John Wyndham

Wyndham oligi selle suuna üks (taas)rajajaid, teised aktiivsemad tegijad olid veel John Christopher ja J. G. Ballard. Aga üldiselt on seda teemat pruukinud pea iga inglise ulmekirjanik.

Sageli on nimetatud seda romaani kirjaniku debüüdiks, aga siin pannakse küll mööda: John Wyndham Parkes Lucas Beynon Harris avaldas oma esimese ulmejutu juba 1932. aastal. Aga sel ajal ilmutas ta oma tekste põhiliselt USA ulmeajakirjades ja nime John (Beynon) Harris all. Seal ilmusid ka kaks tema esimest romaani. Rääkisin siin autorist seetõttu pikemalt, kuna Aivo Lõhmuse (tõlkija) järelsõnas on üsna mitu olulist (fakti)viga.

Raamat ise on sihuke «kodune katastroof» – see on jänkide termin sedasorti kirjanduse kohta. Tähendab seda, et katastroofi näidatakse lihtsate (valitsussfäärist kaugelolevate) inimeste «silmade» läbi. Lõpetuseks ütlen, et hea romaan ning omas zhanris suisa etalon.

Viis!!!

Romaanist valmis 1963. aastal ka üsna talutav samanimeline film.

Vene keelde tõlkis romaani Arkadi Strugatski – ka see on soovitus!

USA väljaannete ostmisel tuleks eelistada varianti pealkirjaga «Revolt of the Triffids», see on autoriversioon.

"Trifiidid" kuuluvad minu meelest samasse klassi romaaniga "Needuste allee" ja "Andromeda". Ajaviitekirjandusena (võib ka õhtul lugeda, halbu unenägusid ei tule) saab "4" kätte. Absoluutsel SF-skaalal "3-".

KOMMENTAAR: Olen saanud massiliselt hämmeldusavaldusi seoses oma arvamuse ja hindega kõnealuse teose kohta. Miks siis nii?

Kui ma ütleksin, et mulle ei meeldi katastroofiulme, siis poleks see õige. Ometigi...ometigi ei meeldi mulle KUNSTKOPP. Siinkohal võib muidugi vastu väita, et ulme, ja seejuures katastroofiulme veel eriti, on nii kui nii kunstlik. Tõsi, nii see on, kuid lgp. John Wyndham on siin "võtnud üle ääre".

Minu arvates.

Ebaõiglane? Hmm... jah, võib-olla, et pisut. Kindlasti aitasid kaasa (arvustuse toonile, mitte hindele, see oli juba siis kui seda lugesin, aga juhtus see enne kui keegi BAASist kuulnudki oli, 100% paigas) ka eelnevad vaimustunud mõtteavaldused. Maailmanimi ja kõik muu juurdekuuluv. Minu arvates pole see lugu maailmanimega mehe vääriline. Kui keegi Kolla Uugametsast oleks midagi taolist teinud, siis oleks vast "kolme" välja rääkinud. Aga nüüd... :-(((

Nüüd raamatust, mis on tõesti suurepärane. Parajalt õudne ning mõtlemapanev. Suur annus on siin ka traagikat--inimeste käitumine, kui nad nägemise kaotavad ning toimuvast midagi aru ei saa. Sündmuste kulg on kohati ebausutav, kuid idee on iseenesest huvitav. Kas pime inimkond suudab hakata vastu salapärasele vastasele? Wyndham arvab, et suudab. Viis talle selle eest!

Wyndham saadab inimkonnale kaela mitu nuhtlust: pimestuse, trifiidid ja mingi tüüfuselaadse haiguse. Ma piirdunuks pimestusega, piisanuks täiesti. Wyndham uhas muudkui juurde. Ning inimkond on ikka veel elus! See tekitab teatavat uhkust, ehk Heinleini sõnutsi "Kavatseme neile nälkjatele selgeks teha, et nad on kõvasti eksinud, hakates sekeldama selle kosmosepiirkonna kõige vintskema, nurjatuma, ohtlikuma, järeleandmatuma ja võimekama eluvormiga."

Eile kutsuti taskutargas vaatama virmalisi. Ehee, sinna lõksu mina ei kuku, mõtlesin. Ning täna näen vabalt arvustust kirjutada.

Hmm.. Pean tunnistama et eelnevaid arvustusi lugedes minu jaoks ikkagi ei selgunud, et mida Wõrokas & Co. sellele teosele ette heidavad? Kunstkopp? Tuleb tunnistada, et ma ei tea mida see sõna täpselt tähendab. Kui see sobib iseloomustama "Trifiidide päeva", siis ilmselt midagi head..

Pigem nõustun Jyrka kommentaariga, et tegemist on postapokalyptiliste survivalromaanide etaloniga. Vähemasti tulevad mulle sääraseid lugedes alati just Wyndhami Trifiidid meelde. Kusjuures võrdluses jäävad nimetatud trifiidid enamasti ka peale. Jyrka poolt juba mainitud John Christopheri "Tripoodide" lood olid IMO märksa kehvemad.

Mis puutub Windhami ylejäänud loomingusse, siis tundub et ka sin on Jyrkal õigus. Kaks teist Windhami romaani mis mulle ette on sattunud olid kesised. Aga käesolevale panen ilusa rasvase viie.

Ja veel. Kui mu mälu mind ei peta, siis ka eestikeelne tõlge oli igati tasemel. Niiet kui kellelgi mingil põhjusel veel lugemata on, siis otsige vanade Mirabiiliate hunnikust välja ja proovige kindlasti.

Ja üldse - oleks tegu mõistujutuga rasketest aegadest, oleks norida ehk teiste asjade kallal, ent tsirkus nende liikuvate taimede ümber kandis totaalse läbimõtlematuse pitserit. Eriti masendav oli koht, kus peategelane jutustas katsetest neid miinipildujaga tappa - no olgu, korra võib ju proovida, aga, kallis autor, sa oled iseenda tursaks rääkinud, halasta nüüd lugejale! Mis nad olemuselt olid? Umbrohi. Kes hävitab umbrohtu miinipildujaga?!? Ämber pähe, hekikäärid kätte ja võid rahulikult igal hommikul oma põllud puhastada. Tulevad kolina peale… Kurask, midagi ideaalsemat ei saa olemas olla - loomasööt tuleb ise kohale!!!

Aga eriti meeldis mulle see "setting", ja lugedes torkas aeg-ajalt pähe igasugu huvitavaid kohti, kus võiks seda settingut edukalt kasutada (sest ta jätab mõnusalt palju otsi lahtiseks) - teistes raamatutes, filmides, arvutimängudes (strateegia, seiklus, RPG, MMORPG, survival-horror, automängud jne). See võiks olla sama populaarne nagu Discworld või Middle-Earth või Star Wars vms. Aga võib-olla on see ainult minu arvamus ja maitse.

Kolm pikkade miinustega. Seda romaani saab ilmselt nautida inimene, kelle jaoks ulmezhanr on suur pluss iseenesest.

Samuti ei hakka vigu otsima autori katastroofifantaasiates ja nende kirjeldamistes - no vot tahtis inimestele ikka nõnda palju piinu kaela saata ja saatiski, mis aga peamine asi - saatis huvitavalt kirjutatuna. Teise peatüki juures küll tekkis väike kahtluseke, et kas asjake nüüd liiga kroonika mekiliseks ei transformeeru, kuid kolmandast jätkuv põnevik kestab tõusude ja mõõnadega kohe täitsa meeldiva lõpuni. Võib-olla jääb autoril ka mingist sügavusest puudu, kuid ma ei leidnudki, et raamatus peale niigi eksisteeriva sügavuse veel juurde miskit vaja oleks - autori paar rahulikku filosoofilisemat mõtisklust eetika ja agressiooni teemadel mõjusid hoopiski meeldivalt pärast de Sade filosoofiat täis topitud Justine (mis oma küllusest hoolimata oli tegelikult ju peamine põhjus, miks too raamat nõnda huvitav oli... ma eeldan).

Kokkuvõttes meeldiv ja natukene mõtlema panev, kuid ennekõige kaasatõmbav ja põnev raamat, mida vaat ei tahtnud kohati käestki panna.