Kasutajainfo

Maniakkide Tänav

30.12.1975-

  • Eesti

Teosed

· Maniakkide Tänav ·

Valuhoidjad

(jutt aastast 2012)

ajakirjapublikatsioon: «Reaktor» nr 13 (oktoober 2012)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Tuumahiid» 2013

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
2
3
0
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (6)

Esimese lugemise ajal oli algus igav. Oli tore näha naispeategelast, oli tore näha emaduse kui teema esilekerkimist meesautori loomingus (hiljem selgus, et see oli "vanemluse" teema tegelikult, aga kohe ma seda ju ei taibanud), aga kõik see poolläbipaistev keharaskuseta ja verd imev laps tundus kuidagi väga nagu kurbusest segi pööranud naise haige aju sünnitis, miska noh, ei olnud väga põnev.
Et peast käis läbi ka klassikalise Hollywoodi "ja siis selgus et laps on kuri!" õuduka õudselt igav ja etteaimatav stsenaarium, oli ilmselt ka autori kavatsus. Sest edasi läks jutt oluliselt huvitavamaks.
Laps käitus nagu laps, mitte nagu koll, küsis küsimusi, tahtis oma issit näha, ja ema justnagu juhusliku ähvardusena pillatud "must mees" (Constatine?) tuli lukku ja andis sinna omaenda panuse.
Lõpplahendus oli ühtaegu nii mitme pöördega põnev kui ka väga inimlik ja kuidagi ürgsel tasandil mulle kui inimesele mõistetav. Tegelaste käitumisloogika oli ideaalselt paigas, kogenud tapja mõtleb nagu tapja, tavaline inimene tavaliste tugevate tunnetega mõtleb nagu tavaline inimene. Ilusti tehtud.

Viimasel ajal kodumaises ulmes muudkui tuleb neid lapsesaamise ja -abordijutte kolinal. Aga mind vähemalt pole veel ära tüüdanud. Olla vanem, see on vähemalt sama oluline etapp inimese elus, kui olla armunu. Ja samas, armastuslugude igavest kordumist pole enam kellelgi suurt jaksu ette heita, sest see kõliseb inimestes selgesti kaasa ja huvitatud publikut on. Lausa kummaline tegelikult, et vanemlust uurivaid lugusid on nii VÄHE - mitte et neid on nii palju. Vbla klassikalistel kirjanikel polnud laste (saamise) jaoks lihtsalt aega, nii et see teema ei pääsenud neid mõjutama nii väga?

Igatahes, jutu läbilugemisele järgnenud päev: veendunud, et jutu teine pool oli nii hea, et tasuks ka esimesega rohkem tegeleda, võtsin loo uuesti lahti ja tahtsin hakata jagama õpetussõnu, kuidas alguse tihedamaks ja paremaks ja vähem igavaks saaks. Aga kuna ma nüüd teadsin, mis loos edasi juhtub, ei suutnud ma neid esimesel lugemisel häirinud asju enam leidagi. Kõik näis paigas olevat, liikuvat loogiliselt ja paraja tundega.
Hea lugu, ausalt.
Teksti loeti eesti keeles

Eks selleteemalisi lugusid ole ikka kirjutatud (muuhulgas ka "Algernoni" esimestest numbritest saadik), aga reeglina tõepoolest nais-, mitte meesautorite poolt. Võimalik, et suurem osa naisautoreid oleks probleemilahendajana samuti naist kujutanud.

Klassikutel on vanemluse teemat küll: Lutsu "Inderlin", H. Lee "Tappa laulurästast" jne. Aga tõesti on kaugelt suurem osa lapstegelastega proosat kirjutatud kas laste või täiskasvanute vaatepunktist nii, et ühe poole maailm on teisele võõrastav ja raskesti mõistetav.

Tänava parimaks looks pean endiselt "Nekromandi kombel".

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänaval on kõik paigas - vähemalt diletandi arusaama kohaselt - on süžee, on lugu, on saladused, pinge kruvimine ja lõpplahendus. Paraku jätab see kõik allakirjutanu lõpmatult külmaks, ei loksuta kohe üldse. No ei klapi mulle Maniakk kirjanikuna, teine selline on Siim Veskimees. Lihtsalt ei kõneta ja kõik, ja sinna ei saagi midagi teha.

Seega hindan ma selle loo teatavat kirjanduslikku väärtust, aga ühtlasi ka selle väärtust isiklikult minu jaoks ja panen sellise nõrgapoolse "kolme".

Teksti loeti eesti keeles

Vähe ulmet, rohkelt emotsiooni. Ilmselt minu oma personaalne kiiks, et leian olevat rakse näha ulmet sellises natuke paranormaalse varjundiga tondiloos, kus abordiga kaotatud laps hakkab oma ema (ja teisi asjassepuutuvaid) kummitama. Pigem kvalifitseerub see nagu hallutsinatsiooni krijelduseks. Teisalt jah - ega lugu ju kehvalt kirja saanud ole. Nii et stiilipunktid "päästavad" lõpuks hinde sealt pahupoolelt.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle Mandi looming üldiselt meeldib ja olukorras, kus Hargla on ulme asemel ajaloolistele krimkadele keskendunud ning Veskimees ja Tarlap oma maailmavaate promomisse uppunud, pean teda Eesti ulme peamiseks tulevikulootuseks, aga see lugu jättis külmaks. Algus tundus tõesti olevat nagu hullumeelse naise hallutsinatsioonide ja õudusfilmiklišeede kokteil, lõpposa aga kergitas hinde "3" peale. Psühholoogiliselt on raske ette kujutada, et ükski inimene nii võigast ja ebaloomulikku olukorda (elada üksi korteris kummituslapsega, kes pealegi on ta enda poolt tehtud abordi tulemus) üldse pikalt taluda või sellega kohaneda püüda suudaks.
Teksti loeti eesti keeles

Aga mulle meeldis. Et lugu oli hea emotsiooniga, ja mitte seda ulmelist momenti rõhutav. Õudus oli nagu pigem taust, kuhu lugu oli paigutatud. Väga mõnusalt ning sünergiliselt. Ning väga arusaadav. Et naine võibki pisut segi minna, kui teda sunnitakse vägivallatsema või umbes nii.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019

Autorite sildid: