Kasutajainfo

Maniakkide Tänav

30.12.1975-

  • Eesti

Teosed

· Maniakkide Tänav ·

Laevakaitsjad

(romaan aastast 2021)

ajakirjapublikatsioon: Lääne elu 31.03.2020-5.01.2021
Hinne
Hindajaid
1
0
0
1
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (2)

 

„Laevakaitsjad“ kuuluks täie õigusega legendaarsesse sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Aeg on teine, vorm on teine ja ka tegevuse intensiivsus hoopis teine. Kuigi sari oli mõeldud keskmisele ja vanemale koolieale, olid tollased raamatutegelased selgelt vanemad kui Paul Möldri või Malte (vrdl. „Purpurpunaste pilvede maa“ või „Aeliita tegelastega), ka olid nad tollal kas insenerid, kosmonaudid vm. olulised asjapulgad.
Laevakaitsjad sai ühe hooga läbi loetud ja kahetsen, et kuuekümnendatel aastatel, kui ma poisieas veel olin, selliseid hoogsaid raamatuid polnud. Raamatule hindeks kindel viis.
Siinkohal tänusõnad Joelile, kes mind selle raamatuni viis.

Teksti loeti eesti keeles

20-aastane Paul Möldri elab Uraani orbiidil tiirlevas (gaasi)kaevanduskeskuses nimega Heim. Loo alguseks on ta veetnud umbes kaks kuud koduarestis, lukus on nii üheksaruutmeetrise eluasemeks oleva korterikese välisuks kui võrguühendus. Karistuse on tinginud see, et Paul on ühes oma semu Malte Öbergiga pannud püsti mänguserveri "kergemeelsete ja vägivallakallakuga virtuaalmängude" mängimiseks ja sellise kui seadusevastase tegevusega vahele jäänud.

Vägivald ja "vägivallale õhutav tegevus, sealhulgas vägivalla matkimine" on nimelt Päikesesüsteemi ühenduses rangelt keelatud. Sõjavägi on laiali saadetud ning korda ja rahu hoitakse jälgimis- ja sotsiaalkrediidisüsteemi kaudu. Kõik on tsivilisatsiooniga justkui hästi, ainult et viimasel ajal on Kuiperi vöös elutsevad piraadid hakanud tüli tegema.

Kuna krediiti jätkuvalt napib, liituvad karistuse kandnud Paul ja ta sõber Malte, kes on selline teen-peedist-pesumasinale-trumli-mees elik laia profiiliga masinaehitaja ja programmeerija, kuu aega varem ellu kutsutud Laevakaitseteenistusega, mille eesmärgiks on a) korjata ühiskonnast ära (virtuaalsele) vägivallatsemisele kalduvad isikud ja b) tõrjuda piraate. Järgneb väljaõpe, aga veel enne selle lõppu ründab väljaõppekeskust piraadilaev. Väljaõppes on tehtud vaid relvadeta kuiva trenni, samuti on väljaõppe läbiviijad samasugused vägivallast võõrandunud mökud nagu enamus Päikesesüsteemi kodanikke, aga õnneks on Paul ja Malte just päev varem valmistanud endale nanotehase abiga ribapüssi koos peotäie laskemoona ja kaks gravigranaati ning Pauli otsustavus nurjab piraatide rünnaku.

Edasi saadetakse laevakaitsjad koos rühma teadlastega tutvuma olukorraga Pluutol. Side Pluutoga on katkenud ja sinna olevat saabunud tulnukad. Ülejäänud romaan kujutab endas arvutimängulikku kõmmutamist Pluuto pinnal, mille käigus Paulist kujuneb militaarne liider. Esineb ka romantiline kõrvalliin - seni vastassooga "vaid paar põgusat kogemust" evinud peategelase väga sündsalt ja aeglaselt (mõtle põhikooli 7. klassile) arenev romanss ühe Pluutolt päästetud tüdrukuga. Mentaalselt põhikooli tasemel on ka kogu ülejäänud tegelaste galerii.

Kui nüüd jätta liitreaalsused, nanotehased jmt. moodsamale ulmele viita butafooria, siis üldiselt on selle teksti juured sügaval pulpmullas. Alustagem kasvõi sellest, et romaani Pluuto on maasarnastatud. Reaalselt on Pluuto kuust väiksem, ebakorrapärase orbiidiga sisuliselt ilma atmosfäärita kääbusplaneet, mille pinnatemperatuur on 40-60K ja mis 30% osas koosneb tahkunud gaasidest ja veest (peamiselt veest, väidetavalt on Pluutol kokku samapalju vett kui tervel meie planeedil). Romaanist loeme aga, et Pluutol on tahke pind, maa raskusjõud, hingatav õhk, st, et vb liikuda skafandrita, „kuigi rõivastuda tuli soojalt“. Lisaks on selles päikesest hüljatud kohas ka külma taluv geenmuundatud taimestik. Juba mõte sellele, mis kolossaalne effort ja energia tuleks selleks magama panna, et Pluutol vastavad muutused esile kutsuda ja see kohutav kogus vett kuskile ära kaotada, paneb pea lõhkuma.

Kui vaadelda, millele keskendub autor, siis on see action ning mulle kangastusid teksti lugedes arulagedad märulifilmid, mida imehästi kirjeldatakse romaanis "Totu kuul" ja mille eesmärgiks oli Lollide Saare asukad lammasteks muuta: "kinolinal jooksid ja kihutasid juba igasugused kahtlased kujud küll maskides ja ilma, küll nugade ja pussidega, pistodade ja püstolitega. Kohe olid ka hambuni relvastatud politseinikud kohal. Nii ühed kui teised jälitasid üksteist, kasutades igasuguseid liiklusvahendeid: autosid, busse, helikoptereid, ronge, kaatreid, aurikuid ja allveelaevu. Järjest kukuti, kaoti kuhugi, plärtsatati vette, uputi ja uputati teisi, löödi millega juhtus, tulistati vastastikku püstolitest ja automaatidest."

Ainus vahe on vaid selles, et justnagu ehtsas arvutimängus toimub „Laevakaitsjates“ tegevus levelite kaupa, igal levelil lisandub tegelaste käsutuses uusi ja paremaid relvi (mingist hetkest ka võimalus hukkunuid taaselustada), aga igal levelil lähevad ka katsumused raskemaks. Lõpuks tuleb edasi liikumiseks suur osa elavjõust ohverdada ning ohverdatavad on nõus surma minema, seda eeldusel, et nad äratatakse pärast võitu ellu, aga tulnukate hävitamise käigus lähevad pöördumatult rikki ka taaselustamise masinad. Suurele võidule ei järgne mingit leinaseisakut – ühelegi ellujäänuist isegi ei meenu see, et keegi nende eest surma läks. Niigi napilt õige ja vale piiril balansseerinud romaani tabab sel hetkel moraalne kollaps.

Ma ei tea, mis kaadrile autor oma romaane adresseerib ja kuidas need romaanid midagi muud kui halba maitset suhu peaks jätma. "Laevakaitsjad" on – tänu taevale - loetavamalt kirja pandud kui mõne aasta tagune "Newtoni esimene seadus", aga muus osas on ta ikka üsna samasugune kirjanduse häkkimine.

Miks ma seda raamatut üldse lugesin? Ütleme nii, et on raske jätta lugemata Stalkeri võitnud teost, mis raamatuna ilmus vähem kui kuu aega enne Stalkeri hääletuse lõpptähtaega ja mida selle lühikese aja jooksul luges rohkem inimesi, kui ükspuha millist teist hääletusnimekirjas olnud eesti autori romaani. Kui seda fenomeni seletab see, et osa lugejaid lugesid romaani Lääne Elu tellija või ostjana või käisid raamatukogus kohusetundlikult lehesabasid lugemas või üritasid seda teha Digari vahendusel, siis seda enam. Näpuga järge ajades poleks „Laevakaitsjad“ üldse pidanud 2021. aasta Stalkerile kandideerimagi, sest järjejutuna ilmunud romaani viimane osa ilmus ajalehe veergudel 5. jaanuaril 2021.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2021
august 2021
juuli 2021
juuni 2021
mai 2021
aprill 2021

Autorite sildid: