Thefakk is tätt?!
Lugedes BAASi arvustusi ja hindeid, sarja võrdlust Amberi maailmaga ning olles samas natukest Strossi ise varemgi nuusutanud, ootasin teosest põnevat pingsat actiont tugevate karakterite ja läbimõeldud paralleelmaailmadega, vbla natuke keerukat, aga kaasahaaravat. Aga mida ma sain? Appi!
See on ju pesueht vana kooli naistekas, kus tubli, andekas, valulise minevikuga, aga kokkuvõtteks siiski väga kena, töökas ja aus naisterahvas saab ootamatu päranduse, võtab saatuse oma kätesse ja näitab patriarhaalsele süsteemile, kuidas Miriam õlut pruulib. Lisaks ka tubli annus vana head "Jänkit kuningas Arturi õukonnas" + äärmiselt pealiskaudne suhtumine sooküsimusse (naised pseudokeskajal on õigusteta sünnitusmasinad ja leiavad ka ise, et kõik, misiganes, KÕIK on parem kui see eluviis), ning hakkaja peategelane, kel on kõvasti õnne ja esimesena perekonna ajaloos ka natuke mõtlemisvõimet, vaatab oma terve 21. sajandi pilguga ringi, rakendab inimarmastust, tehnoloogiat ja ibuprofeeni ning ennnäe: maailm hakkabki kohe muutuma!
Mis siis, et tegelikult on naisterahvas umbes sama empaatiline ja järelemõtlik kui vedur. Mina lugesin ainult raamatut, mitte ei elanud tema elu, aga isegi mina sain aru, et anda see hiinlasepoiss perekonna vanglasse ei saa poisile just piknik olema. Ja kui sõber verd köhib ja sa mõtled "Tal oleks tarvis antibiootikume" poleks vast hirmus suur ponnistus üks karp taskus kaasa tuua - milleks preilnal aga paraku mahti polnud, tal oli maailmu tarvis muuta ja kole kiire.
Täiesti piinlik.
Kusjuures kui eelarvustajad väitsid, et raamat on põnev, siis mina seda küll kuskilt otsast ei märganud. Raamat räägib lugu sel samal võltsreipal innukal toonil, mida ma olen oma tutvusest naistekate ja teatud tüüpi krimkadega (lord Peter Wimsey!) jälestama õppinud ja mis tähendab, et ükskõik, mis ka ei juhtu, peategelane tuleb sealt igatahes puhtalt välja ning lõhnab koore ja mee järgi takkapihta. Põnevust niisiis vast 2 punkti kümnest - noh, et KUIDAS ta just välja tuleb, onju.
Intriigid ei ärata huvi, kuna neis osalevad tegelased ei ole kaasakiskuvad ega lahedad. Nad on kahemõõtmelised ja mistahes "oo, ta töötab hoopis selle heaks!"-värke raamatu jooksul ka ei ilmne, see on mulle kui lugejale täiesti ükskõik, sest need tüübid on mulle kogu aeg ükskõik olnud. Neil ei ole sügavamaid emotsioone, traagikat ega hinge ja seega ei lähe nad hinge ka minule.
Ainsa erandi võiks teha Irisele, aga paraku rikuti ka tema ära, lisades talle lahedust summutavat minevikku ja täiesti arusaamatuid motiive eluaeg tütrele valetada (s.t. üks vale oli põhjendatud, aga teine täiesti, täiesti ajuvaba).
Lisaks: pea kõik enam-vähem positiivsena esinevad tegelased raamatus on naised. Isegi nood veidi positiivsemat sorti mehed on kas väheke mömmid, naeruväärsete pettekujutelmadega või lihtsalt võimetud välja tulema rasketest olukordadest - aga noh, naised ikka aitavad vaesekesi, ega neil kahju pole. =/
Pange tähele, kui raamat oleks teistpidi sooliselt kaldu, siis ma viriseksin ka. Aga niipidi kaldu ei ole parem, kui teistpidi kaldu! Ikka on lollakas! Ikka on piinlik ja vale!
Kokku tundsin sedasama hämmeldust ja piinlikkust, mida Bujoldi lugedes - kuidas miski nii kiidetu on nii primitiivne ja labane?!
See ei ole aus raamat, see pole isegi mitte lahe meelelahutus, see on plastikust võltstoode! Margariin kunstlike magusainetega, mitte või ja koor ja suhkur. Naeruväärne, lapikut ja surnud maailmapilti edastav liinitoode, väkk, väkk, miks ma seda sõin?! Appi!
Kui eelnevad arvustajad poleks olnud nii positiivsed, paneksin raamatule siiski kahe ära - sujuva kirjaoskuse eest. Aga nüüd panen eelnevate hinnete tasakaalustamiseks ühe. Sest vihastasin ja solvusin lugedes nii, et pidin põrandale märjaks plekiks laiali kukkuma peaaegu. Napilt pääsesin!
