Tegu on kolme tuntud õudustoimetaja (Collins ja Kramer on ka kirjanikud) koostatud ja tellitud originaalantoloogiaga kirest ja obsessioonidest, mida on kaubastatud horrori sildi all. Autorite seas on igati respektaablid õudusnimed nagu Ramsey Campbell, Stephen King, K.A. Wagner ja Richard Laymon, nii et tõenäoliselt asub enamik huvilisi seda lugema kui õuduskogumikku. Ka mina võtsin seda õudusantoloogiana, lootes siis leida mõnusaid õudusjutte. Paraku-paraku, on Ameerikas horrori mõiste nii kummi venitatud, et head õudust annab siit tikutulega otsida ja siis ka ei leia hästi üles. Õuduse asemel leiab siit rohkesti seriaalkillereid ja psühhopatoloogiat; rohkesti igasugu pinevusjutte (milles absoluutselt midagi õudset või üleloomulikku ei ole) või siis lihtsalt „pedelüürikat” (Nancy A. Collins). Armastus võib olla haigus või kinnismõte, kinnitavad enamik autoreid, surmav haigus, raskekujulisem kui pidalitõbi ja skisofreenia kokku ja see võib sundida inimesi igasugu võikusi korda saatma. Kurjus lähtub inimesest, tema psüühika pahupoolest, mitte Egiptuse needustest, kummitavatest häärberitest ja gooti surnuaedadest – see näib olevat moodsa õuduskirjanduse dogma. „Väljamõeldised” nagu vampiirid või umbluudest undavad viirastused on naeruväärsed ja kahjutud selle kõrval, milleks on võimeline tavaline XX sajandi kodanlane, kui luhtunud armastus ta üles keerab või kui ta sotsiaalsete mõjurite tulemusel on arendanud endas mõne haiglase erootilise obsessiooni. Minu meelest saevad need moodsa õuduse viljelejad oksa, millel ise istuvad.Tähendab, need mitteõudusjutud ei ole iseenesest kõik tingimata halvad või igavad, aga elamus on umbes sama, kui lähed kinno „Texase mootorsae mõrvu” vaatama, aga näidatakse hoopis „Helesinist laguuni”. Antoloogias on ainult kaks teksti, mida mina saaks heaks õudusjutuks pidada – Richard Laymoni „The Maiden” ja Wagneri „Locked Away”. On ka muidu päris mõnusaid poolõudus-poolpõnevus jutte autoritelt nagu King, Weinberg, Cooke, Copper, Donaghue, Kaminsky, Lutz, Chesbro. Aga on paraku liiga palju selliseid tekste, mis valmistavad neetult suure pettumuse (nende seas ka Ramsey Campbell) ja üle „kolme” ei tõuse käsi kuidagi panema. Tuntud ulmekirjanikud King, Shirley, Collins ja Gorman on kirjutanud täiesti teadlikult mitteulmet. Collinsi lugu on sealjuures koos Kathe Koja, Wendy Webbi, Bob Burdeni, Kathryn Ptaceki, Michael Blumleini ja Lucy Taylori lugudega ka selle antoloogia absoluutne põhi.
