Veenuse kaljude suunas, mis peaksid kusagil kolmekümne kilomeetri pärast vastu tulema, kui selja tagant kostab: „Ooh, look: a freak!” -- temaga hakkavad tüli norima ’aristo’ oma kahe vööni ulatuva ja suurte mõrvarlike silmadega kaaslasega. Järgneva võitluse käigus rebib ta ühel väikemehel pea otsast, see aga ei takista peal talle ähvardusi järele karjumast. Vaadake, Freya on robot, konkubiin, erialaks 16. sajandi ungari rahvamuusika. Ta on ideaalne, täiuslik, aga saatuse julm nali on, et tema eesmärk muutus mõttetuks umbes 60 aastat enne ta aktiveerimist koos viimase inimese väljasuremisega. Mis aga ei takista Loojate (Creator) poolt igale poole välja saadetud robotitel oma tegevust jätkamast... ja nii see tsivilisatsiooni rong kolinal edasi tossutabki, „r-tähega sõna” umbes sama mis „neeger” Usas. Tähelennud, see on ju imelihtne – tehakse neid muidugi ainult sellepärast, et inimene tahtis nii – tuleb vaid võtta päikesesüsteemi ressursid paari sajandi vältel, ja reis kuhugi Tau Cetile võtab kõigest 700 aastat. Elad selle aja oma meeter korda meeter korda kaks meetrit kajutis nii tuhandekordse aeglustusega...
Ühesõnaga, ma ei ole ammu midagi nii küünilist ja teravat, sealjuures aga lobedat lugenud. Et eks suurel osal neist robotitest oli ikka seksivajadus täiesti olemas ja näiteks stardikapsel (mille mööduv planetoplan kaasa haarab) veedab oma reisija aega sellega, et teda korduvate orgasmideni masseerib. Üldse kogu elu suri Maal välja – noh, valitsuste asemele jäänud robotid ei saanud tööga päris hästi hakkama ja kui ookeanid keema läksid, siis selgus, et elusrakud ei talu seda. Kuna aga suuremal osal sellest rahvast on ikka veel sees väga tugev inimesele allumise vajadus, on mõned otsustanud nö nullist taasluua Looja, keda nad siis loodavad kontrollida ja omakord tema kaudu kõiki ülejäänuid. Vat sellega seotud väga keeruline mäng läbi selle raamatu käibki, kui nüüd see ajurabanduseni jabur seltskond üritab kusagil kaugel Kuiperi vöö Keelatud Linnade laborites kuuldavasti välja töötatud Looja esimesele eksemplarile käppa peale panna... Ja siis kui lõpupoole ootad lahendust, ja mõtled resigneerunult, et mis sealt tulla annab, tuleb veel üks mõnus nätakas.
Niisiis, meie Freya on tulnud kasiinost välja dirižaabli rõdule ja mõtleb parajasti, kas mitte hüpata alla sinna Veenuse kaljude suunas, mis peaksid kusagil kolmekümne kilomeetri pärast vastu tulema, kui selja tagant kostab: „Ooh, look: a freak!” -- temaga hakkavad tüli norima ’aristo’ oma kahe vööni ulatuva ja suurte mõrvarlike silmadega kaaslasega. Järgneva võitluse käigus rebib ta ühel väikemehel pea otsast, see aga ei takista peal talle ähvardusi järele karjumast. Vaadake, Freya on robot, konkubiin, erialaks 16. sajandi ungari rahvamuusika. Ta on ideaalne, täiuslik, aga saatuse julm nali on, et tema eesmärk muutus mõttetuks umbes 60 aastat enne ta aktiveerimist koos viimase inimese väljasuremisega. Mis aga ei takista Loojate (Creator) poolt igale poole välja saadetud robotitel oma tegevust jätkamast... ja nii see tsivilisatsiooni rong kolinal edasi tossutabki, „r-tähega sõna” umbes sama mis „neeger” Usas. Tähelennud, see on ju imelihtne – tehakse neid muidugi ainult sellepärast, et inimene tahtis nii – tuleb vaid võtta päikesesüsteemi ressursid paari sajandi vältel, ja reis kuhugi Tau Cetile võtab kõigest 700 aastat. Elad selle aja oma meeter korda meeter korda kaks meetrit kajutis nii tuhandekordse aeglustusega...
Ühesõnaga, ma ei ole ammu midagi nii küünilist ja teravat, sealjuures aga lobedat lugenud. Et eks suurel osal neist robotitest oli ikka seksivajadus täiesti olemas ja näiteks stardikapsel (mille mööduv planetoplan kaasa haarab) veedab oma reisija aega sellega, et teda korduvate orgasmideni masseerib. Üldse kogu elu suri Maal välja – noh, valitsuste asemele jäänud robotid ei saanud tööga päris hästi hakkama ja kui ookeanid keema läksid, siis selgus, et elusrakud ei talu seda. Kuna aga suuremal osal sellest rahvast on ikka veel sees väga tugev inimesele allumise vajadus, on mõned otsustanud nö nullist taasluua Looja, keda nad siis loodavad kontrollida ja omakord tema kaudu kõiki ülejäänuid. Vat sellega seotud väga keeruline mäng läbi selle raamatu käibki, kui nüüd see ajurabanduseni jabur seltskond üritab kusagil kaugel Kuiperi vöö Keelatud Linnade laborites kuuldavasti välja töötatud Looja esimesele eksemplarile käppa peale panna... Ja siis kui lõpupoole ootad lahendust, ja mõtled resigneerunult, et mis sealt tulla annab, tuleb veel üks mõnus nätakas.