Kasutajainfo

Maniakkide Tänav

30.12.1975-

  • Eesti

Teosed

· Maniakkide Tänav ·

Euromant

(kogumik aastast 2011)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2011 (Eesti fantastikakirjanduse tippteoseid)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
3
3
0
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (6)

Ma olen kohanud arvamust, et see on raamat, mis algab hästi ja lõppeb kehvasti. Ma ei ole sellega päris nõus. Mumeelest algab see kehvasti, jätkub samas vaimus – sestap pole erilist vajadust lugudel ükshaaval peatuda –, jõuab korraks vägagi paljulubavale tasemele ja hääbub siis entusiastlikku algajalikkusse. Mõnes mõttes on selline `kogutud teoste` vorm muidugi õpetlik – kuigi mõistlikum oleks piirduda `valitud teostega`. On näha, kuidas sõnastusoskus on aja jooksul arenenud, aga ega siis see pole kõige olulisem.

Kümme või rohkem aastat tagasi olin ma – ekslikult, nagu selgus – üsna kindel, et eesti ulme tulevik on helge, sest see hakkab toetuma kolmele vaalale: Hargla, Orlau ja Tänav, eksole. No ei osanud näha, et tegijateks kerkivad hoopis Sander ja Veskimees. Tagasi vaadates võin ma ometi endiselt kinnitada, et "Taadeldus" on üks paremaid ulmejutte, mis möödunud sajandil siinmail kirjutatud. Selles on ehedat punki. Jutustaja on autorile lähedal/lähedane. Ja on hea, kuigi mitte päris originaalne idee. Ma pean silmas bioloogilisse kehasse peidetud kübermehhanismi. Rudy Rucker, üks kaasaegse ulme alustaladest, ehitas sellise kahekordse geenigarnituuri peale üles oma peateose, Warezi tetraloogia.

Nende kahe autori puhul võiks leida vähemalt ühe kokkupuutepunkti veel: ma oletan, et Ruckeri "The Men in the Back Room at the Country Club" peaks Tänava kirjanduslikku kadedust tundma panema küll.

Aga. Kui "Teoloogiatudengi katset" võib pidada "Taadeldusest" lähtuvaks, siis ülejäänuga on autor läinud teist rada. Tegelased on liiga lollid ja/või saavad liiga ruttu otsa, et lugejal nendega mingi emotsionaalne kontakt saaks tekkida. Ja lood on kuivalt konstrueeritud – autoril on küll tahtmine kirjutada, aga öelda pole midagi. No ei ole tunda, et tal oleks midagi väga hingel olnud – ning et selle välja ütlemiseks oleks siis sobivaimat kirjanduslikku vormi otsitud.

Kindlasti on hea, et Tartus on hakatud ulmekirjanduse laborit pidama. Ehk leidub ülikoolilinnas keegi, kes Tänavale seletaks, kuidas lugusid kirjutatakse. Siiski, kaks tugevat lugu ja hulk alamõõdulist kraami annavad kokku välja tubli kolme.

Teksti loeti eesti keeles

Ma alustuseks ütlen kohe ära, et idee alustada uuemate (ja paremate) lugudega ja siis raamatu edenedes minna muudkui vanemate (ja oluliselt sitemate) lugude juurde ei olnud tegelikult mingi eriti terav välgatus. Lõpupoole on küll poetatud ka paar uuemat juttu, paraku aga kannatavad need kohutava kvaliteedipuuduse käes ja erinevad oma rohkem kui aastakümne võrra vanematest õdedest-vendadest ainult veidike parema kirjutamis- ja fabuleerimisoskuse poolest.

Kogumik tegelikult ei olnud paha. Kui lood oleks jaotatud veidike ühtlasemalt, oleks ehk lõpupoole ligitikkuv sitamaik ka veidike rohkem hajutatud olnud ja ehk mitte nii märgatav. Ometi vaatamata enamuse lugude mittemeeldimisele - ja mõnede veel kohe eriti - jäi üldmulje kogumikust positiivne. Miks? No esiteks on siin ühtede kaante vahel Maniakkide Tänava ma ei tea kas kogu jutulooming, rõhuv enamik aga kindlasti, nende hulgas ka kultuslood "Verepulm pritsimajas" ja "Doonorelundid". Teiseks, vaatamata asjaolule, et Eestis pole eriti raske mingil alal teerajaja/suunanäitaja/avangard olla, on see kogumik kindlasti tulevikus Eesti väikesearvulises kuid seda fanaatilisemas splatter/gore skenes Piibli eest. Sest ega ei oskagi esimese hooga nimetada mõnda teist nii pikalt ja järjekindlalt oma asja ajanud, mitte just stiilipuhast, kuid niivõrd oma valitud suunale pühendunud autorit. Eesti on väike, eesti ulmeskene hoopis mikroskoopiline. Seepärast tuleb selliste kogumike koostamist ja väljaandmist ainult tervitada. Hinne koosneb siiski lugude üldmuljest. Eelmise arvustaja soga kommenteerides võib ainult lisada, et Maniakkide Tänava loomingut saab igatpidi liigitada, küberpunki on aga seal küll minimaalselt. Seda siis siiani, sest kogumiku nimilugu, 2011. aastast pärit Euromant on küll stiilipuhas küberpunk ja annab ehk tunnistust kuhupoole autor M. Tänav liigub. Loodame.

Teksti loeti eesti keeles

Seega on tegemist siis ülevaatliku kogumikuga Maniakkide Tänava loomingust, nii uuemat kui ka vaenmat kraami.

Ajaliselt esimesed lood on enemasti uskumatult ülepingutatult verised ja surmahõngulised, hiljem lisandub rohkem sisulist mõtet ja ehk ka irooniat, läbi mille saab tegelikult irooniliste paroodiatena vaadelda ju ka esimesi lugusid (a la nii halb, et hea), ehkki need vist päris nii omal ajal mõeldud ei olnud.

Mõttelend on autoril igal juhul küllaltki originaalne, vähemalt Eesti kohta, ja tekstid üpriski hästi loetavalt kirjutatud. Vahest isegi kõige parem on muheda (musta) huumoriga lugu "Unistus".

Üldkokkuvõttes jäi selline "nelja" tunne, ehkki ka tugev kolm poleks ilmselt vale.

Teksti loeti eesti keeles

Veel üks "Algernoni" tulekuga pildile ilmunud ulmekirjutajatest on autorikoguga maha saanud. Maniakkide Tänavast ja tema haigevõitu lugudest oli omal ajal (so 14 aastat tagasi) küll raske mööda vaadata; samavõrd raske oli neid tõsiselt võtta. Kui soovite, siis kultusautor, kurioosum kohe kindlasti.

Käesolev kogumik on mingis mõttes analoogiks Karen Orlau ja Veiko Belialsi varem ilmunud autorikogudele, jõudes lugejate ette küll ligi 10 aastat hiljem kui eelnimetatute "Sealtmaalt" ja "Helesiniste liivade laul". Peamine erinevus nimetatud kahe raamatu ning "Euromandi" vahel seisneb selles, et viimane pole teps mitte valikkogu ning koondab enda kaante peaaegu kogu autori 2011. aastaks ilmunud lühiproosa; välja on jäänud vaid "Surm on lahti" ning kolm viimastel aastatel "Täheajas" ilmunud lugu.

Kui autor pole just sündinud sõnameister ja mõttetark, on kogu tema loomingu ühte köitesse kuhjamise vältimatuks tulemuseks üks võrdlemisi raskesti loetav raamat, millele lugude järjestamine pööratud kronoloogilises järjekorras lisab veel täiendava masohhistliku noodi.

Maniakkide Tänava enne 2002. aastat kirjutatud lood on räpakad, algelised, primitiivsel ideel baseeruvad või üldse mõttelagedad ning pakuvad tõenäoliselt sügavamat huvi vaid eesti ulme ajaloo eriteadlasele (anyone?). Kogumikku valimit tehes oleks võinud nende juttude olemasolu lihtsalt ignoreerida, ehk vaid kaasates võrdluseks uuema kraamiga mõne eredama varase sähvatuse, nagu näiteks "Doonorelundid". Küll on aga rõõm tõdeda, et Tänav on käesoleval sajandil kirjanikuna tublisti edenenud ning esimesed seitse lugu siin kogumikus on juba täiesti loetav kraam.

Kogumiku parimaks palaks on minu meelest "Nekromandi kombel", aga palju ei jää maha ka "Musta mantliga mees" ning "Võõra laip", mis on peaaegu et täiuslik novell (mulle meeldib väga ka selle nii-öelda alternatiivversioon "Ajudega töötajad"). Selline pisut väändunud loogika on olemas juba Tänava varastes juttudes, on hea, et nihestatus, mis Tänavat pea kõigist teistest Eestis kirjutavatest autoritest selgelt eristab, kuhugi kadunud pole, aga nüüd on sellele tulnud juurde oskus maalida taustu ning luua karaktereid.

On raske panna rahuldavast kõrgemat hinnet kogumikule, mille tagumisest osast pead end sõna otseses mõttes läbi närima, aga kolmele lisab plussi taha väga sümpaatne autori eessõna.

Teksti loeti eesti keeles

“Euromant” on minu esimene põhjalikum tutvus autori tumedama kirjandusliku poolega. Kui tema hilisemal ajal avalikku ruumi paisatud jupid, tükid ning teosed on keskendunud pigem lõbusamale SF ja fantaasiaradadele, siis käesoleva kogumiku rõhuv enamus on üsna rõlge veristamine kohalikus kastmes.

Ei saa salata, et mulle meeldis enim nimilugu “Euromant”, mille järgi kogumik on nime saanud. Küberpungilik teos vedas kohe endaga kaasa, mõni tegelane ja taust olid mulle varasemalt tuttavad, ning sellist kraami tahaks autori sulest veelgi lugeda. Seemned sosistavad vaikselt kõrva, et sarnast on lähiajal rohkelt peale tulemas. 5!

Üldse tundus, et pikemad lood jäid rohkem meelde ning neis jõuti tegelased paremini välja joonistada. Parimateks näideteks “Nekromandi kombel”+”Õpetus surnutest” ja “Musta mantliga mees”. Neis polnud tegu palja õhustiku loomisega jõleda veristamise taustal, vaid sai aimu ka tegelaste motiividest (peale eluspüsimise/tapmise muidugi) ja faabula pakkus pinget. Olgu, “Unistus” oli küll lühike, aga väga muheda puändiga. Eelnimetatud neljale annaksin samuti rahumeeles 5-ed pihku.

Teise ploki moodustasid lood, kus eksperimentaalse nähtusena prooviti võimalikult napi tekstimassiiviga jubedoosid lugejale edastada. Tabasin end tihti lugemisse pause tegemas, kui käis imikute/laste rappimine (“Teoloogiatudengi katse”) või loos “Kallis, sa oled hale...” valimatu naise rookimine. Küll surnud, aga siiski. Legendaarsed lood nagu “Doonorelundid”, “Verepulm pritsimajas” ja sotsiaalretsnung “Võõra laip” polnud ainult andmisest, kuid ma ei saanud kuidagi lainele. Jääksin 4–de juurde.

Kolmas grupp sisaldas mõneti “Mida p*rset?” tüüpi lugusid nagu “Sinna ja tagasi: aeg” või “Omadega kuival”. Tegelaste sebimine tundus arutu ja põhjendamatu. Kolmed või veidi vähem.

Näidendivormi tarbimiseks on vaja teistsugust peakuju – vabandan sügavalt autori ees, et jätsin loo vahele, ega oska sellest johtuvalt hinnet panna.

Kokkuvõtteks leidsin endale sobivaid lugusid, kes ma üldiselt õudust ei tarbi, oli huvitavaid ideid manalamaailmast ja selle toimimisest ning see kõik mõnusalt Eestikeskseks pressitud (tugev pluss). Autori pühendus mu raamatus ütleb muu hulgas: “Vast on lugemine kergem, kui nende kirjutamine.” Asjatu kartus, lugemine oli väga ladus, lihtsalt mõned teemad ei kõnetanud, aga seda ei saa kuidagi autorile süüks panna. Koondhindeks tubli 4 ja ootan MT uut kogumikku!

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019

Autorite sildid: