Maniakkide Tänav

… kirjutasin ma nädal tagasi.
Selle kirjutamise juures mõjutas mind (natukene) must südametunnistus – olin paar nädalat tagasi avaldanud arvamust, et „Euromant” on üks väga vilets jutt ja ei olnud selles oma arvamuses takkajärgi väga kindel – vilets küll, aga kas just väga vilets…
Nüüd on taas aega möödas ja olen ikka endisel arvamusel mõlema jutu suhtes – üks on väga vilets ja teine väga hea.
Minust ülejärgmine arvamus nõuab mult oma "puhta kulla" hinde pikemat põhjendamist.

Püüan siis selgitada, mida mina lugesin.
Ma pole eriti palju seda Maniakkide Tänavat lugenud (ja vist ei hakkagi lugema). Mistõttu ei saa ma ka kindel olla, et see jutt, mida mina (sealt välja) loen, on täpselt sama jutt, mille Maniakkide Tänav on kirja pannud.

Nii.
Üks olulisi jutu voorusi on selle lühidus, kasutatavad stiilid ja mõtteviisid ei jõua tüütuks muutuda ja pöörangud tegevustikus ning minu arusaamades jutustatavast, toimuvad kohe, kui on loodud ootus.
Mõni samas kogumikus põrutab samas stiilis ja mõttes kordades kauem, kuigi juba esimese paari lehekülje järel oli selge, mis jutt see on ja kuhu ta läheb. Ei põle mõni mees ikka nii suur stiilimeister kah, et ainult selle pärast lugeda, tahaks karakterit ja tegevust. Tapeet.

Must muna.
Algus meenutab kangesti Mats Traadi paari-, kolmekümne aasta taguseid jutte, sellest „Kohviubade” ajast. Lihtne olupilt, vana üksik pensionär maal kütab üksi pliiti ja ohib oma rasket elu, aga ta on vapper ja teeb oma toimetusi. Vana ajalehe juhuslikult lugema sattumine toob meelde Jaak Jõerüüdi novelli „Hemingway surm” samast ajast. Tegemist on ühe kõige kaunima näitega Eesti eksistentsialistlikust kirjandusest.
Kaks lõiku ja meeleolu on olemas, muu hulgas saame teada, et Martal on selg krooniliselt haige.
Keegi kopib aknale. Kas laps on tulnud linnast? (Saatpalu laul „Ema süda” – räimevorm ei ole ju veel ahju pandudki!). Ei, see on ju Eesti etnoõudus! Igal juhul on tegemist musta rusikaga. Peategelane Marta tegutseb, kiiresti ja otsustavalt. Selle tegutsemise sekka viskab ikka veel endisi (nüüd juba irooniliselt mõjuvaid) „üksiku pensionäri” registrisse kuuluvaid detaile. Marta võtab asja käigus sahtlist mingi karbi, tundub eluvõõra vanainimese huupi sahmimisena … ja põgeneb. Seda, et tegemist ei ole huupi põgenemisega ja ta läheb hoopis kontrollima tähtsaid asju, kinnitamaks oma kahtlusi rusikaga akna pihta virutanud teispoolsuse eluka suhtes, taipab lugeja paar rida pärast Marta hauda vahtimist. Umbes sellel ajal saab lugeja aru ka sellest, et paar olustikku sobivat sisekõnelist repliiki (No kesse põrguline niiviisi vasta õhtut siin väljas koperdab?) on petlikud, lugeja ei tea halligi Marta mõtetest, Marta on kohalik nõid ja posija ja tal on selle agressiivse tondiga omad suhted. Johannes (kes oli tõeline täkk)? Anton (kes see veel oli?)? Laibad on segi läinud! Noo nii.
Lugeja rahuneb hetkeks maha – järgmise lehekülje keskpaigani – pöördub veel korra tagasi, kes see siis nüüd ikka oli(?) – loeb 88-nda lehekülje kolm viimast lõiku veel korra läbi ja saab aru – see pole oluline.
Nõiaasja detailisesse lugejat ei pühendata!
Lugemiselamuse koha pealt on see ülimalt oluline – Kaev ja pendel. Lugejale peab jääma küsimus – Mis protseduurid ja kuidas jõudis hull lita Beatrice otsusele, et miskit tuleb sisse vehkida? See alles jääb. See küsimus.
Harkis jalu seisis Marta veel kaua keset öist põldu, suutmata astuda ühtki sammu.

Püändile on pühendatud kaks ja pool rida – autor usaldab lugeja fantaasiat ja oma sõna jõudu.

Koos lõpuga saabub arusaam, et kogu lugu oli tegelikult parafraas Jacobsi „Ahvikäpast”.… ja lugu areneb edasi – ainult lugeja peas. Jutu autor jätab õigel ajal pooleli. Et lugejal oleks ruumi mõtelda!

Mõni palju viletsam autor oleks üritanud seletada, kuidas asjad edasi arenesid. Marta on tegus mutt, kolm meest ära pidanud (üks neist tõeline täkk) ja teab neist asjadest nii mõndagi. Tema üritab kindlasti Beatice’le last teha.
Iga hommikul poole kuue ajal lähen ma kuuri puid lõhkuma, on selline hommikune rutiin ja rituaal. Lõhun puid ja tunnen Martast rõõmu. Löön halu pooleks ja naeratan. Iga naine on ikka mõelnud, et mis tunne on olla mees. Mõni lausa unistanud. Marta saab seda nüüd proovida. Marta on nüüd kohustatud seda proovima.
Aga kõigepealt peab ta Beatricele augu pähe rääkima – vaat see on juba mees olemise tunne – sa pead seda naist keppima (!), aga kurat, no kuidas sa ta nõusse saad, kuidas tal püksid maha saada… kui ise oled pensionärist vanamutt!
Umbes selle koha peal hakkab mängima jutu algul antud seljavalu näiliselt olustikuline detail – Shostaki „Nisast” on täpselt teada, et mehel peab olema tugev selg, muidu ei saa ta hästi sugutamise tööga hakkama (raamat ilmus Eesti keeles 1997 ja VAT teatri suurepärane lavastus tehti 2011, hooaja parim naispeaosa, muide). Tähendab, tuleb valida asendeid…
A’mis siis, kui Martale hakkab see rippriistade värk meeldima…
Selles ei ole kahtlustki, et ta naistel pükse maha ei saaks.

Siitpoolt selge vanainimese rõõm – lõhun hommikul puid ja seksuaalfantaasiad lendavad.

Ja kui siis Beatricel laps peaks sündima, mis laps see selline on…
Kolm päeva, eriti lita kalendrit teadmata, on jube lühike aeg…