Järjekordne tekst Kalloni-alamsarjast paigutub kronoloogiliselt tekstide "Elu ei hüüa tulles" ja "Au ei olegi vaja" vahele.
Kallon passib koos teiste eestlastega Kuul hindude baasis, tusatseb ja tigetseb. Maale naasmisega on endiselt raskusi ja eestlastel saab vabanemisega hindude lõa otsast rohkelt tegemist olema...
Ausaltöeldes hakkab see alasari lugedes järjest tüütumaks muutuma. Armusuhete-häkkimine oli huvitav idee, ent muidu jätab lühiromaan lugedes kuidagi tuima mulje. Kui alguses on pühendatud rohkelt ruumi Kalloni tusatsemisele ja tigetsemisele, siis mingil hetkel hakkab ta lausa loosungite keeles rääkima ("Naise ja mehe vaheline suhe on inimõiguse, vabaduse ja demokraatia alustala" jne). Sündmustik jätab samuti kuidagi igava mulje, Mandil kukuvad hoogsa süžeega tekstid paremini välja kui filosofeerimist sisaldavad.