Ega ma päris kõike, mida meister kirjutas, ju lugenud ei ole, ja nii võis mõni lähtepunkt märkamata jääda. Ning juba mütoloogia poole pöörduminegi on omast kohast zelaznylik, olgu see siis McCoy & Monteleone ja Stackpole pöördumised skandinaavia jumalate poole või Silverberg oma antiik-kreekaga. Tuntumad nimed on oma tuntud tasemel. St Andre Norton endale iseloomulikus naiivsuses, Silverberg isoloomulikus paljusõnalisuses, Lindskold... Jah, kindlasti oli Rogeril oma viimastel eluaastatel Janest rõõmu, ja et naine lisaks veel kirjutada tahtis, võis olla lisaboonus, aga kui ikka ei ole antud, siis ei aita ka suure meistri lähedus mitte.
Kui ma nüüd püüaksin esile tõsta näiteks kolme parimat, siis jääksid sõelale Gaiman oma libahunt Larryga, teisena pakkus haldjajutuga toreda emotsiooni Jack Haldeman ja Brusti mänguri-lugu oli ka tore. Kui ma hakkaksin lugusid ükshaaval hindama, tuleks keskmine ligikaudu neli. Kogumikule panen siiski kõrgema hinde, just mälestuste osa pärast.