Seni loetud "Saladusliku tsaari"-ühismaailma lugudest on "Prussakad jäävad" küll kõige süngem ja vastikum, ehkki lõpupoole tulevad sisse ka positiivsemad toonid. Ma ei tea, kas tegu võib olla kaasautor Laurikule omase stiiliga, sest "Prussakad jäävad" on esimene minu loetud tekst tema sulest. Kirjeldused bioloogiliste võõrmõjude tõttu järk-järgult putukateks muutuvatest inimestest, kes tarvitavad toiduna putukamune (mille munejate esivanemad on inimesed olnud) ja keedavad neid laste uriinis, on isegi minutaolise karastunud lugeja jaoks omaette võikuse klass... Osalt on asi kindlasti ka selles, et kõik putukatesse puutuv on minus lapsepõlvest saadik intensiivset jälestust tekitanud.
Igatahes on tegu mõjuva tekstiga ja hinde osas pole kahtlust. Plusspunktid lähevad kirja ka tõeliselt vastiku tuleviku-Eesti maaelu kirjeldamise eest, kodumaiste autorite seas levinud idealiseeritud "loodusläheduse" kõrval mõjub see vägagi värskendavalt. Ühtlasi heidetakse loos valgust põhjustele, miks osades ühismaailma-tekstides käsitletud postapokalüptilisel kaugel tulevikul on nii palju ühist muinas-Eesti ja bõliinade Kiievi-Vene riigiga.