Raamatu nimetamine „üheks vingemaks romaaniks Eesti ulmes, mida ma olen sattunud lugema“ ja parimaks Eesti ulmeromaaniks ja Tänava seni ilmunud tekstidest parimaks (see oli siin enne „Newtoni esimese seaduse“ väljatulekut) inimeste poolt, kelle arvamusest ma lugu pean, ning BAASis leiduvate arvustuste kõrge keskmine hinne tekitasid elavat uudishimu. Lisame siia kõrvale veel nimetatud positiive kogemuse „Newtoni esimese seadusega“ ja saamegi kõik eeldused, miks „Mehitamata inimesed“ kätte võtta. Ma avastasin oma e-raamatukogu sirvides, et olen isegi kunagi selle endale soetanud ja sinna lihtsalt „vedelema“ unustanud. Parasjagu mõistlikult õhuke asi ka, mida hommikukohvi kõrvale tarbida.
Esimene peatükk – lühike nagu see oli, sisendas julgust veelgi – olen tõesti õigel teel ja ühinen õige varsti kõlava kiidukooriga ja mis kõik veel… Sellel lool siiski pole minu jaoks õnnelikku lõppu.
Minu hinnangul romaani plussid, mida (rõhutan!) on tublisti mitu tükki: lobe jutt, kiire süžee, pole mingit (minu meelest) üleliigset ballasti, huvitav maailm, ideid omajagu, ulmeline põhiprobleem.
See põhiprobleem – digitaliseeritud Sirtsu vargus ja tagasi saamine võiks olla võibolla veidi kesksem – stiilis kuidas ikkagi inimeste digitaliseerimine võiks ühiskonda mõjutada. Kui juba klišeeks muutunud stiilis kritiseerida, siis võiks ju öelda, et milleks seal kogu see digitaliseerimise ja küber-värk – sama jutu saanuks kirjutada tänapäevases kontekstis, et varastatakse kellegi krüokambrisse paigaldatud keha või pea ja kuidas siis selle kellegi lähedane ajab mööda ilma taga neid pahalasi, kes selle külmutatud keha pihta panid; ulmet poleks üldse vajagi – lihtsalt sirgjooneline põnevik-krimka; või kui moodsamat terminit pruukida - tehnotriller. Aga see on tegelikult loll möla, eks. Autor on loonud oma maailma, see mõjub terviklikuna, läbi mõelduna (mina isiklikult jälle muidugi tõden, et ma siiski tahaksin rohkem teada põhjustest, mis on andnud tulemuseks sellised tagajärjed nagu neid meile esitletakse) ja ta on suutnud teha asjad teoks.
Olgu siis see ka juba ette ära öeldud, et ma ei suutnud raamatut lõpuni lugeda. Seega tuleb võtta minu muljeid ja analüüsi pigem reflektsioonina küsimusele, miks ma selle teksti lugemisel läbi kukkusin. Miks puudusid siin minu jaoks sellised asjad, mis olgu või tükk-tüki kaupa, hambad ristis, kohati diagonaalis sunniks viimase reani välja vedama? Sest ma siiski olen end teinekord (harva) ka enda jaoks halbadest asjadest läbi närinud.
Peamine põhjus oli siin ilmselt igasuguse positiivsuse puudumine. „Mehitamata inimesed“ on mingi õõvastav vaste sellele ugriduumile, mis kirjanduslikus peavoolus väljendub selles olmelises, hallis argises sitas, milles inimesed igapäevaselt elavad – must lagi on nende ajal, nende igapäeval. See pole allakäigu lugu, isiksuse mandumine, inimlikkuse lagunemine; see pole millegi dekonstruktsioon. Teisest peatükist alustades on see lihtsalt mingi puskari ja okseseguses virtsas sumpamine ja mina lugejana lihtsalt ei jaksanud sellest läbi minna, et näha, kas lõpuks midagi helgemat kah on.
Ei romaani peategelane, ei surma saanud Sirts, ei Täionu, Riia-Riin, ega ükski teine romaani esimeses pooles lehekülgedele ilmunud tegelane tekitanud minus raasugi sümpaatiat. On täiesti kummastav, kuidas Tänav on suutnud valmis kirjutada peategelase ja situatsiooni, mis ju olemuslikult võiks endale kaasa elama panna – oma surma saanud armastatu varastatud digikoopia tagasi saamine ja kättemaks pahalastele – aga ometi ei ärata minus mingit empaatiat. Esimene peatükk tõstis ootused mõnevõrra ootamatult kõrgeks, et seejärel lihtsalt lehekülg lehekülje järel aina eemaletõukavamaid inimesi ja situatsioone kirjeldada. Nõus – kui eesmärk oligi düstoopiline koletekst, asotsiaalide ja allakäinud ühiskonna kirjeldus, siis see on tõesti saavutatud. Peetagu mind snoobiks, kuid midagi head ma selles küll ei leia. Reaalses igapäevas on mul olnud juhust elada teisel pool õhukest seina asotsiaalsete joobarite urkast, kelle iseloomustamiseks isegi sõna ’parm’ oleks juba mitme suurusjärgu võrra liialt ilus epiteet, seega ei näe ma selles midagi lahedat.
Olles äsja lugenud Tänavalt „Newtoni esimest seadust“, mida pean väga heaks romaaniks, siis on puhttehnilised võrdlusmomendid olemas. Ka siin on autoril kombeks dialoogides kohati jätta ära viited ütlejale. Nõus – kui on ikka lehekülje jagu dialoogi, siis võib ju tõesti tunduda kohmakas ja kordav iga lausejupi järel või ees lisada ’ütlesin’, ’lausus Täionu’, ’vastas Riia-Riin’ jne. Võimalik, et Tänavale ei meeldi need nö tempot alla toovad lisandused. Samas on selle tormakuse juures vähemalt minul isiklikult raske dialoogi järgida. Inglisekeelses tekstis on see eelis, et on mees- ja naissoost asesõnad ’he’ ja ’she’, mis aitavad kõnelejatel vahet teha ka ilma nimesid kasutamata. Eestikeel on meil moodsalt sooneutraalne ja nii peabki kirjanik otsustama, kuidas oma dialoogid üles ehitada selliselt, et need oleksid jälgitavad ja samas ei mõjuks puiselt, kohmakalt.
Idee ja maailm – hinne 5; teostus „4“; kogu teksti mõju ja üldmulje - mitterahuldav ning eemaletõukav. Seega võtan lugemiselamuse kokku: „2“. Olen Tänavalt ikka väga palju paremaid asju lugenud.
