Kasutajainfo

John Wyndham

10.07.1903-11.03.1969

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· John Wyndham ·

The Day of the Triffids

(romaan aastast 1951)

ajakirjapublikatsioon: «Colliers» 1951; 6. jaanuar – 3. veebruar [ajakirjaversioon, pealkirjaga «Revolt of the Triffids»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Trifiidide päev»
Tallinn «Eesti Raamat» 1990 (Mirabilia)
Tallinn «Hea Lugu» 2015

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
50
7
3
1
0
Keskmine hinne
4.738
Arvustused (61)

Viimaseks jäänud ulmeraamat Mirabilias (1990). Sisu: Inimesed, kes jälgivad imepärast atmosfäärinähtust, kaotavad silmanägemise. Kuna selliseid inimesi on rõhuv enamus, pöörab see senise elu pahupidi. Inimesi sureb nagu kärbseid. Lisaks tõstavad pead kõndivad taimed - trifiidid. Detailne ja adekvaatne fantaasia. Võib kohustuslikuks kirjanduseks nimetada.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatus esines üks huvitav fenomen - kui vahel tehakse ühe inimese või perekonna hukkumisest tohutu tragöödia, siis siin sureb rõhuv enamus inimkonnast järsku maha (suht koledal viisil sealjuures), aga see ei avalda lugejale pea mitte mingisugust mõju, laipadest minnakse lihtsalt külmalt mööda. Sisu ja eriti raamatu _idee_ on sellegipoolest väga head, samuti tekitab raamat üsna palju ainet tegevuse lõpu koha pealt edasi mõtlemiseks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Seda romaani peetakse üsna vaidlustamata John Wyndhami peateoseks. Olles läbi lugenud umbes poole autori raamatuist, võin öelda, et tüüpiline on ta küll: sihuke inglise sõjajärgse perioodi katastroofiulmekas.

Wyndham oligi selle suuna üks (taas)rajajaid, teised aktiivsemad tegijad olid veel John Christopher ja J. G. Ballard. Aga üldiselt on seda teemat pruukinud pea iga inglise ulmekirjanik.

Sageli on nimetatud seda romaani kirjaniku debüüdiks, aga siin pannakse küll mööda: John Wyndham Parkes Lucas Beynon Harris avaldas oma esimese ulmejutu juba 1932. aastal. Aga sel ajal ilmutas ta oma tekste põhiliselt USA ulmeajakirjades ja nime John (Beynon) Harris all. Seal ilmusid ka kaks tema esimest romaani. Rääkisin siin autorist seetõttu pikemalt, kuna Aivo Lõhmuse (tõlkija) järelsõnas on üsna mitu olulist (fakti)viga.

Raamat ise on sihuke «kodune katastroof» – see on jänkide termin sedasorti kirjanduse kohta. Tähendab seda, et katastroofi näidatakse lihtsate (valitsussfäärist kaugelolevate) inimeste «silmade» läbi. Lõpetuseks ütlen, et hea romaan ning omas zhanris suisa etalon.

Viis!!!

Romaanist valmis 1963. aastal ka üsna talutav samanimeline film.

Vene keelde tõlkis romaani Arkadi Strugatski – ka see on soovitus!

USA väljaannete ostmisel tuleks eelistada varianti pealkirjaga «Revolt of the Triffids», see on autoriversioon.

Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles

Keskpärane... Või natuke viletsam. Niisugust ideed olen mitmetes muudes raamatutes näinud ning ka märgatavalt paremini välja kirjutatuna. Ei mingit uut maailma, uut ideed, uut liiki käitmist, isegi sõnavalik ei jätnud suuremat muljet. Selline tüüpiline raamatuke, mida ulmeks nimetatakse. Lugemine tükki küljest ei võta, ent mittelugemine samuti mitte.
Teksti loeti inglise keeles

Hea katastroofiromaan ja meeldib see, et lõpuks kerkib esile teooria, et atmosfäärinähtus oli samuti inimeste tekitatud. See tekitab väga hea terviklikkuse (vt. mis ma Clarke Linna ja tähed kohta kirjutasin). Trifiidid on bioloogiline mõttetus, katastroofsituatsioon tekib liiga kunstlike vahenditga. Ülejäänu seevastu on aga väga hästi kirjutatud ja usutav. Muidugi on tegemist põnevuskirjanduse stampidega (peategelased näiteks), aga jumal sellega. Siin nad siiski väga peale ei tüki ega maitsetud ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Oli selline hea lahe lugemine. Asja tegi põnevaks tagantjärele asja üle järelemõtlemine. Et kudamoodu see elu ikka seal Briti saartest väljapool sündis ja mida need vaesed pimedad sääl tegid ja millesse nad ikka ära surid jne. Professionaalne kretinism noh.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti talutav katastroofiromaan. Ühel õhtul toimub taevas midagi veidrat (aga mis tegelikult, see jääbki vaid spekulatsiooniks) ning seda hoolega vaadanud inimkond kaotab in corpore nägemise, muidugi mõningate eranditega. Peategelane on aga sel ajal seotud silmadega haiglavoodis ning jääb esialgu kogu lõbust ilma. Päev hiljem sidemetest vabanedes ootab teda niisiis ebameeldiv üllatus pimedate inimeste ning kõndivate tapjalillede näol (oi oi kui pulp). Sealt kogu madistamine pihta hakkabki. Peategelane leiab endale tibi, üheskoos aidatakse hädalisi ja tehakse en passant ka mõnele pahalasele tuul alla. Tsivilisatsioon suundub puu otsa tagasi, kuid lahtiseks jäävast lõpust võib siiski aru saada, et asjad siiski paremuse poole liiguvad.

"Trifiidid" kuuluvad minu meelest samasse klassi romaaniga "Needuste allee" ja "Andromeda". Ajaviitekirjandusena (võib ka õhtul lugeda, halbu unenägusid ei tule) saab "4" kätte. Absoluutsel SF-skaalal "3-".

Teksti loeti eesti keeles

Esimese hooga panin "ühe". Siis mõtlesin, et olen hullematki saasta lugenud. "Kaks"

KOMMENTAAR: Olen saanud massiliselt hämmeldusavaldusi seoses oma arvamuse ja hindega kõnealuse teose kohta. Miks siis nii?

Kui ma ütleksin, et mulle ei meeldi katastroofiulme, siis poleks see õige. Ometigi...ometigi ei meeldi mulle KUNSTKOPP. Siinkohal võib muidugi vastu väita, et ulme, ja seejuures katastroofiulme veel eriti, on nii kui nii kunstlik. Tõsi, nii see on, kuid lgp. John Wyndham on siin "võtnud üle ääre".

Minu arvates.

Ebaõiglane? Hmm... jah, võib-olla, et pisut. Kindlasti aitasid kaasa (arvustuse toonile, mitte hindele, see oli juba siis kui seda lugesin, aga juhtus see enne kui keegi BAASist kuulnudki oli, 100% paigas) ka eelnevad vaimustunud mõtteavaldused. Maailmanimi ja kõik muu juurdekuuluv. Minu arvates pole see lugu maailmanimega mehe vääriline. Kui keegi Kolla Uugametsast oleks midagi taolist teinud, siis oleks vast "kolme" välja rääkinud. Aga nüüd... :-(((

Teksti loeti eesti keeles

Päris mõnusalt sünge lugu. Katastroofid ikka abiks olnud kirjanduslikul alal. Sihke mõnusalt globaalne pauk. Ja mõnusalt põnev. Aga siiski peale Strugatskeid natuke nadim. Viis miinusega (kirjas pole aga mõttes küll).
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kunagi ammu, aga muljetas. Isegi niivõrd, et praegugi põrnitsen aeg- ajalt pikemat sorti taimi kahtlase pilguga: mine sa neid tea...
Teksti loeti eesti keeles

Fantastiline hea raamat. Parimaid katastroofiulmekaid minu meelest. Wyndhamile annab rasvase plussi see, et need trifiidid tunduvad jutus niivõrd loomulikud. Mõelda vaid — kõndivad taimed. Paljud autorid ei oska oma fantastilisi väljamõeldisi jutusse selliselt sobitada, et need ebaloomulikud ja mitteusutavad ei jääks. Seetõttu on Wyndhami peateos ka eriti hea. Ma olen teda mitu korda lugenud, kuid kehvemaks ei ole ta läinud. Kuna raamatus ei kirjutatud sellest, mis väljaspool Inglismaad juhtus, jättis see mõtlemisruumi, kuid samas oleks autori enda sule kaudu tahtnud teada saada, mis siis ikkagi mujal toimus. Et Londoni suurusest metropolist jäi nägijaks ainult sadakond, oli aimata, kui palju tervest inimkonnast nägemismeelega õnnistatuks jäi. Lõpp veidike lohutas, kuid muidu oli ikka päris sünge. Hinne "5".
Teksti loeti eesti keeles

Hea romaan. Oli põnev lugeda ja jäi ainet ka järelemõtlemiseks.Autor teeb küll mõned apsakad usutavuse suhtes:1. tõenäoliselt oleks sellise katastroofi puhul ikka rohkem inimesi nägijaks/ellu jäänud2. suur osa automatiseeritiud kommunikatsioone (ka 1951) oleks kindlasti mõni aeg edasi funktsioneerinud3. kindlasti oleks linnades puhkenud hulk suurtulekahjsi ja muid sekundaarkatastroofe4. linnade varisemine: isegi meie magalate paneelikad ei hakka mõne aasta tühjaltseismise tõttu varisema liiati siis veel korralikult tehtud kivimajad...Need väikesed vead ei riku aga head üldpilti, minuloetust on `Triffiidid` igatahes parim yleilmse katastroofi kirjeldus.See autori tuututamine katastroofi põhjuste ümber tundub küll tyytu lahtisest uksest sissemurdmisena, kuid aasta oli 1951 ja teema toona pagana aktuaalne. Aktuaalne on teema ju praegugi. On vaid aja/õnne küsimus millal/kas, mõni Makashov või teine punapruun polkovnik Venes võimu võtab ja viimase hoidmiseks väikese tuuma-, bioloogia-, keemiasõja korraldab.Muuseas JW oleks hea katastroofromaani võoinud kirjutada ka üldse ilma triffiide asjasse segamata.Ja lõpux, loo moraal: ükski ühiskond ei saa areneda, kui selle ei ole mõnda inemist, kes teiste eest ka natuke mõtleks, samal ajal kui teised tema eest igapäevase leiva eest tööd rabavad.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat kuulub nende hulka, mis lisaks heale sisule on ka mõnusalt loetavad ja see tõttu loetakse neid mitu korda. Mina näiteks olen seda raamatut vähemalt 4 korda lugenud ja ma ei kahtle selles, et loen seda millalgi tulevikus taas.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi olen ma seda teost vähemalt kolm korda lugenud ja siiani pole eriti ära tüüdanud. Jah, kui võtta inimeselt nägemine, siis pole temast enam vastast ega üldse suurt kasu. See liik muutub eksisteerimisvõimetuks. Raamat näitab kui nõrga niidekese otsas ripubinimese võime jääda ellu. Ta on sunnitud tõsiselt arvestama hakkama taimega, mida enne kasvatati õli eesmärgil. Pole midagi parata, ainult tugevam jääb ellu. Huvitav oleks teada, millega siis asi ikka lõppeb.Tegelikult ega inimkonna seis nii väga lootusetu ka polnud.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, iseenesest on väga loomutruult ja hästi kirjutatud ning jätab tervikliku mulje. Ei saa öelda, et oleks millegagi kõvasti üle pakutud, tõepoolest võib kõik täpselt niimoodi sellises olukorras minna. Mulle andis see raamat igatahes väga selge pildi olukorrast ja ma tuntsin ennast justkui reaalsuses. Hea selle raamatu kohta küll öelda ei saa, kuid kui öelda väga hea, siis hakkab jutt tõele lähemale liikuma.Ma kasutasin seda raamatut näiteks tuues nii põhikooli kui ka keskkooli lõpukirjandit kirjutades ning hinded neli ja viis kinnitavad igati minu väidet, et sellel raamatul on sügavam sisu kui esialgu kaante põhjal oletada võib.
Teksti loeti eesti keeles

SAJAS ARVUSTUS SIIN BAASIS--PALJU ÕNNE, ADRIFTED!

Nüüd raamatust, mis on tõesti suurepärane. Parajalt õudne ning mõtlemapanev. Suur annus on siin ka traagikat--inimeste käitumine, kui nad nägemise kaotavad ning toimuvast midagi aru ei saa. Sündmuste kulg on kohati ebausutav, kuid idee on iseenesest huvitav. Kas pime inimkond suudab hakata vastu salapärasele vastasele? Wyndham arvab, et suudab. Viis talle selle eest!

Teksti loeti eesti keeles

Hea oli. Nii stiililt kui ideelt. Mulle õudsalt meeldivad need jutud a´la üksinda maailmas. Samuti sain paraja painaja pimedaks jäämise kohapeal. See on üsna tõetruu fantaasia kõigile taevasse vahtijatele, kes kõiksugu vaatemängudest lugu peavad. JW-d võiks veel eesti keelde tõlkida. Ettepanek sihuke eeskujulikele keelevaldajatele!
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt pole tegu ju halva romaaniga. Mitmesugused katastroofid on alati inimesi huvitanud ning neist on kirjutanud nii ulme- kui ka tavalised kirjanikud. Viimased muidugi teisest vaatevinklist, kuid esitatud probleem on tavaliselt üks: kuidas käitub inimene olukorras, mis talle eluohtlikuka kujuneb ja mõjutab samas suurt hulka teisi inimesi. Ühesõnaga katastroofilised sündmused. Inimhulkade kaudu. Ühest küljest on Wyndham sellega üsna hästi toime tulnud, teisest küljest ei olnud mõned asjad eriti usutavad. Kuid lõppkokkuvõttes oli tekst täiesti loetav ning huvitav.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin 1990. Meeldis väga. Nüüd lugesin üle. Väga vaevaliselt läks. Tundus, et see on raamat, mida saab lugeda ainult korra elus. Kuid arvustustest loen, et mõni on seda ka mitu korda nautinud. Ma pressisin ennast siiski raamatust läbi, sest kujutlesin, et see teeb mu arvustuse paremaks. Ühe korra elus peaks seda aga igaüks lugema.

Wyndham saadab inimkonnale kaela mitu nuhtlust: pimestuse, trifiidid ja mingi tüüfuselaadse haiguse. Ma piirdunuks pimestusega, piisanuks täiesti. Wyndham uhas muudkui juurde. Ning inimkond on ikka veel elus! See tekitab teatavat uhkust, ehk Heinleini sõnutsi "Kavatseme neile nälkjatele selgeks teha, et nad on kõvasti eksinud, hakates sekeldama selle kosmosepiirkonna kõige vintskema, nurjatuma, ohtlikuma, järeleandmatuma ja võimekama eluvormiga."

Eile kutsuti taskutargas vaatama virmalisi. Ehee, sinna lõksu mina ei kuku, mõtlesin. Ning täna näen vabalt arvustust kirjutada.

Teksti loeti eesti keeles

Muidu igati hea raamat ja oleks täesti viite väärt, aga paneksin siiski nelja. Põhjendada nagu eriti ei oskagi ega tahagisee on lihtsalt hea raamat.
Teksti loeti inglise keeles

Hmm.. Pean tunnistama et eelnevaid arvustusi lugedes minu jaoks ikkagi ei selgunud, et mida Wõrokas & Co. sellele teosele ette heidavad? Kunstkopp? Tuleb tunnistada, et ma ei tea mida see sõna täpselt tähendab. Kui see sobib iseloomustama "Trifiidide päeva", siis ilmselt midagi head..

Pigem nõustun Jyrka kommentaariga, et tegemist on postapokalyptiliste survivalromaanide etaloniga. Vähemasti tulevad mulle sääraseid lugedes alati just Wyndhami Trifiidid meelde. Kusjuures võrdluses jäävad nimetatud trifiidid enamasti ka peale. Jyrka poolt juba mainitud John Christopheri "Tripoodide" lood olid IMO märksa kehvemad.

Mis puutub Windhami ylejäänud loomingusse, siis tundub et ka sin on Jyrkal õigus. Kaks teist Windhami romaani mis mulle ette on sattunud olid kesised. Aga käesolevale panen ilusa rasvase viie.

Ja veel. Kui mu mälu mind ei peta, siis ka eestikeelne tõlge oli igati tasemel. Niiet kui kellelgi mingil põhjusel veel lugemata on, siis otsige vanade Mirabiiliate hunnikust välja ja proovige kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Mingil põhjusel veel arvustamata, ammu-ammu loetud. Ning üdini head mälestused heast raamatust. Rohkem ei oska-tahagi midagi öelda.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmalõpu lood on alati nii toredad - eriti sellepärast, et ellujääjad on selised tublid ja julged ja kohe sisendavad optimismi. viimasel ajal kuulutatakse iga paari päeva tagant, et homme tuleb lõpp. (mitte et keegi viitsika seda tõsiselt võtta)Nii et lugege Wyndhami ja valmistuge hakkama saama :)
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin ja meeldis näed n&otildenda, et lugesin veel ja veel ja veel ja veel ja... Hiljem m&otildetlesin, et miks nii innukalt seda nautisin. Katastroofid ei tundunud ju enam aastal see-ja-see nii usutavad. Info selle kohta, et miski on m&aumlda, pidanuks vabalt levima. Aga ladusalt oli see kirjutatud, ja autor oskas oma konarused nii kenasti &otildehustikku sulatada, et lugedes muutusid need usutavateks, loogilisteks, loomulikeks. Paratamatult liikus m&otildete sellele, et mismoodi l&aumlinuks lood Eestis, Soome kaljude vahel.... Peategelane oli lihtsalt nii inimlikult omane, et talle oli pea v&otildeimatu kaasa mitte elada.Ja katastroofidki olid omanäolised. Piisavalt omanäolised, et neid nautida, kui mitte haigust arvestada. Haigusi on ennemgi kohatud, ja see on ka ilmselt &uumlks neid teemasid, mis edaspidigi ulmes agressiivselt ringi liikuma jääb.Meeldis ka m&otildete, et sellises olukorras v&otildeib inimese k&otildeige hullem vaenlane olla inimene ise(ja mitte ainult - evolutsioon ju neid taimi ei loonud, ega tulnud ka pimedus omal algatusel maa peale. Seda teemat on muidugi pareminigi käsitletud, aga sellessse teosesse sobitus ta lihtsalt suurepäraselt. Veidi tehislikke noote v&otildeis ju teose alguses kohata, aga need elas raamat rahuga &uumlle. Edasine, &uumlhe inimese lugu, ei lekkinud enam ladususes &uumlhegi koha pealt. Vaid paar k&uumlsimust tekkis: mis aastasse autor paigutanuks teose s&uumlndmused? Sest oli ju trifiidide r&ouml&oumlv k&uumllma s&otildeja aegne ja oli seda ka kaunis mitu aastak&uumlmmet hiljem hukkuv &uumlhiskond - ehtinglaslik, nostalgitsev, see vana hea London, mida praegu just palju alles ei ole. Aga oli see ka ju jutt katastroofist, mitte maailma arengust.
Teksti loeti eesti keeles

Tjaa...

Ega sel lool viga küll pole. Huvitav, seisma ei jää... Aga minu arust on ta kuidagi tuim. Ei tea küll, millest see tuleb, kuid minu arust see tõmbas hinnet alla küll.

Mitu korda lugemise koha pealt - kõlbab küll. Aga eks ta olene ikka inimesest, kes loeb ja kiidab, kes paneb kahe....
Teksti loeti eesti keeles

Ühelt poolt on nagu jah tegemist ulmefännile lausa kohustusliku kirjandusega, teatud mõttes teetähise ja tolle aja kohta kindlasti lööva ja aktuaalse raamatuga. Kuid juba esimesel lugemisel tekkis rahulolematus ja hiljem korra üle lugedes see tunne süvenes. Kui üritada ühe sententsisse kokku suruda, siis - teema käis autorist üle. Inimese hävitamiseks olid nagu kõik asjad kokku pandud - nii need triffidid, mis nagu peamist osa peaksid etendama, siis see kosmiline tulevärk, ja et asi ikka kindel oleks, veel epideemia otsa (NB! - sealjuures selline, mis ainult pimedaid tappis). Megatragöödia... teatud loogika selles muide esineb - kui asi on juba liiga suur, siis inimene sellele enam ei reageeri. Ent pikas perioodis ei usu ma mingisugusegi organisatsiooni restauratsiooni. Ja mida nad siis õieti õppisid? Triffiditest jagusaamiseks pidid nad ju ikka kiiremas korras hakkama tehnikat arendama...

Ja üldse - oleks tegu mõistujutuga rasketest aegadest, oleks norida ehk teiste asjade kallal, ent tsirkus nende liikuvate taimede ümber kandis totaalse läbimõtlematuse pitserit. Eriti masendav oli koht, kus peategelane jutustas katsetest neid miinipildujaga tappa - no olgu, korra võib ju proovida, aga, kallis autor, sa oled iseenda tursaks rääkinud, halasta nüüd lugejale! Mis nad olemuselt olid? Umbrohi. Kes hävitab umbrohtu miinipildujaga?!? Ämber pähe, hekikäärid kätte ja võid rahulikult igal hommikul oma põllud puhastada. Tulevad kolina peale… Kurask, midagi ideaalsemat ei saa olemas olla - loomasööt tuleb ise kohale!!!

Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, nautisin lugemist algusest lõpuni. Kirjeldused ja sündmuste arenguloogika üldse jätsid usutava mulje.
Hästi oli edasi antud peategelase ja ta kogukonna maailmast äralõigatust, sellest tulenevat teadmatust ja ebakindlust. Kohalikust plaanist oli korralikult kinni peetud, ei mingeid kindlaid teadmisi muu maailma olukorra kohta (mis oleks usutavust rikkunud), vaid oletused ja mõned üksikud viited. Teadmatus jääb püsima lõpuni, sündmuste edasise arengu võimalused jäävad valla lugejale ja ta kujutlusvõimele.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen Krister Haava arvamusega, et oli kuidagi tuimalt kirjutatud. Aga mingil määral see sobis sellesse teosesse. Siiski pluss kaob selle tõttu viie tagant ära. Peategelane meenutas mingit eradetektiivi (vist mõnest Chandleri raamatust). Mõned asjad olid tõesti ebausutavad, aga need on pisipuudused.

Aga eriti meeldis mulle see "setting", ja lugedes torkas aeg-ajalt pähe igasugu huvitavaid kohti, kus võiks seda settingut edukalt kasutada (sest ta jätab mõnusalt palju otsi lahtiseks) - teistes raamatutes, filmides, arvutimängudes (strateegia, seiklus, RPG, MMORPG, survival-horror, automängud jne). See võiks olla sama populaarne nagu Discworld või Middle-Earth või Star Wars vms. Aga võib-olla on see ainult minu arvamus ja maitse.

Teksti loeti eesti keeles

Tõsiselt hea teos. Väga mõnus ja sünge sisu, millest võiks ka väga hästi filmi teha. 1963 aastal vist on ka üks tehtud, aga võiks ju vähe uuem ka olla. Ühesõnaga, ega sellest raamatust midagi pikemalt rääkida polegi - selline korralik katastroofikas omas mahlas.
Teksti loeti eesti keeles

Romaanil on lööv pealkiri, aga...see on ka kõik. Võib olla kuulub "Trifiidide päev" krestomaatiasse oma ilmumise ajajärgu tõttu, võib olla on Eesti lugejad sillas ka tõlke ilmumise aja tõttu (ei ilmunud siis tihedalt ulmeraamatuid, vms.). Ühelt poolt on selliste üleilmsete katastroofide temaatika mind alati külmaks jätnud, aga ka teemavalikust sõltumata tekitas tekst minus füüsiliselt tuntavat vastumeelsust. Autor kuidagi pingutab üle ja sealjuures ebausutavalt. No mida arvata peategelasele tekkivast tüdruksõbrast, kelle vanemad on äsja hukkunud - pealegi olukorras, kus suur osa inimesist on üldse pimedaks jäänud - kes käitub nii, nagu ta ei saaks üldse aru, mis toimub: hakkab kohe meest valima, kenitleb peegli ees ilusaid riideid selga proovides, jne. Kunagi ilmus "Marduses" Raili Ilvese jutt "Pääsemine", kus lihasööja taime teemat oli ühel leheküljel löövamalt käsitletud kui Wyndham terves romaanis kokku. Ja need eetilised probleemid, mida autor lahata püüab, näitavad, et sellise kirurgilise tegevuse jaoks oleks vaja arstiharidust mitte kirvetöö oskusi.

Kolm pikkade miinustega. Seda romaani saab ilmselt nautida inimene, kelle jaoks ulmezhanr on suur pluss iseenesest.

Teksti loeti eesti keeles

Kõige otsesem inimkonna allakäik ja "uus keskaeg" läbi tehnilise õnnetuse. Meenud Umberto Eco "Rais hüperreaalusesse" raames avaldatud essee uuest keskajast, kus räägitakse mudel-allakäigust - külm talv, lennuk sõidab elektrijaamale otsa (vabandust: liinide sõlmpunktile, kuigi 110901 valguses miks ka nii mitte, kasvõi kogemata) ja nõnda edasi. Sellest jouhtub isetegevuslik detsentraliseerimine - läänikorra analoog. Kauged institutsioonid (paavst või ÜRO) on küll kroonimas, kuid vaid tseremoniaalselt, sest vahelülid on nõrgenenud ja kadunud.
Vabandust, nüüd rääkisin hoopis millestki muust. Kuid Trifiidide päev on millestki sarnasest. Siinne meetod on vähem tõenäoline kuid seeeest kindlama efektiga.
Lubatud! Kohustatud! Lugema!
Teksti loeti eesti keeles

Peab vanahärrat tema synnipäeva puhul kiitma, kuigi ega kallistest kadunukestest niigi pole kombeks halba k6nelda. Omal ajal on sedasinast raamatut iga peris mitu-setu korda loetud. Siiski usun, et pole tema ainult mitte sellepärast meeles. Meeles on pigem oma j6ulisuse ja sirgjoonelisuse pärast. Kui ikka oli vaja, siis tehti ära ja asi mutt. Meeldis siis ja t6enäoliselt meeldiks ka praegu.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, peaks kuuluma reaulmehullu kohustuslikku kirjanduse hulka.Algul lugesin originaali väljaandmisaastat "1986" ja tundsin, et midagi on valesti. Oli justkui tulevik, aga kosmosetehnika piirdus vaid tehiskaaslastega. Hiljem lugesin ka järelsõna ja siis sain aru, milles point oli.Muidu mõjus aktsioon päris usutavalt, aga võiks veidi norida ka.5 aastaga ikka majad, eriti veel kultuurmaades ehitatud, kokku ei hakka varisema. Pripjatis seisavad nõukogude paneelkirstud tänapäevani 20 aastat peremehe hooleta.Ja häid ideid trifiidide vastu ka ei leiutatud. Kui juba lillekesed müra peale kokku kaatsavad, siis olnuks ju lihtne vahest silokombainiga ring väljaspool tara peale teha? Või lihtsalt suur auk kaevata ja augu keskele muti-tuuleveski plärisema panna?Ja kütuseterminalide vastu ei tuntud ka erilist huvi...
Teksti loeti eesti keeles

Vot sai sellel raamatukesel lastud oodata nüüd kenakest aega - nimelt viimane mirabilia sarjas loetud tagumistel lehtedel kiidetud "krimi-ulme" romaan redivivusega oli ikka selline saast, et kui wyndham kohe pärast seda kätte sattus ja taga "krimi" ja "ulme" ühes lauses koos nägin, peitsin õudusega laua alla. Mingi hetk ujus ta sealt aga trifiididele õigel kombel jällegi silma alla ja nõnda sai ka läbi loetud. Redivivusega võrdlemisele aga aega ei raiskagi.

Samuti ei hakka vigu otsima autori katastroofifantaasiates ja nende kirjeldamistes - no vot tahtis inimestele ikka nõnda palju piinu kaela saata ja saatiski, mis aga peamine asi - saatis huvitavalt kirjutatuna. Teise peatüki juures küll tekkis väike kahtluseke, et kas asjake nüüd liiga kroonika mekiliseks ei transformeeru, kuid kolmandast jätkuv põnevik kestab tõusude ja mõõnadega kohe täitsa meeldiva lõpuni. Võib-olla jääb autoril ka mingist sügavusest puudu, kuid ma ei leidnudki, et raamatus peale niigi eksisteeriva sügavuse veel juurde miskit vaja oleks - autori paar rahulikku filosoofilisemat mõtisklust eetika ja agressiooni teemadel mõjusid hoopiski meeldivalt pärast de Sade filosoofiat täis topitud Justine (mis oma küllusest hoolimata oli tegelikult ju peamine põhjus, miks too raamat nõnda huvitav oli... ma eeldan).

Kokkuvõttes meeldiv ja natukene mõtlema panev, kuid ennekõige kaasatõmbav ja põnev raamat, mida vaat ei tahtnud kohati käestki panna.

Teksti loeti eesti keeles

"Trifiidide päev" on minu jaoks juba selles mõttes eriline raamat, et kui see sai 1990.aastal kätte võetud seetõttu, et kodus rohkem seiklusjutte maalt ja merelt sarja esindajaid ei leidunud, oli uks ulmesse minu jaoks avatud. Ilmselt tänu selle raamatu häädusele see uks ka avatuks jäi. Seega - viis pluss igal juhul.

Mitu korda ma olen seda lugenud? Ilmselt kolm... või neli või viis. Vahet nagu polegi. Ikka tundub hea.

Lõpu algus või täitsa lõpp...

Esiteks lugu ise - maailma lõpp. See on nii omane meie postmodernsele pessimismile, mis ei luba meil omaks võtta vaikimisi eeldust, et tänu teaduse ja tehnoloogia võidukäigule on tulevik vaieldamatult helge. No lihtsalt ei usu seda, et me jõuame järgmise paari aastakümnega selle õndsa kommunismini (uups - tahtsin öelda puhta energia, maailmarahu, ressursside võrdse jaotuse ja vihmametsade säilimiseni). Wyndham on suutnud ju õigupoolest luua alternatiivse reaalsuse: see ei ole mingi kummaline vahelelõige meie harjumuspärasse maailma, mis algab tulnukate saabumisega ja lõppeb nende üle võidu saavutamisega. "Roheliste komeedikildude" öö tulemusena jõudis maailm teelahkmele, millel see valis meile teadaolevast reaalsest ajaloost sootuks erineva kursi. Nagu keegi eelkirjutajatest on maininud, siis tõesti paneb raamatu lugemine ette kujutama, et "mida mina, siis Eestis oleksin teinud, kuidas meil oleks asjad läinud". Mida elavam on su fantaasia, seda enam võid kujutleda sinna trifiidide maailma oma lugusid. See on maailm, millesse on võimalik sisse elada.

Hea küll - Wyndhami jutustus on tõesti võibolla veidi kohmakas. Meid ehk panevad muigama tema kirjeldused massihävitusrelvadest. No olge nüüd! Kes meist poleks lugenud J.Verne`i allveemaailma ja muianud Nautiluse kirjelduste juures? Asetage see oma ajastu konteksti ja nähke kirjelduste tegelikku realismi.

Ökokatastroof/sotsiaalne katastroof

Hindan lugu kõrgelt veel ka selle tõttu, et see keskendub just tavalise inimese elule. Seal ei ole sellist heroilist maailma lõpu vastu võitlemist nagu paljudes viimase pooleteise aastakümne katastroofifilmides (nt. Armagedon, Deep Impact, 2012 jmt.), kus moodne tehnoloogia ja lihtsast inimesest superkangelane päästab maailma (või ehk siis vahest selle parema, väljavalituma, võrdsema osa).

Wyndham võtab aega selleks, et kajastada ka sotsiaalseid ja moraalseid probleeme, mis uues olukorras inimeste ees seisavad. Vahest ehk ainuke vähem usutav episood ongi see ellujäänute organiseerumine ülikoolis, kus kavatsetakse rajada uutmoodi kommuun, uute sotsiaalsete normide järgi. Ma pole kindel, et tegelikult taolised grupeeringud nii kiirelt ja nii süsteemselt tekiksid, tegutseksid. Aga mine sa tea.

Ja nüüd loo põhiline point. Juhtusin praegu lugema taas raamatu teist peatükki, seda, milles kirjeldatakse trifiidide saabumist, kuidas need kusagil salajases katselaboris välja aretati ja kuidas toimus suurfirmade võidujooks uuele tehnoloogiale. Ausalt öeldes mind natuke šokeeris selle temaatika aktuaalsus. Ütlen aktuaalsus, sest ma ei oska leida paremat omadussõna. Tegelikult on fakt see, et maailmas rahvaarv järjest kasvab, samas kui haritava maa kvaliteet langeb. On päris keeruline leida sobilikku tasakaalu toidutaimede kasvatamise ja karjakasvatamise vahel. Häbematult palju maad on kasutusel selleks, et loomadele sööta kasvatada. Häbematult palju inimesi nälgib. (Samas muidugi on piirkondi, kus valitseb ületootmine ja sellega seonduvad probleemid.) Seega on Wyndham võtnud ette ühe tänapäeva maailma valusa teema - nurga taga luurava nälja.

Lõppeks: saavutamaks paremaid tulemusi kvaliteedi ja tootlikkuse osas, tehakse toiduanetööstuses tohutuid pingutusi. Seal liiguvad tohutud rahad. Põhimõtteliselt võiks esile tuua ka sellise lahknevuse: GMO`sid arendav, kasutav USA ja GMO`sid vältiv/tõrjuv/ettevaatlik Euroopa. Aga kas pole mitte huvitav - me muundame taimi geneetiliselt, et saada endale rohkem paremat toitu... Ehk siis jääb üle põnevusega oodata, millal mais ja kartul oma juured mullast välja tõmbavad ning kõndima hakkavad.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin teist korda, esimene kord oli kaheksakümnendatel. Mäletan, et tollal meeldis, aga eriti mälestusi tollest lugemisest polnud, vaid trifiide välimus ja ohtlikkus oli meeles ning üksikud fragmendid (teede lagunemised, tulistamised, trifiidide õõtsumised üle teede ja põldude).Jah, romaanil on omad loogikavead, mida siin eelpool kommijad on ka ära toonud (saamatus trifiididevastases võitluses, teede ja majade liig kiire lagunemine), aga tervikuna on teos siiski väga nauditav ja terviklik. Eriti arvestades romaani ilmumise kaugust tänapäevast. Mind häiris võib-olla kõige rohkem hoopis mingi naiivsus suhete kirjeldamisel (eriti peategelase ja Josella vaheline), aga siingi tuleb arvestada romaani vanust.
Teksti loeti eesti keeles

 Kõigepealt lugesin vene keeles (teadmata, kes tõlkija oli). Hirmsasti meeldis. Siis eesti keeles. Hirmsasti meeldis. Nii et pidin ka algupärandi läbi lugema. Ikka hirmsasti meeldis. Ja kuulub nende raamatute hulka, mida aeg-ajalt üle loen.
Ahjah, teosele järjeks olla tahtvat "Trifiidide ööd" võimistan'doligi oleks parem mitte lugeda. Mul kahjuks juhtus.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019
jaanuar 2019
detsember 2018

Autorite sildid: