Natuke melanhoolne jutuke Veenuse terraformimisest. Või noh – mitte niivõrd terraformimisest kuivõrd hõljuvate platvormide ehitamisest – miski kosmoselaeva meeskond tegeleb Veenusel terraformimise projekti alustamisega. Keegi Peter, kes on vastava tehnoloogia välja töötanud ja veel mõned.
1) Üldiselt on täitsa ladusalt loetav tekst. Minu silmis on päris suur pluss juba see, et alguses ei lähe mingi ebaproportsionaalselt suur maht heietamisele ja nö nuppude paika seadmisele. Samuti on mõistlik lahendus, et kohe esimestest lausetest on selge, millega tegemist - SF, Veenuse maasarnastamine jne
2) Mulle meeldib selle loo sihuke natuke nukker, melanhoolne alatoon. Mitte selline vapper, optimismist pakatav "pioneeride palee seiklusjutt", vaid pigem just tagasihoidlikkus ja rahulikkus. Autor polegi ilmselt eesmärgiks püstitanud mingi märulipõneviku kirjutamist. Ja niisugusena on täitsa OK.
3) Puudujääkide poolest nimetaks mõnetist hüplikkust. Näiteks ühel hetkel on ilma sissejuhatuseta keegi tegelastest Lizaks nimetatud - kes? Kapten, kellest eespool juttu oli või veel keegi kolmas-neljas...? Heakene küll - see saab natuke aega hiljem selgeks, et Liza pole kapten, aga kes ta siis on? Samuti mõjub üleminek minevikumeenutusele seoses Sofiaga kuidagi traageldusena - ilmselt saanuks seda teematki puistata rohkem jutu muude osade vahele laiali ja siis see lõpp, eksole. Mingis mõttes arusaadav - puändi ja sisuloogika mõttes oligi oluline, et sinna sedasi hüpatakse. Aga, aga... :)
4) Lõpp muidugi mõjus tuttavlikult, sest ma olen näinud sama loo selles tähenduses järge, et tegevustik toimub samas maailmas, aga palju aastaid hiljem. Konkreetselt käesoleva loo kontekstis tahtnuks mina näha natuke rohkem lahti kirjutamist.
Üldises plaanis tugev keskmine lugu. Kindel pluss on see, et minus tekkis huvi – ma tahaks rohkem selle maailma ja tegelaste kohta teada kui autor hetkel pakub.
1) Üldiselt on täitsa ladusalt loetav tekst. Minu silmis on päris suur pluss juba see, et alguses ei lähe mingi ebaproportsionaalselt suur maht heietamisele ja nö nuppude paika seadmisele. Samuti on mõistlik lahendus, et kohe esimestest lausetest on selge, millega tegemist - SF, Veenuse maasarnastamine jne
2) Mulle meeldib selle loo sihuke natuke nukker, melanhoolne alatoon. Mitte selline vapper, optimismist pakatav "pioneeride palee seiklusjutt", vaid pigem just tagasihoidlikkus ja rahulikkus. Autor polegi ilmselt eesmärgiks püstitanud mingi märulipõneviku kirjutamist. Ja niisugusena on täitsa OK.
3) Puudujääkide poolest nimetaks mõnetist hüplikkust. Näiteks ühel hetkel on ilma sissejuhatuseta keegi tegelastest Lizaks nimetatud - kes? Kapten, kellest eespool juttu oli või veel keegi kolmas-neljas...? Heakene küll - see saab natuke aega hiljem selgeks, et Liza pole kapten, aga kes ta siis on? Samuti mõjub üleminek minevikumeenutusele seoses Sofiaga kuidagi traageldusena - ilmselt saanuks seda teematki puistata rohkem jutu muude osade vahele laiali ja siis see lõpp, eksole. Mingis mõttes arusaadav - puändi ja sisuloogika mõttes oligi oluline, et sinna sedasi hüpatakse. Aga, aga... :)
4) Lõpp muidugi mõjus tuttavlikult, sest ma olen näinud sama loo selles tähenduses järge, et tegevustik toimub samas maailmas, aga palju aastaid hiljem. Konkreetselt käesoleva loo kontekstis tahtnuks mina näha natuke rohkem lahti kirjutamist.
Üldises plaanis tugev keskmine lugu. Kindel pluss on see, et minus tekkis huvi – ma tahaks rohkem selle maailma ja tegelaste kohta teada kui autor hetkel pakub.