igatahes tegi tuju heaks. miskipärast meenus vahepeal Bester, ja vahepeal isegi mainstreami vanameister Wodehouse, viimane ilmselt siis juhmivõitu noorhärra ja terase kammerteenri vestluste pärast. et siis rikaste ja ilusate elu Marsi ja Jupiteri vahel, kuhu Stross oma tegevust ennegi paigutanud. no et naine om uttu tõmmanud, õde toob hoiule oma minimammuti, kes on üldse üks tülikas loom, aga eriti veel siis, kui satub vanaonu koduõlle kallal käima, ja homme peaks minema sõpradega vaba langemist harrastama - see on nagu sissejuhatus. mõnda lõiku ma lugesin ikka mitu korda, et üldse aru saada, millest jutt käib. aga kujutlusvõimele mõjub stimuleerivalt.