Kasutajainfo

Maniakkide Tänav

30.12.1975-

  • Eesti

Teosed

· Maniakkide Tänav ·

Õnne ja õnnetuse valitseja

(romaan aastast 2013)

Hinne
Hindajaid
2
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (4)

Iidmaa-tsüklisse kuuluva teose võiks žanriliselt liigitada õudusfantasyks. Neile, kes on lugenud sama autori romaani "Surmakarva", peaks see omalaadne maailm juba tuttav olema... Teistele teadmiseks, et "Õnne ja õnnetuse valitseja" tegevus toimub veidras pseudokeskaegses maailmas, kus on oluline koht nekromantial ning ülikutel (ja ka lihtsurelikel) on kombeks pärast surma libasurnutena edasi tegutseda, tihti valitakse ka vabatahtlikult libasurnuks muutmise (ehk "võigastamise") tee. Veidraid verejanulisi jumalusi meenutavad vardjalummutised, erinevas kõdunemisastmes zombiarmeed ja ülikute lakkamatud omavahelised sõjad iseloomustavadki seda veidrate olevustega täidetud sünget, päikesepaisteta ning vihmast maailma.

Romaani läbivateks tegelasteks on rüütel Tõus Kaepoeg (tegelastel on äärmiselt omapärased ja veidrad nimed, tugevades teksti mustahuumorilist alatooni) ja Kolbakorjaja-nimelisele lummutisele inimohvriks mõistetud (ent seejärel tema õpilaseks sattunud) talupoiss Mudrumuna, kellega seotud süžeeliinid enamiku raamatu jooksul ei ristu. Tegelikult pole see, mis romaanis täpselt toimub, niivõrd oluline, kui see, kuidas seda kirjeldatakse-haiglaselt sünge, julm ja kõdune õhustik seguneb tugeva musta huumoriga. Lisaks nimedele (Õud Karmipoeg, Varivarju Kondik) aitavad õhustiku loomisele kaasa ka selle poolzombistunud maailma omapärased kõnekäänud ("Alles esimene surm teeb poisist rüütli", "Hallpead austa, kulupead kummarda, pealuu ees langeta pea").

Tohutut vaimustust see romaan minus tekitada ei suutnud, ent on päris korralikult kirjutatud ja saab seega "4" kätte.

Teksti loeti eesti keeles

Tume ja sünge maailm, kus ränk saatus elavatel. Suures koguses kõndivaid surnuid, võimuvõitlust ja igipüsivat soovi olla surematu ja võimas, paraku võimalik see ikka ainult surnud peast. Äärmiselt sobivad nimed tegelastel selles maailmas ja muhedad repliigid ja mõtteterad. Hea lugemine ja rännak sünkmaale.
Teksti loeti eesti keeles

Sünge ja isegi võika atmosfääriga raamat, mis on siiski kaasakiskuvalt kirjutatud, muheda keelekasutuse ja nimevalikuga, nagu juba eelnevalt on mainitud, nii et selle läbilugemine läks lennates. Siiski on märgata ka kiirustamise märke, nt räägitakse sõjasulase Kirbu mahalöömisest ning mõnikümmend lehekülge hiljem astub ta taas elavana ja kõrtsmiku asendajana esile. Samuti hakkas veidi vastu lõputu verepulm ning kogu raamat jättis veelgi enam kui "Surmakarva" ühe väga sünge, võika ja verise arvutimängu mulje. Üldine lugemiselamus tundub jäävat kusagile "4" kanti.
Teksti loeti eesti keeles
8.2015

"Esimene surm teeb rüütlist alles rüütli"Maniakkide Tänav Maagimägede kooliaisandate vanasõna.

Maniakkide Tänav on teinud vahelduseks küber- ja kosmoseseiklustesse pausi ning läinud taas oma kõige vanema ja tuntuma teema – veremädase splätter-horrori lainele. Täpsemalt toimub raamatu „Õnne ja õnnetuse valitseja“ tegevus "Surmakarva" nimelisest teosest tuttaval Iidmaal. Seekord küll mitte enam niiväga elavate inimeste maailma poolt vaadatuna, vaid raskuskese on kandunud kooljatele. Kõik peategelased on eeskätt Maagimägedelt pärit ebasurnud, ebasurnute lähisugulased või üsnagi peatselt lähisurnuks muutumas olevad tegelaskujud (ise seda muidugi teadmata).

Täpsemalt on peategelasteks külapoiss Mudrumuna, kes ohverdatakse kohe raamatu alguses pahelisele lummutisele nimega Kolbakorjaja ning noor rüütel Tõus, kelle isa Kae on otsustanud tavalise ja traditsioonilise suremise asemel lasta endast ebasurnu teha ja sedasi suguvõsa ja maavaldusi edasi valitseda. Tema ainus poeg ja pärija Tõus pole sellise asjadekäiguga eriti rahul ning saadetakse seetõttu sõjakäigule elavate maailma vastu, et mees seal mõõga ja tulega omale isikliku uue maavalduse hõivaks. Ei pea siinkohal vastu ja tsiteeriks teost:

“Kae püüdis naerda, kuid isegi tema naer meenutas juba surmakorinat. „Sul on õigus, vana korjus. Soiulind, kooljalind. Olen alati manalasi imetlenud. Ka mu pojale oleks see õige saatus. Olen siin voodis hinge vaakudes ikka mõelnud – see ongi Murekingu suguvõsale õige viis elamiseks ja suremiseks. Sünnid, paljuned ja kooljastud. Niiviisi kasvab jõud iga põlvkonnaga ja vereside ei lase meil üksteise vastu astuda. Ükskord valitseb Murekingu suguvõsa veel tervet kuningriiki”

Asjad, mis tegid teose mulle ääretult nauditavaks oli teksti lobe kergelt voolav stiil ning nauditav must huumor. Kõik need kooljad, ebasurnud, elusalt keetmised, pealuutornid ja muud kõikvõimalikud jälgid asjad olid sedavõrd elutervelt ja lustlikult kokku pandud, et mine või kadedusest roheliseks. Lisaks meeldis mulle kohutavalt kirjastiiliga tehtud töö. Erinevalt Tarlapist, kelle teostest räägivad nii harimatu talumats kui füüsikadoktor täpselt üht rikast keelt on Tänaval maainimeste ja kõrgemast soost isandatel kõigil oma kõnepruuk.

Kõige selle hea kõrval ei saa ka kahjuks läbi halvata. Kogu teosel laiutab kohutav kiirustamise jälg justkui kole haavaarm muidu nii kenal ja põneval kehal. Kui raamatu esimene pool on veel üsnagi sujuv, siis mida lõpupoole, seda rohkem pedaali põhja litsutakse ning edasi tormeldakse.

Näiteks ei saa Mudrumuna viimastes peatükkides enam üldse sõna, kõik toimuv on juba Tõusu vaatenurgast. Minu arust jäi ka pisut pealiskaudseks ja segaseks, miks peategelased niivõrd kangesti ikkagi Veritaagale turja tahavad kippuda? Eriti ebastabiilne ja müstiline tundub siinjuures sortsitar Pude, kes kuulutab Veritaagale sõja juba ammu enne teisi, ning samavõrd veider tundub tema ülimalt järsk ümbermõtlemine ja otsustamine ikkagi Veritaaga liitlaseks hakata. Mainitud on küll kedagi Surikinnast aga nimetet koll ei pääse kordagi lavalaudadele ja jääb isegi segaseks, et mida see kinda-isand täpselt ikkagi Kujupoegade suguvõsalt nõudis. Seda, et mõned tegelaskujud (nt koos Mudrumuna ja ta sõbrannaga tornis olnud poisike) kaovad täiesti ära, ei hakka mainimagi ning lõpulahing jääb kuidagi kiireks ja visandlikuks, justkui lihast puhtaks keedetud skelett.

Seda väiksemate ja suuremate vigade nimekirja võiks jätkata veel pikalt. Üldiselt on mulle ka see vigade peamine tekkepõhjus selge - ma ei tea palju ma võin raamatu valmimise protsessist tegelikult kirjutada, aga olen lugenud käsikirja juba kolm korda. Esimene “Õnne ja õnnetuse” valitseja oli käesolevast täiesti teine romaan. Selle kirjutas autor kohe peale kulkasse taotluse saatmist niivõrd põhjalikult ümber, et alles jäid vaid paar üksikut nime ja põhimõte, et üheks peategelaseks on noor poisike. Seega kulus silumiseks ja parandamiseks ettenähtud aeg lõpuks uue romaani kirjutamiseks. Parandamiseks-täiendamiseks endaks jäid vaid loetud nädalad ning sellest tulenevalt tuli autoril mitmed head mõtted maha matta ning mõningaid lõike lihtsustada või lühendada.

Loodetavasti on käesolev tekst autorile õpetuseks, et edaspidi ta enam poolvalmis käsikirju kohe kirjastusele ei esitle vaid lihvib neid eelnevalt märksa hoolikamalt ja pikemalt. Samas päris ebaõnnestunud teoste hulka see ei kuulu, sest muhe on lugeda. Meelelahutuslik väärtus on raamatul piisavalt kõrge ja vägagi lahedaid stseene, hetki või ütlemisi on tekst pungil täis. Näha on ka, et autor pole jäänud samale tasemele tammuma vaid tema stiil on teinud varasemate teostega võrreldes läbi tugeva arengu ning küberpungi kirjutamisest omandatud kogemused pole kuhugi kadunud. Põhimõtteliselt on Tänav võtnud enda vana armastuse goreste keskaegsete maailmade vastu, lisanud “Taadeldusest” ja “Teoloogiatudengi katsest” pärineva ja omajagu täiustatud - mastaapsemaks muudetud - hingede häkkimise temaatika. Lummutiste loomise, hingede häkkimise, lõikumise ja hinge-andmebaaside ehitamise ideed mõjuvad värskelt ja nende baasil saab autor kindlasti tulevikuski ohtralt põnevaid “koolnu-küberpunk” tekste luua. Kuhugi kurku või hingesoppi jääb lugedes siiski õrnalt kibe nukrus, sest teos oleks saanud olla veel nii mitu kraadi parem.

Arvustust ilmus esmakordselt 2013 aasta Reaktorist http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-onne-ja-onnetuse-valitseja
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019

Autorite sildid: