(jutt aastast 1953)
eesti keeles: «Seitsmes ohver»
antoloogia «Pilet utoopiasse» 2007
Kuulsin seda kunagi nolgieas Eesti Raadio järjejutuna... üsna painav lugu oli ja jäi ka meelde. Autorit siis veel ei teadnud. Perestroika ajal leidsin selle jutu vene tõlke «Седьмая жертва» ning siis sai ka autori küsimus lahenduse. Jutt ilmus tegelikult juba 1978. aastal vene keeles (ning ilmselt siis see ka Eesti Raadios ette loeti), aga kõik ülejäänud vene väljaanded pärinevad 1989. aastast ja hilisemast ajast. Ilmselt polnud selle jutu taasavaldamine nõukogude riigis sobilik.
Itaallased on sellest jutust ka filmi «La decima vittima» (1965) teinud ning filmi põhjal kirjutas Sheckley ka romaani «The 10th Victim» (1966), mis omakorda kaks eellugu on saanud. Film polnud paha, aga painajaliku tulevikuvisiooni asemel oli hoopis sihuke muretu lõunamaine palagan ääretult heade näitejate ning popkunstliku disainiga.
Lahja ja mitmeski mõttes ajaproovile mitte vastu pidanud jutt. Idee sõdade põhjuste kohta on hea, aga selle ümber kootud jutt on lahja. Aastal 2007 üle "kolme" ei annaks.
Eespool arvustanud on loo sisust ammendava ülevaate andnud, lisaks vaid nii palju, et minu jaoks oli kõige vapustavam nende jõhkrate, pragmaatiliseks nimetatud valikute tegemine - kuigi oli olemas tehnoloogia, millega vägivaldsus inimestest välja juurida, tehti valik agressiivsuse säilitamise kasuks, sest see olevat edasiviiv jõud... Vastik-vastik-vastik! :)
Kokkuvõtteks: vägagi hea hoiatuslugu ning minu meelest sugugi mitte oma aktuaalsust kaotanud. Väga hea avalugu antoloogiale "Pilet utoopiasse".