Kasutajainfo

Maniakkide Tänav

30.12.1975-

  • Eesti

Teosed

· Maniakkide Tänav ·

Euromant

(jutt aastast 2011)

eesti keeles: Maniakkide Tänav «Euromant» 2011

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
1
1
2
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (6)

Õuduskirjanikuna tuntud Tänav on sedapuhku kirjutanud stiilipuhta küberpunkloo lähituleviku Eestist. Olemata ise suurem küberpungi fänn, pean tunnistama, et mulle see lugu meeldis. Veidi meenutab William Gibsoni loomingut.

Minategelaseks häkkerite jõugu liige, kes Tartus Plasku keldrikorrustel toimepandud nurjunud operatsiooni käigus vastiku peavigastuse saab, ja peab tulema toime nii selle ravimise, politsei kui ka operatsiooni tellija palgatud killeritega. Loo vaieldamatuteks plusspunktideks on tuleviku-Eesti kirjeldused-hiina keel on nii laialt levinud, et minategelane isegi vannub selles keeles, Eesti majanduslik olukord on veel halvem kui praegu ja emigratsioon Soome veelgi intensiivsem, Tartu linnavalitsus on maksustanud tänavatel kõndimise, nii et paljud eelistavad liikuda katuseid mööda, jne.

Teksti loeti eesti keeles

Tavainimestel on kõiksugu rumalaid arusaamu sellest, kuidas kirjanikud kogu aeg elust maha kirjutavad. Huvitav, kuidas ulmekirjanikud seda tegema peaks?

Samas, eks ümbritsev mõjutab iga loojat, nii ka Maniakkide Tänavat, kelle üks arstilkäik saigi ta jutu «Euromant» algtõukeks.

Miski tüüp läheb arsti juurde, sest miski kontakt tal logiseb ja põletik kah juba sees. Arst soovitab operatsiooni, aga järjekorrad on pikad ning nii tulebki tüübil ise end opereerida. Eks jutu arenedes selgub ka, et kuidas see kontakt logisema sai ja mis üldse toimus jne.

Kui ma esimest korda kuulsin pealkirja «Euromant», siis arvasin, et Maniakkide Tänav trööpab kirjanduslikult oma wõrgunime Mant. Raamatu eessõnas viitab autor hoopistükkis William Gibsonile. Lugemisjärgselt võib öelda, et oli nii ühte kui ka teist.

Jutt on üks mõnusalt muhe ja parasjagu hoogne küberpunklugu eurokolkast nimega Eesti. Pisut süüdimatu, aga lõdva randmega kirja pandud ning kogumiku avalooks enam kui suurepärane.

Teksti loeti eesti keeles

No ei olnud hea jutt. Isegi oma lühiduse juures jäi see mul kaks korda mitmeks päevaks igavuse tõttu pooleli.

Ükskõik, kas autoril valutas kõrv, hammas või varvas, igatahes oleks mõistlikum olnud panna asi kirja nii, nagu kõik tegelikult juhtus, lisada veel suurte sõnameistrite eeskujul natuke sokkikusemist, avaldada lugu Loomingus – proosast paistab seal suur puudus olevat – ning olekski ehk juba Tuglase novelliauhind paistnud.

Antud juhul ei anna ulmelisse butafooriasse portimine hambavalule midagi juurde. No et ei ole sõnumit. Ning valdkond tundub autorile ehk veidi võõras olevat. Gibsoniga pole põhjust seostada. Gibsoni otakud teavad, mida teevad – vähemalt oma erialal. Selle jutu peategelane on millegipärast jobu, kes võtab ette töö, mille korralikuks tegemiseks tal puuduvad teadmised ja vahendid.

Gibsoni tekstid teevad nauditavaks detailid, mille kaudu saab maailm lugejale aistitavaks. Antud juhul on detailid ähmased ja vastuolulised. Jobu endagi puhul: õnnetu esteet joob üksi kodus olles valuvaigistina viina - pitsist! Hieroglüüfid annaksid plussi, kui autor oleks teismeline. Soliidsemas eas kirjutaja puhul on need paraku miinuseks. Ning lõpuks laseb keenjus kokku interneti, sidevõrgud ja kõik muud protsessoritega varustatud asjad, ise läheb aga maale hobust asendama. Oh, jah.

Teksti loeti eesti keeles

"Johnny Mnemonic" eesti kontekstis. Küberpunk kui selline on nüri, igav ja tüütu aga see lugu siin oli päris kobe ja valmistas meeldiva üllatuse. Tegelikult see Eesti taust suuremat ei mõjutanud, sest kuigi tegevus toimus Tartus, oleks ta võinud toimuda ükskõik kus - mingeid erilisi ainult Tartus juhtuda võivad asju ei juhtunud. Veidike oli kärtsu ja mürtsu, veidike oli tunda üliteravaks timmitud sarkasmi- või irooniahõngu, seda just Eesti olude kohta, kõik need Soome emigreerimised ja kõnniteel kõndimise maksustamised jne.

Üldiselt - meeldiv üllatus. Kindel "neli".

Teksti loeti eesti keeles

Kirjandusklassikul on kaunid read:
„Elu on üks hädaorg,
Ära surema pead kord ...“

Seda sügavat mõtet avab Tänav, Maniakkide oma kohutavas tulevikuvisioonis. Süvenemiseks on autor valinud luuletuse esimese rea ja hädaorgsuse stsenaariumi on ta laenanud keskerakondlike netikommentaatorite tavarepertuaarist.
On kole küll!
Jutt, mitte tulevik.

Olen harjunud kujutlusega, et ulmejutt peab sisaldama vähemalt ühte (värsket) mõtet ja seda (mõtet) tuleks näidata vähemalt kahest küljest.
Pikemate vormide puhul, ütleme nii alates 130 leheküljest saab väga hästi hakkama ilma mõtete ja dialoogilisuseta – saab tööle panna karakterid, seiklused ja muu taolise – lugemiselamuse jaoks ei pea ju tingimata mõtet olema. Aga lühivorm on nõudlikum.
Mõtet ju ei ole!
Kahe (ja mitte ühe) sai Tänav seepärast, et kirjutada ta oskab, on huvitavat keelekasutust, ilmekaid detaile – just parajasti niipalju, et tulevikus vehkida kusagilt maha stoori (originaalseid lugusid ei olegi palju, enamus on standartlahenduste kordused) ja kirjutada mõnuga loetav ... romaan, näiteks.
On veel üks oluline põhjus mitte panna minimaalset hinnet. Viimasest ulmejutuvõistlusest jäid meelde kaks auhinnajuttu, mis olid kohe kindlasti kehvemad kui Euromant – Nõiamoori Miisu (oli vist selline nimi?) ja Muna. Mõtet ei olnud neis oluliselt rohkem kui Tänava oopuses, aga kirjutusoskus on kindlasti kehvem (tuimem, konstrueeritum, ..., mõtlemine arem(?!)).

Teksti loeti eesti keeles

Olen natuke segaduses, et miks just see Maniakkide Tänava jutt sai 2012 Stalkeri. S.t. see ei ole otse halb jutt - natu lohisev, natu igav, natu ennastkordav, aga phmt pole väga häda - aga see ei ole ka eriti hea. Juba Euromandi kogumikuski on paremaid lugusid, "Ajudega töötajatest" rääkimata.

Sisu: mingi vend peab iseendale opppi tegema ja jorutab omaette sõimeldes sellega nii kaua, kuni ilmuvad kohale kandid, tahavad talle tappa anda, aga kangelaslik tütarlaps päästab ta naha ja siis päästab tema enda ja tüdruku omad mingisuguse hämara masinaid rõvedalt kokkujooksutava progre abil. Tsivilisatsioon kipub kokku langema ja siis lähevad peategelased käsikäes maale elama ja mesilasi kasvatama.

Piinlikkusega tõden, et mulle on mu enda kokkuvõte ka huvitavam lugeda, kui jutt, millest suurema jao võtsid arstiga rääkimine, operatsiooni detailid ja eeskätt pikk virisemine selle üle, et "miks ma pean seda tegema, miks keegi teine ei võiks?"
Just see meditsiiniline osa + viginaosa olidki kõige igavamad, maailmadetailid, action ja peategelase tunded pükstega näitsiku vastu olid ägedamad. Idee maale kolimisest, tagasi porgandite ja puukütte juurde pöördumisest, võinuks olla veel enam esil, see mu meelest olnuks väärt olema natuke lahtiräägitum ja põnevamaks tehtum puänt kui kaks lauset loo lõpus.
Kokku: tugevapoolne rahuldav.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019

Autorite sildid: