Kasutajainfo

Raul Sulbi

08.10.1977-

  • Eesti

Teosed

· Raul Sulbi ·

Täheaeg 11: Viirastuslik rügement

(antoloogia aastast 2012)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2012

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
2
1
0
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (3)

Järjekordne köide Täheaja-sarjas, ja mitte sugugi halvasti välja kukkunud. Kogumiku plusspoole peale tuleb kindlasti kanda Triinu Merese, Siim Veskimehe ja dünaamilise duo Maniakkide Tänava & J.J.Metsavana saavutused: need on kõik omaette väärtused, mis võivad meeldida või mitte, aga mida lugedes tuleb tunnistada, et autorid on igatahes hoolega vaeva näinud.

Miinuspoole peal laiutab ees herr Kaas oma lõppematu okse-oopusega. Ma tunnistan ausalt üles, et selles Täheajas ma jätsin Kaane südamerahuga kõrvale, sest mul on ta saaga eelmistest osadest juba sitamaitse suus ja kui ma veel lisaks sain aru et peategelase nimi on Randt ja jutu enda nimi Mittemillegi Prints, siis oli headaega ka kohe. Ma keeldun enne Kaant rohkem lugemast, kui mulle usaldusväärsed arvustajad on tema toodangut lugenud, heaks kiitnud ja tuntavat kvalitatiivset hüpet maininud. Senini jäävad noorhärra plagiaadimaigulised, tüütud, umbigavad ja klišeelised ponnistused allakirjutanust puutumata.

Seatud latti pole kindlasti ületanud ka vanameister Belials, kes otsustas miskipärast tuleva tsükli reklaamiks ja eelmaitsmiseks loovutada segase ja jaburavõitu laastutaolise kirjandi. Tunnistan, et ei adunud ei selle loo mõtetega avaldamise vajalikkust. Ehk oleks kasuks tulnud mõningane settimine?

Ülle Lätte lugu oli selline kahetine: naturalistlik maaelu lüürika oli igati omal kohal, ulmeline element seal aga üsna abitu ja kunstliku mekiga. Tea Roosvaldi ja Rein Raua jutujullad tuleb lugeda paraku kogumiku ballastiks, ilma vähimagi poindita lehekülgede arvu lisajad. Eriti ebameeldivalt jäi meelde Raua jutuke oma ülitobeda lõpuga.

Kogumikku lõpetav obskuurse James Granti kogumikule ka nime andnud lugu pakkus vähemalt mulle huvi rohkem ajaloolisest vaatevinklist, kui ajast ja arust tobeda ja lapsiku tondijutuna, mida suudavad vast nautida küll ainult mõningase puudega inimesed.

Siiski, siiski. Hea et ilmub selline sari ja hea et ilmus selline kogumik. Eks sisu kallal või vinguda pikalt, tuleb siiski aru anda kus me elame ja mis seisus kirjutav ulme Eestis on. Kusjuures, minu meelest pole põhjust kurvastamiseks, seis on päris hea. `

Teksti loeti eesti keeles

Täheaeg järjekorranumbriga 11 üllatab ulmehuvilist muutunud gabariitidega (võib olla mitte kõige mugavam kuju käeshoidmiseks) ning ka uue kaanekujundusega, mis on ilmne kummardus mõningatele klassikalistele ulmeajakirjadele (äge!).

Almanahhi sisukord pani mind mõtlema selle üle, et eesti ulmes on toimunud või toimumas järjekordne põlvkondadevahetus. Nimelt on Täheajas jõuliselt kanda kinnitanud terve plejaad viimatisel jutuvõistlusel pildile tõusnud isikupäraseid naisautoreid ning täiesti uuele tasemele arenenud Maniakkide Tänav (unustamata ka viimase kaasautorit). Ulmekirjutajate vanema põlvkonna au on käesolevas numbris kaitsmas Veskimees ja Belials. Nende kõrval on esindatud ka ulmest kaugemale jääva erudiidi eksisamm ning (ilmselt) toimetaja isiklik lemmik. Pealekauba muude tekstidega eriti mitte haakuv 150 aasta vanune õudus(?)lugu.

Kõige tähelepanuväärsemad palad selles raamatus ongi vast kaks esimest, aga nende lugude autorite võimekus ei tohiks kellelegi enam suureks üllatuseks olla. Täislaksust jääb siiski midagi puudu. Siim Veskimehe teksti on läinud vähemalt sama palju tööd, aga päris kirjandust ei sünni sellest ilmselt mitte enne, kui tema tegelased hakkavad ka inimestena usutavalt käituma. Tea Roosvaldi looga on selline imelik asi, et eraldiseisvana on ta lihtsalt poolik tekst, aga tänu võib-olla just oma erakordsele tundlemisele mõjub ta värskendava vaheldusena köites, kus enamik lugusid (Meres, Tänav/Metsavana, Veskimees, Raud) kirjeldab tegelaste higist retke punktist A punkti B.

Kui Ülle Lätte tekst pakub rahuldust ja rahuldamatust vahekorras 65/35, siis Belialsi ja Kaas`i lugulaulud peab paraku bilansi miinuspoolele asetama, seda küll täiesti vastandlikel põhjustel. Belialsi "meisterlik", taotluslikult ähmane ja fragmentaarne tekstike paneb mind vihast turtsuma ka nädal pärast selle mitmekordset läbilugemist ning "Mitte millegi prints" on juba eiteamitmes algaja konarlik katsetus. No ei ole vaja.

Numbri ainsat tõlkelugu lugesin kõige viimasena, ning peab märkima, et kõige eelneva taustal oli tegu tõelise easyreadinguga (eraldi arvustada ei viitsi).

Täheaeg 11 võib vabalt olla seni kõige mahukam Täheaeg üldse ning tema roll eesti ulme hetkeseisu kaardistamisel on keskne. Ka minu meelest pole sel hetkeseisul häda midagi, täitsa põnev on.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018

Autorite sildid: