"Esimene surm teeb rüütlist alles rüütli"Maniakkide Tänav Maagimägede kooliaisandate vanasõna.
Maniakkide Tänav on teinud vahelduseks küber- ja kosmoseseiklustesse pausi ning läinud taas oma kõige vanema ja tuntuma teema – veremädase splätter-horrori lainele. Täpsemalt toimub raamatu „Õnne ja õnnetuse valitseja“ tegevus "Surmakarva" nimelisest teosest tuttaval Iidmaal. Seekord küll mitte enam niiväga elavate inimeste maailma poolt vaadatuna, vaid raskuskese on kandunud kooljatele. Kõik peategelased on eeskätt Maagimägedelt pärit ebasurnud, ebasurnute lähisugulased või üsnagi peatselt lähisurnuks muutumas olevad tegelaskujud (ise seda muidugi teadmata).
Täpsemalt on peategelasteks külapoiss Mudrumuna, kes ohverdatakse kohe raamatu alguses pahelisele lummutisele nimega Kolbakorjaja ning noor rüütel Tõus, kelle isa Kae on otsustanud tavalise ja traditsioonilise suremise asemel lasta endast ebasurnu teha ja sedasi suguvõsa ja maavaldusi edasi valitseda. Tema ainus poeg ja pärija Tõus pole sellise asjadekäiguga eriti rahul ning saadetakse seetõttu sõjakäigule elavate maailma vastu, et mees seal mõõga ja tulega omale isikliku uue maavalduse hõivaks. Ei pea siinkohal vastu ja tsiteeriks teost:
“Kae püüdis naerda, kuid isegi tema naer meenutas juba surmakorinat. „Sul on õigus, vana korjus. Soiulind, kooljalind. Olen alati manalasi imetlenud. Ka mu pojale oleks see õige saatus. Olen siin voodis hinge vaakudes ikka mõelnud – see ongi Murekingu suguvõsale õige viis elamiseks ja suremiseks. Sünnid, paljuned ja kooljastud. Niiviisi kasvab jõud iga põlvkonnaga ja vereside ei lase meil üksteise vastu astuda. Ükskord valitseb Murekingu suguvõsa veel tervet kuningriiki”
Asjad, mis tegid teose mulle ääretult nauditavaks oli teksti lobe kergelt voolav stiil ning nauditav must huumor. Kõik need kooljad, ebasurnud, elusalt keetmised, pealuutornid ja muud kõikvõimalikud jälgid asjad olid sedavõrd elutervelt ja lustlikult kokku pandud, et mine või kadedusest roheliseks. Lisaks meeldis mulle kohutavalt kirjastiiliga tehtud töö. Erinevalt Tarlapist, kelle teostest räägivad nii harimatu talumats kui füüsikadoktor täpselt üht rikast keelt on Tänaval maainimeste ja kõrgemast soost isandatel kõigil oma kõnepruuk.
Kõige selle hea kõrval ei saa ka kahjuks läbi halvata. Kogu teosel laiutab kohutav kiirustamise jälg justkui kole haavaarm muidu nii kenal ja põneval kehal. Kui raamatu esimene pool on veel üsnagi sujuv, siis mida lõpupoole, seda rohkem pedaali põhja litsutakse ning edasi tormeldakse.
Näiteks ei saa Mudrumuna viimastes peatükkides enam üldse sõna, kõik toimuv on juba Tõusu vaatenurgast. Minu arust jäi ka pisut pealiskaudseks ja segaseks, miks peategelased niivõrd kangesti ikkagi Veritaagale turja tahavad kippuda? Eriti ebastabiilne ja müstiline tundub siinjuures sortsitar Pude, kes kuulutab Veritaagale sõja juba ammu enne teisi, ning samavõrd veider tundub tema ülimalt järsk ümbermõtlemine ja otsustamine ikkagi Veritaaga liitlaseks hakata. Mainitud on küll kedagi Surikinnast aga nimetet koll ei pääse kordagi lavalaudadele ja jääb isegi segaseks, et mida see kinda-isand täpselt ikkagi Kujupoegade suguvõsalt nõudis. Seda, et mõned tegelaskujud (nt koos Mudrumuna ja ta sõbrannaga tornis olnud poisike) kaovad täiesti ära, ei hakka mainimagi ning lõpulahing jääb kuidagi kiireks ja visandlikuks, justkui lihast puhtaks keedetud skelett.
Seda väiksemate ja suuremate vigade nimekirja võiks jätkata veel pikalt. Üldiselt on mulle ka see vigade peamine tekkepõhjus selge - ma ei tea palju ma võin raamatu valmimise protsessist tegelikult kirjutada, aga olen lugenud käsikirja juba kolm korda. Esimene “Õnne ja õnnetuse” valitseja oli käesolevast täiesti teine romaan. Selle kirjutas autor kohe peale kulkasse taotluse saatmist niivõrd põhjalikult ümber, et alles jäid vaid paar üksikut nime ja põhimõte, et üheks peategelaseks on noor poisike. Seega kulus silumiseks ja parandamiseks ettenähtud aeg lõpuks uue romaani kirjutamiseks. Parandamiseks-täiendamiseks endaks jäid vaid loetud nädalad ning sellest tulenevalt tuli autoril mitmed head mõtted maha matta ning mõningaid lõike lihtsustada või lühendada.
Loodetavasti on käesolev tekst autorile õpetuseks, et edaspidi ta enam poolvalmis käsikirju kohe kirjastusele ei esitle vaid lihvib neid eelnevalt märksa hoolikamalt ja pikemalt. Samas päris ebaõnnestunud teoste hulka see ei kuulu, sest muhe on lugeda. Meelelahutuslik väärtus on raamatul piisavalt kõrge ja vägagi lahedaid stseene, hetki või ütlemisi on tekst pungil täis. Näha on ka, et autor pole jäänud samale tasemele tammuma vaid tema stiil on teinud varasemate teostega võrreldes läbi tugeva arengu ning küberpungi kirjutamisest omandatud kogemused pole kuhugi kadunud. Põhimõtteliselt on Tänav võtnud enda vana armastuse goreste keskaegsete maailmade vastu, lisanud “Taadeldusest” ja “Teoloogiatudengi katsest” pärineva ja omajagu täiustatud - mastaapsemaks muudetud - hingede häkkimise temaatika. Lummutiste loomise, hingede häkkimise, lõikumise ja hinge-andmebaaside ehitamise ideed mõjuvad värskelt ja nende baasil saab autor kindlasti tulevikuski ohtralt põnevaid “koolnu-küberpunk” tekste luua. Kuhugi kurku või hingesoppi jääb lugedes siiski õrnalt kibe nukrus, sest teos oleks saanud olla veel nii mitu kraadi parem.
Arvustust ilmus esmakordselt 2013 aasta Reaktorist http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-onne-ja-onnetuse-valitseja
