Kui üks lugu saab üheaegselt olla surmigav ja ülipõnev, siis just siinne jutt võiks tollele iseloomustusele pretendeerida. Ma isegi ei tea, mis see oli, mis mind sundis lõpuni lugema - võibolla ootus, et kuidas see kõik lõpeb, võibolla mõnusalt kokku sobituvad puzzletükid, võibolla aga hoopis mitte-nii-väga-kuiv jutustamisstiil, mis suurest jaost koosnes vanas baltisaksa keeles kirja pandud mälestustetekstidest.
Aga noh - mis siin ikka pikalt heietada - mulle meeldivad mittelineaarsed jutud, mille erinevatel aegadel aset leidvad tükikesed teistes tükikestes aset leidvaid sündmusi mõjutavad. See annab loole juurde dünaamilisust ja muudab loo laiahaardelisemaks.
Aga noh - mis siin ikka pikalt heietada - mulle meeldivad mittelineaarsed jutud, mille erinevatel aegadel aset leidvad tükikesed teistes tükikestes aset leidvaid sündmusi mõjutavad. See annab loole juurde dünaamilisust ja muudab loo laiahaardelisemaks.