Vampiirlus on selline natuke "kollane" teema, inimkonna tõsiseid probleeme, maailmavalu või ka üksikisiku tasemel olulisi aspekte temast nagu ootama ei peaks (no kui jätame kõrvale selle, et elu on inimesele väga oluline seisund ja pea igas jutus mõni sellega ka hüvasti jätab). Siiski püüavad mitmed autorid pressida oma vampiirijuttu vägisi mingid "sügavat" sõnumit või ma ei teagi mida... mingit postmodernistlikku mitmetasandilisust... "tähendusrikkaid" seoseid ja nii edasi. Minu silmis maanduvad sellised jutud kohe prügikastis, kui neis just mingit muud eredat või vaimukat komponenti ei ole. Aga miks peaksid kirjanikud minuga arvestama. Nemad toovad sisse Jeesuse ja Juudas Iskarioti, et idee järgi lihtne õudusjutt saaks religiooni kaudu tähendusliku mõõtme ("Faith Like Wine"). Nemad panevad Sokratese ühe ebasurnuga elu ja sõja olulisuse üle vaidlema ("Vision of Darkness") ning Oscar Wilde´ist saab psüühiline vampiir ("In Memory Of"). Lihtsalt ülepingutatud värk. Ma saan aru, et vampiiride teemal on lõputult palju kirjutatud ja originaalsuse nimel tuleb pungastada; ja muidugi ei tohi sarnaneda "Draculale"... Üldiselt võib öelda, et tuntud klisheesid – küüslauk, puuvai ja hõbekuul – sisaldab kogumik tõesti vähe.
Tooksin esile Lawrence Schimeli jutu "Black Sounds", mis on lühike, ent ehe hispaania ja flamenco-fiilingul põhinev lihtne lugu. Ka Elaine Bergstromi "Ghost of St. Mark´s" saab mult kiita oma traditsioonilisuse eest... loos on ilmselt ka mõjutusi M.R.Jamesilt. Plusspoolele jäävad kindlasti veel krimivõtmes kirjutatud "Death Mask", kus salapolitseinik jälitab Trans-Euroopa Ekspressis pihta pandud riigisaladust, ent satub vampiiride peale, ja mõned humoorikad lood: "What Manner of Man", "Toothless Vampires..." ja "Walking Tour". Viimatinimetatus ärkab põrnikana vegeteerinud Jack The Ripper aastasse 1964 ning võtab turistina osa Whitechapelis läbiviidavast turistide ekskursioonist kuulsa mõrvari radadel. Et juba algusest peale on ekskursioonijuhti kujutet kui äärmiselt ebameeldivat inimest, on selge, et tal ei saa hästi minna...
Et antoloogia sisaldab tõepoolest väga erinevaid jutte, leiab inimene, kes sõna "vampiir" peale lihtsalt nina ei krimpsuta, sellest raamatust kindlasti rohkem kui ühe meeldiva elamuse.