Maniakkide Tänav

Minategelaseks häkkerite jõugu liige, kes Tartus Plasku keldrikorrustel toimepandud nurjunud operatsiooni käigus vastiku peavigastuse saab, ja peab tulema toime nii selle ravimise, politsei kui ka operatsiooni tellija palgatud killeritega. Loo vaieldamatuteks plusspunktideks on tuleviku-Eesti kirjeldused-hiina keel on nii laialt levinud, et minategelane isegi vannub selles keeles, Eesti majanduslik olukord on veel halvem kui praegu ja emigratsioon Soome veelgi intensiivsem, Tartu linnavalitsus on maksustanud tänavatel kõndimise, nii et paljud eelistavad liikuda katuseid mööda, jne.

Samas, eks ümbritsev mõjutab iga loojat, nii ka Maniakkide Tänavat, kelle üks arstilkäik saigi ta jutu «Euromant» algtõukeks.

Miski tüüp läheb arsti juurde, sest miski kontakt tal logiseb ja põletik kah juba sees. Arst soovitab operatsiooni, aga järjekorrad on pikad ning nii tulebki tüübil ise end opereerida. Eks jutu arenedes selgub ka, et kuidas see kontakt logisema sai ja mis üldse toimus jne.

Kui ma esimest korda kuulsin pealkirja «Euromant», siis arvasin, et Maniakkide Tänav trööpab kirjanduslikult oma wõrgunime Mant. Raamatu eessõnas viitab autor hoopistükkis William Gibsonile. Lugemisjärgselt võib öelda, et oli nii ühte kui ka teist.

Jutt on üks mõnusalt muhe ja parasjagu hoogne küberpunklugu eurokolkast nimega Eesti. Pisut süüdimatu, aga lõdva randmega kirja pandud ning kogumiku avalooks enam kui suurepärane.

Ükskõik, kas autoril valutas kõrv, hammas või varvas, igatahes oleks mõistlikum olnud panna asi kirja nii, nagu kõik tegelikult juhtus, lisada veel suurte sõnameistrite eeskujul natuke sokkikusemist, avaldada lugu Loomingus – proosast paistab seal suur puudus olevat – ning olekski ehk juba Tuglase novelliauhind paistnud.

Antud juhul ei anna ulmelisse butafooriasse portimine hambavalule midagi juurde. No et ei ole sõnumit. Ning valdkond tundub autorile ehk veidi võõras olevat. Gibsoniga pole põhjust seostada. Gibsoni otakud teavad, mida teevad – vähemalt oma erialal. Selle jutu peategelane on millegipärast jobu, kes võtab ette töö, mille korralikuks tegemiseks tal puuduvad teadmised ja vahendid.

Gibsoni tekstid teevad nauditavaks detailid, mille kaudu saab maailm lugejale aistitavaks. Antud juhul on detailid ähmased ja vastuolulised. Jobu endagi puhul: õnnetu esteet joob üksi kodus olles valuvaigistina viina - pitsist! Hieroglüüfid annaksid plussi, kui autor oleks teismeline. Soliidsemas eas kirjutaja puhul on need paraku miinuseks. Ning lõpuks laseb keenjus kokku interneti, sidevõrgud ja kõik muud protsessoritega varustatud asjad, ise läheb aga maale hobust asendama. Oh, jah.

Üldiselt - meeldiv üllatus. Kindel "neli".

Olen harjunud kujutlusega, et ulmejutt peab sisaldama vähemalt ühte (värsket) mõtet ja seda (mõtet) tuleks näidata vähemalt kahest küljest.
Pikemate vormide puhul, ütleme nii alates 130 leheküljest saab väga hästi hakkama ilma mõtete ja dialoogilisuseta – saab tööle panna karakterid, seiklused ja muu taolise – lugemiselamuse jaoks ei pea ju tingimata mõtet olema. Aga lühivorm on nõudlikum.
Mõtet ju ei ole!
Kahe (ja mitte ühe) sai Tänav seepärast, et kirjutada ta oskab, on huvitavat keelekasutust, ilmekaid detaile – just parajasti niipalju, et tulevikus vehkida kusagilt maha stoori (originaalseid lugusid ei olegi palju, enamus on standartlahenduste kordused) ja kirjutada mõnuga loetav ... romaan, näiteks.
On veel üks oluline põhjus mitte panna minimaalset hinnet. Viimasest ulmejutuvõistlusest jäid meelde kaks auhinnajuttu, mis olid kohe kindlasti kehvemad kui Euromant – Nõiamoori Miisu (oli vist selline nimi?) ja Muna. Mõtet ei olnud neis oluliselt rohkem kui Tänava oopuses, aga kirjutusoskus on kindlasti kehvem (tuimem, konstrueeritum, ..., mõtlemine arem(?!)).