Maniakkide Tänav

Raamat näeb eemalt väga kena välja. Aga lähedalt nii hea polegi. Mõtlen šrifte. Nad meeldivad mulle mõlemad, aga kokku nad ei klapi. Samuti viriseks veidi nende paigutuse pärast.

Sisuliselt olen nõus Krikuga. Arvamust saab lugeda tema järgmise kuu veerust. Üldjoontes poriseb proportsioonide üle, heidab ette üle nurkade laskmist, teeb mõned ettepanekud jne. Tal jäi kahe silma vahele aga see vaimudega suhtlemise aps. Nimelt. Ma mitte kuidagi ei suutnud seda omaks võtta, et Sõber saab olla surnuna niivõrd vaenulik naise vastu, kellega ta pidi abielluma. No ma saan aru, et omal kombel pidi ta midagi teada andma, aga ikkagi ei ole see usutav. Sest kõrvale saab panna Haudaale ja veel ühe teise hinge loomulikku muutumise. Küllap oleks ka Kääppas võinud säilitada veel mõnda aega teatud inimesele omased jooned. Eriti aga teatava poolehoiu.

Kuigi olen Krikuga enam-vähem nõus, st. leian ta märkused õigustatud olevat, olen siiski kaunis veendunud teose hääduses. Sest raamatut naljalt käest ei pane, enne kui see on läbi. Kuigi silmi peab puhkama küll. Seda just ebasõbraliku kirjasuuruse tõttu. Ja mis kõige tähtsam, selles raamatus on ELU, mida ma seni teistelt eesti autoritelt tulutult olen otsinud. Ja just see viimane kaalub kõik virina ja porina üle.

Eraldi kiidulausung teose pealkirjale!

Natuke spoileritega kah nüüd tegemist. Et okey - utoopiat mõtles ta seal omal kenasti välja ja meeldiv oli lugeda inimeste unistuste tööle minekust ja selle kallal töötamisest, kuid kah igavaks kippus. Ning Poisu reetmine oli natuke ebaloogilistel põhjustel. Peategelane neiu aga oli mulle täitsa vastukarva. Vot ei meeldinud tema käitumine ega isiksus ning kuidagi raske on romaani armastada, kui juba peategelane vastu hakkab.

Algus, kus peategelane veel õieti ei tea, mis temaga toimub, on kaasahaarav. Võib ju mõelda, et kuidagi kahtlaselt lihtsalt käib see maagia õppimine (miks keegi teine sellega seni niisugusele tasemele pole jõudnud?), aga ju siis on Raulale Pimeduse poolt vastavad eeldused antud, kui temast juba Pimeduseriigi valitseja saama peab.

Vahepealne Võlumaailma loomise osa samas on millegipärast üsna raskesti loetav. Mitte et see kuidagi halvasti kirjutatud oleks, aga mulle tundusid need sündmused lugedes küll üsna võimatud. Peategelane lihtsalt ei näi olevat selline tüüp, kes paari käeliigutusega enda ümber sujuvalt toimiva ja õnneliku ühiskonna võiks luua. Selle osa lugemise ajal pidin raamatu iga paari lehekülje järel ärritunult käest panema ja rahunemiseks natuke aega telekat vaatama. Edasi lugema sundis lootus et lõpmatuseni ei saa asjad ometi nii jääda ja ükskord peab see paradiis kokku kukkuma.

Mis muidugi juhtubki. Viimane peatükk on see, mis koondhinde minu jaoks kolmelt neljale kergitab. Pimedus ruulib!

Pealkiri on efektne, ent see pole ilmselt MT vaimusünnitis, vaid värss romaani pikitud Anneli Kaarna luuletusest. Põhimureks on romaanis aga lõputu ühe motiivi kordus: umbes lk-st 60, kui Raula õppib nõiduma, on kuni lõpuni ainult pidev "loitsu peale panemine" ja siis jälle maha võtmine. Lõputu arv kordi. Võib-olla pidanuks kõik nõiduda oskavad tegelased kohe alguses Kaitseloitsu peale panema, siis poleks kogu seda jama vaja olnudki, kogu see rabelemine oleks ära jäänud ja romaani saanuks kontsentreerida lühivormiks või üldse kirjutamata jätta... Aga nüüd oleks nagu plaadimängijal nõel jäänud üle viskama.

Teise tähelepanekuna nimetan tegelaste äärmist emotsioonitust. Nad ei suuda isegi eriti üllatuda, kui mingi üleloomulik nähtus pikselöögina ellu sisse tungib. Kulmukergitus, "ahah" ja ongi kõik. Minu meelest peaks (ulme)kirjandusteos pakkuma lugejale mingi usutava aspekti, mis aitab kirjapandu vastu huvi tekitada. Kui sa oled pideva nõiduse, deemonite, zombide, jne. turmtule all, oleks soovitav vähemalt tegelaste käitumine "inimlikumaks" kirjutada, muidu on kogu tegevus niivõrd võõras, et hakkab igav. Pole millelegi kaasa mõelda. Ainuke iseärasus, mis huvi tekitas, oli Raula ja mõne teise tegelase paigutamine moraaliskaalale. Autor ei kujutanud neid must-valgena ja puudus tüüpiline Heade ning Halbade jaotus. Loeme siis selle ka plusspoolele.

Kolmandaks, suurtähtede, kursiiv- ja rasvase kirja kasutamine. Vahepeal tundus mulle, et autor "paneb existerioni", siis jälle, et parodiseerib seda. Siis näis, et see kummaline ortograafia ongi minusugustele mõeldud, et autor saaks kriitiku peamurdmise üle peenikest naeru pidada. Teatavate tegusõnade alustamine suurtähega tundus kohe eriliselt jabur. Püüdke lugeda neid lauseid nii, et suurtähega annate sõnale teatava paatose ja rasvase kirja puhul rõhulisuse (eriti, kui need on samas sõnas), siis saate aru.

Tagakaanel kiidab Hiram teose läbimõeldust ja süsteemsust. Ei tea. Ka läbimõeldult ja süsteemselt on võimalik igav asi valmis teha. Kui ma pidanuks lugemise ajal meeles, kes milliseid loitse oskab (ja niikuinii need loitsud suvalisel hetkel ei pidanud) või milline olevus milliseid võimeid omab, ei teinuks see asja sugugi paremaks. J.Koit ütleb ülalpool, et teos on ambitsioonikas. Ei nõustu. Mahukas, aga ambitsioonitu. Mulle näib, et autor on tundnud niisama kirjutamislusti ja (piltlikult öeldes) Nobelit sihtinud ei ole. Ja et tal on ükskõik, mida romaani kohta kirjutatakse. Arvan siis selle (oletatava) suhtumise ja motiivi ka positiivse külje peale. Aga üldiselt jah, Tänava mahuka ja tüütu raamatu kergemini seeditav versioon on pigem Preussleri "Väike nõid".

Nimed (ja ka muu sarnane sõnaloome) muutsid teksti muidugi kohati iseenda paroodiaks. Esialgu tundub selline haudaaletamine muidugi fantaasiakyllane ja innovatiivne, kuid ainult siis, kui lugeja pole kunagi yhtki koolialmanahhi kokku pannud. Seal, IVa ja Vb vahel, need õiged loomepalangu õitseallikad alles õilmitsevad, õide löövad ja puhklevad. "Akendes" on alles õied...

Kompositsioon on, jah, selline, et õieti nagu polekski teist. Vähemalt mitte teadlikult. Pigem on teksti kirjutatud jupike siit, teine jupike sealt ja lõpuks kõik romaaniks kokku traageldatud. Mis on muidugi täiesti meetod, ega teisiti ongi raske saada yhte teksti mitut eri stiili ilma yleminekuteta.

Võlukoolindus meenutas hirmsal kombel Vadim Proskurini bojevikku "Хоббит, который знал слишком много" (ehk siis "Kääbik, kes teadis liiga palju"). Selline arvutimängulik setting - mulje, mida rõhutab paljukiidetud/manatud maagiasysteem. Maailma järjest uute raamelementide sissetoomine mõjub pisut lovecraftilikult, aga ainult pisut. Yldse mitte paha, kuid ei lase teksti ka liiga tõsiselt võtta. Mida keegi õnneks teha ei pyyagi.

Tegelaste psyhholoogiline tõepära pole nähtavasti eesmärk olnudki, seega ei saa ka midagi ette heita. Igayhel on omad teod ette nähtud ning neid ta siis teebki. Umbes nagu pabernukkude komplekt, igal oma roll ja isegi riideid annab vahetada. Apaatne ning mitte eriti taiplik, soovitavalt teismeline peategelane on levib ka muu maailma ulmekirjanduses, ses suhtes ei yllata tema äkitsi ilmnev maagianne eriti millegagi. Ah et pole usutav?Its magic, y`know.

Oleks tegemist tõsiste ambitsioonidega romaaniga, ytleks, et tugev kolm miinus. Mingi tehnilise viperuse tõttu läks trykki romaani toorik, ent kui sellele mõni päriskirjanik kallale lasta, võib suhteliselt kerge vaevaga valmistoote saada. Sellise neljapunktise.

Tegelikult seisab meie aknalaudadel, riiuliservadel ja köögikappidel täiesti ontlik ajaviiteromaan. Loed, unustad varsti ära ja loed jälle. Sest mingi ähmane meeldiv mulje jäi. Ei olnud ju paha. Vähemalt ei mäleta, et oleks paha olnud. Pyhid seismaununenud kirjatyki pealt tolmu ja alt vereloigu ning võtad jälle kätte, ehk ulatad sõbralegi. Tugev kolm pluss.

P. S. Kui mõni M.T. fänn peaks "Aknad" inglisse tõlkima, oleks kena saata eksemplarid Tarantinole ja Rodriguezele. Kui nad sellest filmi ei tee, ehk vähemalt multikagi. Osa juttu on täiesti visuaalne, kaadrid tekivad ise silme ette. Oleks nii nunnu.

Kõige suurem võllanali on ilmselt see Hirami kild tagakaanel - et "läbimõeldud ja süsteemne" (kui sellega ei ole samuti kui Kristjani röögatusega, et Hiramil endal seos praktiliselt puudub). Noh, ma tean, et on inimesi, kes seisavad aukartusest tummana, kui keegi juba teist päeva järjest võtab taskust puhta taskurätiku... Kui mõeldud oli maagiasüsteemi, siis sellega on küll vaeva nähtud, kuid (nagu samuti eespool mainitud) rohkem selline algkooli kirjandusringi tasemel. Ning muidugi on see raamat rõlgelt toimetamata, sarnanedes pigem musta käsikirjaga, millest suure töö tulemusena peaks raamat saama. Kusjuures selle eest ma hinnet maha ei võta -- mingite eragonide puhul on kamp leheneegreid selle ära teinud, tekst iseenesest aga ikka jäänud sama põrmustavalt ajutuks. Mulle meenutas lugemine pigem C-klassi exploition movie`t, kus käib mingi lõtv andmine ja isegi näitlejad ei üritagi teha nägu, nagu nad seda tõsiselt võtaksid. Seegi pole iseenesest halb ja kujutan ette, et seda võib teatud peakuju juures lahe kirjutada olla, kuid ma olen natuke solvunud, kui mulle serveeritakse raamatuna matsakat nõidumiste ja soolikalaskmiste nõrgalt seotud risuhunnikut, millesse sisseelamisest ma olen sama kaugel, kui telefoniraamatut sirvides. Samas... ma ei tahaks lõpetada väga süngets toonides või lausa lajatada, et MT peaks tulevikus kirjutamisest hoiduma. Pealkiri ise on juba punkti väärt. Potentsiaali on, huvitavaid mõtteid ka. Aga tööd tuleb teha, seltsimehed! Rohkem tööd! ;-)