Kasutajainfo

Maniakkide Tänav

30.12.1975-

  • Eesti

Teosed

· Maniakkide Tänav ·

Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood

(antoloogia aastast 2015)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2015

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.25
Arvustused (4)

Kogumikust, mille pealkirjas sisaldub kaks lõbusat metakirjanduslikku sõnamängu ja mille kaanepildil on kujutatud hiidsitikaid peksvat mechat, eeldaks justkui huumorit või siis vähemalt pretensioonitut seikluslikku märulit. Vastupidiselt ootustele on "Saladuslik tsaar 2" aga suhteliselt tõsine ja kohati isegi sünge raamat... Koomiksilaadset madinat küll kohati on, ent erinevalt esimesest Ippoliti maailma kogumikust siit lõbusaid lugusid viina kulistavatest õigeusu pappidest ei leia. "Proovisõidus" ja mõnedes teistes esimeses kogumikus ilmunud lugudest tuttavat bõliinalikku maailma käsitleb vaid "Duumioru lugude" lõpulugu "Öönõia laps".

Autoreid on võrreldes esimese koguga rohkem, samas on lugusid vähem ja need on keskmiselt kõvasti pikemad. Peale Andresoni loo on Mant kõigi tekstide ainu- või kaasautoriks. Kõik lood peale kahe esimese seostuvad otsapidi estronaut Kallosega. Nagu ülalpool mainitud, on lugude alatoon kuidagi tõsisem, uljast hoogsust on jäänud vähemaks. Samas ei saa öelda, et kogumik oleks esimesest osast halvem. Ainult avaloo "Pagemisruum" võinuks tõesti välja jätta-loo idee on jabur ja teiste kogumiku lugudega pole see ka väga tugevalt seotud.

Teksti loeti eesti keeles

Saladusliku Tsaari teist kogumikku võiks iseloomustada järgmise sõnapaariga - korralik Toonipunk. Tooksin esile kolm minumeelest väga head lugu: Metsavana/Tänav "Elu ei hüüa tulles", Tänav "Au ei olegi vaja" ja Laurik/Tänav "Prussakad jäävad". Need kõik on omavahel seotud nn Kallose (üks oluline peategelane) saaga läbi ja mõnusalt tegevusrohked küberpungilikud jutud. Esimene neist kirjeldas kohtumist tundmatuga ning paelus ka usutava kosmootikaga. Lahe äksn! (5) Teine (kogumiku kõige mahukam lugu) oli väga emotsionaalne pilt kangelase (?) koju naasemisest ja sellega kaasnevast ängistavast õudusest. Kohati meenutas isekohastuva tulnukloodusega võitlemine Harrisoni Surmailma sarja. (5+) Ning kolmas oli minu esimene korralik kokkupuude Lauriku kirjutatuga. Jääb üle ainult kiidusõnu jagada - tegelase siseheitlus on väga nauditav ning seosed Tooni-maailmaga mõnusalt välja mõeldud/edasi antud. Üks tugevamaid lugusid. (5++)

Natuke kriitilisem võiks olla Tänava "Neuronite ja bittide sõja" osas. Minu jaoks liiga palju suhtedraamat alguses... just lühijutu mõttes. Teised lood olid vaatamata mahule paremini tasakaalus. (4) Metsavana/Tänav "Surema programmeeritud" - muidu väga korralik arvutijutt, aga lõpp jäi veidi lahjaks. Oleks võib-olla oodanud natuke ägedamat vimkat või midagi. Praegu oli lihtsalt, et said kätte ja läksid ning teised raputasid rusikaid... (4) Tael-Mikešin/Tänav "Öönõia laps" oli tegelikult selline... huvitav fäntäsi, mis keeras lõppeks shiifiiks ää. Millegipärast kangastus mulle sortsi puhult silme ette telekast lastelavastuses nähtud õõvastav Vetevana :). Üldiselt mõnus lugemine, aga lõpp jäi kuidagi täiesti õhku. Et noh, arvata võis juba enne, et läheb omavaheliseks põtkimiseks, aga miskine vint jäi puudu (4). Ainsa kolme paneks kogumiku avaloole (Tänav "Pagemisruum"), mis on tegelikult autorile omaselt hea tehnikaga ja kenasti kirjutatud, aga ameeriklaste idee ise ei köitnud nii palju (3+).

Kokkuvõtteks: esimese kogumikuga võrreldes on käesolev minu arust tuntavalt ühtlasema tasemega ja põnevaid jutte täis. Loodan, et kõik autorid jätkavad sellesse maailma panustamist, sest ootan huviga uusi seiklusi. (4.5)

Teksti loeti eesti keeles

"Duumioru lood" ei olnud ju milleski suurt halvem ega parem kui "Saladusliku tsaari" esimene raamat. Miks siis "4"?

Hinne ei ole hinnang kirjutamisoskusele, faabulale, tervele maailmale ega ka tegelasteloomele. See on hinnang "poistekirjandusele". Mis on tsipa parem kui "tüdrukutekirjandus". Mingil ärapidisel moel meenutas raamat omaaegset "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja. Mõned romaanid neist olid lausa geniaalsed, teised panid õlgu kehitama. Aga siiski olid nad loetavad. Nagu on ka loetavad "Duumioru lood". Aga "poistekirjandus" on asi, mis väga kaasa ei kisu. On põnev, on, on toredaid asju, on, aga kuidagi ei puuduta.

Igas jutus, peale teise, on lausa füüsiliselt tunda Mandi sõnaseadmist, tema käänakuid faabulas ja mitmesegaseid olukordade lahendusi. Mõni ime, et Mant on nii autor kui kaasautor. Sest, antagu mulle andeks, aga kooskirjutatud jutud on siiski nagu rohkem tema omad... Peale viimase. Üllatuslikul kombel meeldis just see jutt mulle kõige rohkem. Ilmselt seetõttu, et kokku olid pandud kaks žanri. N-ö imeulme ja puhas sf. Ning näpuotsaga õudust sisse pikitud. Kompott on igatahes väga äge.

Teksti loeti eesti keeles

Eraldivõetuna ei vea ükski nendest juttudest minu jaoks maksimumhinnet välja. "Prussakad jäävad" on ligilähedal, aga... Ehk siis seekord on kogumik ise justkui parem kui tema sisuks olevad lood. Võibolla vajaks selgitamist.

Esiteks hakkab selle kogumiku najal Ippolit/Tooni maailm muutuma terviklikumaks. Pilt läheb natuke suuremaks. Olgu pealegi - ma ei "usu" kogu seda janti, mis seal toimub; ei viitsi üldse mõtiskleda selle üle, kas sündmused mingilgi määral tõenäoliselt nii võiksid minna. Lõppude-lõpuks on see meelelahutus. Kui tahaks miskit diipi, siis otsiks seda kuskilt mujalt. See "suurem pilt" tundub mulle huvitav.

Teiseks tuleb tunnustada seda jaksu ja energiat, mis hr Tänaval ja teistel panustajatel on olnud, et seda maailma arendada. Tore, et jällegi paar uuemat autorit on nö kanda kinnitanud tegev-kirjutajate ridades.

Mis mulle sisulise poole pealt silma hakkas: eks ikka nii, et erinevate autorite keelekasutus on erinev. Tänava jutust "Au ei olegi vaja" tuttavlikud estongliš-sõnad eksisid paari kohta teisteski juttudes sisse. Kuid samas on neid oluliselt vähem. Ja seal, kus Mandi kätt üldse või oluliselt vähem mängus on, puuduvad kohati täiesti. Mis iseenesest oli tore :)

Vaatan, et eelarvustaja Rätsep on olnud kriitiline püüdluste suhtes osa tegevust edasi anda tulnukate vaatepunktist - "Elu ei hüüa tulles" ja "Surema programmeeritud". Minu meelest on see selge pluss. Jah võib asi segaseks kiskuda, kuid tulnukate vaatenurk peabki ju olema kui mitte muud, siis vähemalt võõras.

Arusaamatuks jääb lugude kronoloogias ära toodud "See planeet on mulle". Minu eksemplaris seda lugu ei ole :) Ja kui mahu kasvatamiseks sobis uuesti avaldada "Au ei olegi vaja", siis miks ei võinuks ka see Stalkeri-vääriline jutt siin olla?

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019

Autorite sildid: