Kasutajainfo

Maniakkide Tänav

30.12.1975-

  • Eesti

Teosed

· Maniakkide Tänav · Joel Jans · Jaagup Mahkra ·

Saladuslik tsaar

(kogumik aastast 2012)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2012

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
8
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (8)

Tõsine kolme mehe kogumik ühiselt loodud maailmas. Tõsi küll, Mahkra panus on 6 lehekülge, aga no selle üle ei hakka norima, sest eks ole ühismaailm kollektiivne looming ja kaadri taha jäi kindlasti loendamatu hulk arutlusi, plaanimisi ja ettepanekuid kõnealuse maailma kohta.

Kogumik on stiililiselt üsnagi erinev. Maniakkide Tänav avab sissejuhatava looga ja jätkab veel 5 looga, milledele mahub veel omakorda vahele Mahkra laast. Siis astub esile JJ "Džei Džei" Metsavana, kelle lugude tonaalsus on ManT`i süngete, apokalüptiliste, vere- ja muude vedelikepritsmeliste juttude omast täiesti erinev, kiskudes sinna keel-sügavalt-põses auru- või jumalteabmis -pungi kilda. Punkti paneb aga jällegi ManT oma kangesti Kalevipoja rännakut Põrgusse ja tema võitlust Sarvik-Taadiga meenutava lõpulooga.

Ajaliselt on jutud järjekorras, esiti on asteroid Tooni alles punane täpp taevas, lõpus on aga juba maailma hävingust ja uueksmuutumisest möödunud sajandeid, elukorraldus on hoopis teine ja nagu öeldud, on omandanud teatava aurupunkliku meki.

Maniakkide Tänava juttude mitte just peategelane, aga ütleme, keskne kuju on estronaut Jaak ja juttude tegevus toimub kas sõdival Maal, avakosmoses või Kuul. Eriti "Vanemate nimel" tõi mulle silme ette Alastair Reynoldsi mõningad Revelation Space`i lood. "Stardiloendus" oli aga küberpungiga segatud militaarne sf, täis tihedat rappimist, vere ja soolikate lendamist ja kuulirahet. Küberpunklik oli ka JJ`i "Laenatud elu", mis aga puutub "Vürsti-tsüklisse" (Kindlus taevas, Proovisõit ehk kuidas vürst kuu peale kippus ja Saladuslik tsaar) ja "Õnnepäeva-tsüklisse" (Must muna ja Pudrumägi) siis need olid auru-, diisel-, postapo- või mõni muu -punk. Õnnepäeva-tsüklisse kuulub ka kogumikku lõpetav Maniakkide Tänava "Põrguvärav", nimitegelane Kalevipoja osas käsi Põrguväravas kammitsas kinni.

Eesti oludes ennenähtamatu asi tegelikult. Selliseid ühismaailmasid pole ennem just väga palju olnud (meenub Hargla, Belials, B.S. Bailey ja kes seal veel olid samalaadne katse, mis loomulikult paberile pole kunagi jõudnudki) ja seega tuleb seda ainult tervitada. Lugude taseme kohta võib ju kohati nina krimpsutada, ebaühtluse üle joriseda, algajalikkust ja lõpetamatust esile tõsta, kuid minu meelest on fakt eesti autorite ühismaailmaga raamatust olulisem kui taolised pisiasjad. Tugev "neli"! Paluks veel, ja teistelt ka!

Teksti loeti eesti keeles

Olen (ka) seda meelt, et selle kogumiku jutte ükshaaval silmitsedes ja kokku liites + juttude arvuga jagades tuleks saadud hinne kesisem kui kogu kogumikku vaadates mõttesse tulev.

Ükshaaval võttes oli nimelt paljude lugude suur probleem (minu jaoks, muidugi) kas pinge või lootusrikkuse (ja kohati mõlema) puudus. Mitte et andke mulle palju õnnelikke lõppe, muidu mina ei mängi - aga kui asjad on ikkagi juba nii halvad, et kõigil ongi kogu aeg ainult halb, kaob vähemalt minul küll huvi ära, mis siis tegelastest edasi saab. Kui võtta aga jutukogu ühe tervikuna, siis loost lukku vonklevad sündmustejooned ja küsimus "mis viis milleni" katab selle puuduse kenasti ära.

Nt "Stardiloenduse" Ristjan, kes oli üpris usutav tegelaskuju, oli samas tüüp, kellele kaasa tunda oli suhteliselt raske. S.t. jah, jah, väga kurb, poiss, et sulle siuke sitt kaart juhtus. Aga sa saad ju ise ka aru, et su ümbrus on tulvil inimesi, kellele kah sitt kaart juhtus. Ja isegi neil, kes omast arust ässa tõmbasid, on ikkagi väga nadi shanss ellu jääda. Temast lugedes on MUL kui lugejal üsna kama kaks, kas peategelane saab siis elusast peast maalt minema või mitte. Seda enam, et ta pole eriliselt sümpaatnegi ju. Kõik on kõigi jaoks nii pekkis, mingit häppiendi inimkonnale ega eestlastele ei paista ja minul on peale pika (muide, täiesti hästi kirjutatud loo) lugemist paha ja nadi olla - ning siis, oh rõõmu! Tuleb mängu "Saladusliku tsaari" kui tervikkkogu fenomen!
Tulevad nimelt Metsavana lood ja korraga selgub, et shallallallaa, meil on mitte ainult et inimesed elus, nad on ka lõbusad! Osad neist on venelased, osad on eestlased (=väga hull ei saanud kataklüsm olla, kui isegi rahvused alles püsisid!), igast imelikke sebib ringi ja maailm on kolekolenunnu nagu marutõbine muinasjutt.
Samas kui olekski ainult Metsavana( +viimane Mandi oma) üle-võlli-muinaslood, oleks ju igavaks läinud. Väga palju selliseid järjest lugeda ei jaksa, paroodilise mõtlemise nõtke võlu ei kannata hästi ühe lehma ühe piitsaga tagumist. Noh, et üle kolme Pratchetti nädalas ma ka lugeda ei kannata, eks ole. Ja tema siiski varieerib tegelaskujusid kohati.
Niisiis on need teised lood ka igavesti toredad ikkagi kogu jäetud üldise maitse tasakaalustamiseks.

Kõige paremini iseseisvalt tasakaalus püsiv lugu Maniakkide Tänava klahvide alt on vast "Vanemate nimel", kus meeleheide, hädaoht ja kindel optimism kenasti üksteisega põimunud on. Metsavana omadest üksikuna lugemise lemmikut välja valida on raskem, lood on sarnasemad ja üsna ühtlase tasemega ka. Alla läksid keskmiselt kergemini kui ManTi omad.

Kogumik oli kokku igatahes päris kena lugemine. Ilus kaanepilt ja eelreklaam muutsid ta ihaldusväärseks teoseks juba enne kaante esmakordset avamist. Kuid kellelegi konkreetselt soovitada ma teda ei oskakski. Ta on nagu siuke äge loomingasi, mil on potentsiaal saada kultuslikuks, aga mis tegelikult ei sobitu ideaalselt ühegi lugejagrupi teadvusse (autorite sõbrad v.a.) ning jääb rippuma seni märkamatuks jäänud tühja ruumi igasugu lugejaootuste ja kirjanduse klassifitseerimiseks kasutatavate lahtrite vahel.
Kummaline raamat, huvitav mitte niivõrd süžee kui just idee poolest. Aga hea hinde annan kerge südamega. Uudsus ja teistmoodi-tegemine on oluline lahedus!
Teksti loeti eesti keeles

Raamat postapokalüptilisest maailmast, mille iga lugu aitab luua huvitavalt kirju terviku, seda tänu kolmele autorile, kellest igal oma erinev stiil. Ehkki kõik lood pole võrdselt sujuvad ja/või huvitavad (millise jutukogumiku kohta saakski seda väita?), on just tervikmaailma tükikeste kirjeldamine see kaval nipp, mis tekitab iga loo puhul tunde, et oled ühe killu mosaiigist kätte saanud ja asud entusiastlikult järgmise kallale.
Teksti loeti eesti keeles

Kaunis kena kogumik on välja kukkunud, vähemasti Eesti mõistes kindlasti. Võiks ju iriseda, et kõik lood ei klapi omavahel sisemise loogika mõttes, aga ehkki mõned traagelniidid lipendavad (eriti Ippoliti ülesastumine sissejuhatavas loos ja seejärel "tegelikult" järgnenud sündmustik), ei hakka see tegelikult häirima. Lood on veidi ebaühtlased, aga ühtegi otseselt halba küll ei olnud. Tõesti oli hea ka eelmainitud vaheldus: küberpungist aurupunki ja sisuliselt pea fantasy`sse (või vene muinasjuttu), rääkimata küllalt kirevast tonaalsuste (veri, süngus, huumor) paletist.

Raamatut lõpetades ei olnud sisiuliselt muud tunnet, kui et kahju, et otsa sai. Ühismaailm oli tore ja ka Õnnepäeva-tsüklit annaks ilmselt jätkata (mis temaga allmaailmas tehti, kas Ippoliti poeg lasti üles jne).

Mis väheke stiilipunkte alla siiski viib, on mainitud teatav ebaühtlus.

Teksti loeti eesti keeles

Hea. Ja hea eeskätt kogusummas, mitte jutukaupa lahates. Ilmselt ongi kõige märkimisväärsem asjaolu selle raamatu puhul, et sedavõrd eriilmelistest lugudest kokkuklopsitud kogumik üldse töötab. Töötab. Kohati kriginal, aga töötab. Üksikjuttudena meeldisid mulle kõige rohkem "Robonaut" ning "Proovisõit" + järgnev nimilugu, mille olekski pidanud üheks jutuks kokku siduma. Ja kuigi siin oli paar pala, mis olid lõpuni kirjutamata jäetud, siis sellist lugu, mis ansamblist välja oleks kukkunud või millegi poolest häirivaks oleks osutunud, polnudki.

Mingist otsast meenutas kogu see asi Larry Niveni Tuntud Kosmose sarja, kus on ka lühemaid ja pikemaid lugusid erinevatest aegadest suurte vahelejättudega, eri tegelaste ja eri stilistikaga. Ning sarnaselt Niveniga on ka eesti autoreil visiooni ning suutlikkus see lugejani tuua. Ja kui nüüd tuleb mingi tüüp arvutuslükatiga ja hakkab tõestama, et igalt teiselt leheküljelt leiame füüsikalise võimatuse, siis ammendav vastus talle on, et punk on lahe. Tegelikult ongi. See ilmne kirjutamislust, mis autorites on olnud, jõuab ka lugejani ning resoneerub seal. Ja see on väärtus omaette.

Mind täitsa huvitab, kas siit tuleb Staker või ei.

Teksti loeti eesti keeles

Kolme mehe raamat, igaüks on panustanud lühijuttudega (Mandilt ka üks lühiromaani mõõtu tekst), mis kõik keerlevad ühe maailm ja temaatika ümber. Maale läheneb hiigelasteroid ning inimkond otsib väljapääsmatust olukorrast mõnda tunnelit, mille lõpust valgus terendaks. Osa inimkonnast hülgab maa, allesjäänuid jääb kaitsma orbiidil hõljuv tehisintellektiga varustatud ründerelvade süsteem nimega Ippolit. Või siis "kaitsma" aga jätame lugejale ka avastamisrõõmu.

Teose lähtepunkt on kusagil Tartu ulmekirjutajate töötoa kandis, kus ulme(kirjanduse)huvilised saavad kokku ning tulemus võib kohati päris tuumakas olla. Nagu näiteks see raamatuke. Etteruttavalt ütlen ka, et raamat sai igaaastasel ulmekirjanduse auhindade (Stalkerite) jagamisel auhinnad parima kogumiku eest!

Kui tibusid kokku lugeda siis Mant ja Metsavana on panustanud enamuse raamatust (omavahel umbes pooleks), Mahkrale jagub ühe jutu - "Väike täpp horisondil" - jagu ruumi. Samas minu jaoks on Mahkra jutt millegipärast kõige rohkem meelde jäänud - pildike sellest kuidas maale jäänud inimesed peavad karmi olelusvõitlust. Halvad jõud tulevad otse loomulikult Idast - kui nüüd meenutada Maniakkide Tänava värsket romaani "Mehitamata inimesed" siis eks sealgi oli seesama vana hirm suure naabri ja eestluse tuleviku suhtes.

Mahkra jutt ongi üsna keskel (võinoh, keskmise kolmandiku alguses pigem). Ülejäänud raamat koosneb üldistatuna kas siis reipamast auru-küber-kurat-teab-mis-pungist või siis üsna tumedais toonidest kataklüsmihõngulisest apokalüptilises meeleolus sci-fist. Asteroid Tooni jõuab järjest lähemale ning see tingib ka meeleolu muutuse. Osa raamatust räägib elust maal peale suurt katastroofi, mis on valdavalt lükanud inimkonna tuhat või paar ajas tagasi ning toimub hoopis midagi muud kui algusepoolne tehno-keskne madistamine. Kui veel esile tõsta siis Metsavana "Laenatud elu" on üks väike tore postapo, kus peategelaselt pannakse magamise ajal neer pihta ja ta läheb seda tagasi nõudma. Mandi "Stardiloendus" on aga praegu üle sirvides väärt lugu estronaut Jaagust ning sellest kuidas üritatakse läheneva õuduse eel maalt minema pääseda.

Kritiseerida võiks tegelikult päris palju. Eraldivõttes on lood kergelt visandliku vaimuga ning tihti on nii, et lugu saab otsa ja jääd kergelt ebalema et "see oligi siis kõik vä?" Samas siis äsab Metsavana nukkidega hea obaduse või võtab Mant põõsast püssi ja laseb soolikad kõhust välja . Ehk siis üldine selgroog ja idee jookseb jutust juttu ning traageldab ilusti kõik kokku, isegi kui mõnikord tundub, et "oleks võinud ju paremini". Minuarust on äge, et selline ühismaailm on loodud ning erinevad inimesed suudvad enda paremad pooled ühendada ning nauditavalt kokku (ja välja mängida). See esimene vasikas võib ju olla kõõrdsilmne ja kolme jalaga kuid see-eest lõikab mõte nagu habemenuga ning vaim on ergas.

Ja noh, eks see kõik üks mõnus ugri-mugri kompott ole, mida tasub lugeda keel põses. Tõsiselt lähenedes...noh, võib pettuda.

Nagu Lauri Lukas BAASis eespool ütles: "Paluks veel, ja teistelt ka!"
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin kätte peaasjalikult seetõttu, et ei saanud "Kaelani vaakumis" ja "Au ei olegi vaja" lugusid kuidagi "süsteemist välja", mis sest, et nende lugemisest ikka juba omajagu aega möödas. (Mis paneb mõtlema, et hakka või neile teostele antud hindeid kergitama...) Vaja siis selle asteroid Tooniga seotud asjad enda jaoks selgeks teha.

"Ja rongid peatusid" on vahva laast; juttu ennast nagu poleks ollagi, kuid fiilingu loomiseks täitsa muhe. Sarnasesse muheduse skaalasse mahub ka "Kindlus taevas". Mingil mulle iseomasel hoomamatul põhjusel kogumiku teise poole lood "Kindlusest" edasi minu jaoks ei tööta... Jäägu need selleks korraks sinna paika.

"Lahkumiskink" kannatab selle käes, et on pinnapealne - heakene küll, tulemas on maailma lõpp, asteroid ja puha, õudne paanika-kaos-põgenemine. Kuidas ikkagi eestlased kosmosesse estronautideks said? Kuidas neil endile õnnestus "Estonia" ehitada? Kuidas Ippolit püsti pandi? Sõnaga - loo tagant aimdub teostamata potentsiaali. Kui panen selle kõrvuti "Stardiloendusega", siis ütleksin, et mõlemad on sellised kõva kolme lood, aga võinuks olla pöördelises mahus. "Stardiloenduses" läheb hirmus aur kogu selle katkematu ja igijätkuva madina peale (olen isegi täiesti võimeline üle vaatama absurdi ja usutavuse teemadest nõustused seda kokkuvõtteks heaks looks pidama) ja ma lihtsalt tüdinen sellest "võtame mechad üle ja anname tina-laserit-plasmat ja saavutame järjekordse (magus-kibeda)võidu värgist ära. Saanuks lühemalt, fookus olnuks parem. Minu isiklik arvamus. Aga vot see "Lahkumiskink" on kokkuvõttes ikka sünge huumor küll.

"Robonaut" omab minu jaoks tähendust kui "Lahkumiskingi" laiendus. Stiilis mis edasi juhtus ja kuidas asjad päris nii välja ei tulnud kui alguses taheti. Selle loo puhul tekitab muidugi imestust tõsiduse ja absurdi süümevaba kokkukeevitamine. Absurdi alla liigitan siis selle, kuidas kodanik jalaköntide peal mööda Kuud ringi kalpsab. Olgu punk või mitte, aga mingigi tõsiseltvõetavuse võiks säilitada :)

Ja siis on need kaks: "Vanemate nimel" ja "Laenatud elu". Võtke või jätke, aga selged pärlid. Esimene siis kolonisatsioonilaeva karm teekond läbi kosmilise tühjuse helge tuleviku lootuse poole. Ja teises tuuakse lugeja ette episood kuskil varjendi sügavuses kohanenud ühiskonnast. Karm lugu.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018

Autorite sildid: