Olgu selle Bondi ja Lovecraftiga, kuidas on... Mis muidugi on mulle alati Bondi puhul huvitav tundunud, on asjaolu, et spioonipõnevik pole üles ehitatud tüüpilisele USA-Venemaa või Ida-Lääne või kes-iganes Saksamaa vastu jne. Ühel poole võib ju olla Briti valitsus (olgu siis Bond ja MI6 või Bob Howard ja Laundry), kuid teisel pool on tüüpiliselt mingi erahuvi - korporatsioonid, salaorganisatsioonid ja sellised. Ja Lovecrafti tunnustan mitte autorina, vaid pigem imetlen siiani tema laialdast inspireerivat mõju teadusliku fantastika ja õudusmaastikul.
Siingi on peapahalaseks üks rikkur. Tegevustikus nagu eelarvustajad on juba sedastanud on vihjeid Bondile mitte lusika, vaid pigem kapaga. Mitte et mind oleks häirinud.
Niisiis minnakse Kariibide sügavikust üht artefakti üles tirima. Nagu ikka on kuskil õhkõrna piiri taga deemonite maailm, mis tahtmise ja võimaluse kokku sobitumise korral neelaks inimkonna paari ampsuga. Selgub, et me pole Maal sugugi üksi ja Bobi jaoks muutuvad asjad pingeilsemaks kui talle meeldiks.
Laundry sarjas on Stross jätkuvalt seganud paraja annuse jaburat komöödiat kõige õõvastavamate kontseptsioonide ja ideedega. Lobeda jutu, huumori ja seikluse taga luurab midagi õige koledat.
Meeldis vägagi.