Esimese lugemise ajal oli algus igav. Oli tore näha naispeategelast, oli tore näha emaduse kui teema esilekerkimist meesautori loomingus (hiljem selgus, et see oli "vanemluse" teema tegelikult, aga kohe ma seda ju ei taibanud), aga kõik see poolläbipaistev keharaskuseta ja verd imev laps tundus kuidagi väga nagu kurbusest segi pööranud naise haige aju sünnitis, miska noh, ei olnud väga põnev.
Et peast käis läbi ka klassikalise Hollywoodi "ja siis selgus et laps on kuri!" õuduka õudselt igav ja etteaimatav stsenaarium, oli ilmselt ka autori kavatsus. Sest edasi läks jutt oluliselt huvitavamaks.
Laps käitus nagu laps, mitte nagu koll, küsis küsimusi, tahtis oma issit näha, ja ema justnagu juhusliku ähvardusena pillatud "must mees" (Constatine?) tuli lukku ja andis sinna omaenda panuse.
Lõpplahendus oli ühtaegu nii mitme pöördega põnev kui ka väga inimlik ja kuidagi ürgsel tasandil mulle kui inimesele mõistetav. Tegelaste käitumisloogika oli ideaalselt paigas, kogenud tapja mõtleb nagu tapja, tavaline inimene tavaliste tugevate tunnetega mõtleb nagu tavaline inimene. Ilusti tehtud.
Viimasel ajal kodumaises ulmes muudkui tuleb neid lapsesaamise ja -abordijutte kolinal. Aga mind vähemalt pole veel ära tüüdanud. Olla vanem, see on vähemalt sama oluline etapp inimese elus, kui olla armunu. Ja samas, armastuslugude igavest kordumist pole enam kellelgi suurt jaksu ette heita, sest see kõliseb inimestes selgesti kaasa ja huvitatud publikut on. Lausa kummaline tegelikult, et vanemlust uurivaid lugusid on nii VÄHE - mitte et neid on nii palju. Vbla klassikalistel kirjanikel polnud laste (saamise) jaoks lihtsalt aega, nii et see teema ei pääsenud neid mõjutama nii väga?
Igatahes, jutu läbilugemisele järgnenud päev: veendunud, et jutu teine pool oli nii hea, et tasuks ka esimesega rohkem tegeleda, võtsin loo uuesti lahti ja tahtsin hakata jagama õpetussõnu, kuidas alguse tihedamaks ja paremaks ja vähem igavaks saaks. Aga kuna ma nüüd teadsin, mis loos edasi juhtub, ei suutnud ma neid esimesel lugemisel häirinud asju enam leidagi. Kõik näis paigas olevat, liikuvat loogiliselt ja paraja tundega.
Hea lugu, ausalt.
Et peast käis läbi ka klassikalise Hollywoodi "ja siis selgus et laps on kuri!" õuduka õudselt igav ja etteaimatav stsenaarium, oli ilmselt ka autori kavatsus. Sest edasi läks jutt oluliselt huvitavamaks.
Laps käitus nagu laps, mitte nagu koll, küsis küsimusi, tahtis oma issit näha, ja ema justnagu juhusliku ähvardusena pillatud "must mees" (Constatine?) tuli lukku ja andis sinna omaenda panuse.
Lõpplahendus oli ühtaegu nii mitme pöördega põnev kui ka väga inimlik ja kuidagi ürgsel tasandil mulle kui inimesele mõistetav. Tegelaste käitumisloogika oli ideaalselt paigas, kogenud tapja mõtleb nagu tapja, tavaline inimene tavaliste tugevate tunnetega mõtleb nagu tavaline inimene. Ilusti tehtud.
Viimasel ajal kodumaises ulmes muudkui tuleb neid lapsesaamise ja -abordijutte kolinal. Aga mind vähemalt pole veel ära tüüdanud. Olla vanem, see on vähemalt sama oluline etapp inimese elus, kui olla armunu. Ja samas, armastuslugude igavest kordumist pole enam kellelgi suurt jaksu ette heita, sest see kõliseb inimestes selgesti kaasa ja huvitatud publikut on. Lausa kummaline tegelikult, et vanemlust uurivaid lugusid on nii VÄHE - mitte et neid on nii palju. Vbla klassikalistel kirjanikel polnud laste (saamise) jaoks lihtsalt aega, nii et see teema ei pääsenud neid mõjutama nii väga?
Igatahes, jutu läbilugemisele järgnenud päev: veendunud, et jutu teine pool oli nii hea, et tasuks ka esimesega rohkem tegeleda, võtsin loo uuesti lahti ja tahtsin hakata jagama õpetussõnu, kuidas alguse tihedamaks ja paremaks ja vähem igavaks saaks. Aga kuna ma nüüd teadsin, mis loos edasi juhtub, ei suutnud ma neid esimesel lugemisel häirinud asju enam leidagi. Kõik näis paigas olevat, liikuvat loogiliselt ja paraja tundega.
Hea lugu, ausalt.